Sõnale avar leiti 220 luuletust
Kle, Türgi
Kõlakaid telekas tuleb
kuidas mingid turgid mölisevad
Erdogan oma autoriteedi suleb
et vaevalt Rootsi ja Soome NATOsse saavad;
huvitav jah, ise Türgi
ju vaenlane Venemaaga
Erdiganiga nende maine ei pürgi
olla modernne ja aus Euroopa mandriga
nahhui see nende asi üldse
mis 2 põhja riiki teevad
luuakse draamat, nii absurdse
las nad oma elu elavad;
koraan põles, mošee põles
peabki nii olema
kuna Rootsi on tšurkade tõttu tules
ei pea võõraste kultuuris virelema;
ja Erdogan vait olgu
söö sitta ja sure ära
et Allahilt uus maavärin tulgu
ja 7 nuhtlust te .....
Tasuta jõusaal
Mina mitte sallima lauatööd
mina sallima õues elama
mina teadma mis kräppi sa sööd
mil mina palju putru neelama;
sest see on parim toit hommikul
ma olema palju liikvel teedel
see elu metslasel loomulikul
kes tõstma raskusi objektidel;
sest lauas passida kui orjapidamine
muutud zombiks paberi või ekraani ees
suur rutiin ja vaimne nõrkus istumine
selle all kannatab nii naine ja mees;
saama oma spordi katuse alt väljas
liikuv keha saab tasuta jõusaali
sajab vihma, lund ent mu ihu paljas
oma ellu 4 seina ei maali;
tõsta kive, puitu ja plastikut
ning alati liik .....
Olen
Olen üleval Ülevas meeles Enda Taevast Näen hingavat Maad Ja kõrgete mägede tippe All säravat linnuteevööd Näen enese keha Ja elavat Lootust Olemist, ootust... Olen ookean Sügav ja mühav Ja putukas põrmusel pinnal Olen igatsus Silmade põhjas Pisar soolasest veest
Ãœleni
Väljast ja seest
Üks pärl
Kõiksuse pärlikeest.
2022
Uus aasta, uus mina
Uus aasta, uus mina
Ei uus aasta ja vana mina,
kes hakkab sorteerima enda sahtleid
ja postkaste
kustutab kirju ja filtreerib,
mida uude kümnendisse vaja kaasa võtta
Coldplay'd kuulates
viirukeid põletades
ekstaatilist tantsu tehes
kakaod rüübates
Homme võin olla ka uus inimene
Homme võid leida ka mind haiglast
kas tuleksid?
küsimused, mis jäävad alati õhku rippuma
"Anna andeks, ma ei saa,"
Mida Sa ei saa?
Oma armastusele järgneda?
Ju ei ole tunne nii tugev
või on tunne liiga hävituslik,
et paugutad uksi
ja jätad mind üksinda taas
ootama uut päikesetà .....
Dore Alpert - Fallout Shelter
Panen end lukku
Tuumavarjendisse
Et sinust eemale saada
Ma keeran ukse lukku
Ei kunagi enam sellest välja tule
Lihtsalt selleks, et sinust eemale hoida
Oh, sina
Sina, kohutav sina
Karm, karm sina...
Ma panen oma südame lukku
Vältimaks kiirgust
Selline nagu sul
Võiks terve riigi õhku lasta
Ja ma ei ava ust enam
Sest ma võin saada saastumist
Sinult
Kohutav-kohutav sina
Karm, karm sina...
Oh, sina
Kohutav-kohutav sina
Karm, karm sina...
Noh, kui muudad meelt
Lihtsalt kirjuta mulle
Lükka kiri ventilatsiooni
Kui sa ei hooli, kallis,
Anna mulle natukene õ .....
Belgia Å¡okolaad
Araabia õhk ei tee head
soojavarestele seal
mängijana platsil olema pead
suur erinevus vahepeal;
pärast maadlust Katarisse saamaks
on Belgia kaasa võtnud
oma Å¡okolaadi maiustamaks
ent nüüd see ära sulanud;
ja eriti hullusti Marokoga
ootamatult saanud 2 väravat
suur vahe nende kliimaga
sellise kuumaga nad kaotavat;
üllatusi muudkui tuleb
nagu ka hokimängus
see duell edu sules
punkt tabelis Belgial kadus
Peidan valu 10
Täna õhta kõik naised on noored
kadrisant üleni valges kalpsab
nad hingest ära viskavad oma voored
ning ka mõni minu maja ees seisab;
koputas uksele üks blond neiu
punased põsed, sinisilmne ja ees naeratus
peale kommi tahtis saada peiu
kuidagi tuttav on ta, see mu avastus;
on veel purjus ja annab oma numbri
lubades raha eest lõbusat aega
lubas kutsuda mind oma kambri
mida jagab oma sõbrannadega;
andis õhumusi ning ära koperdas
pimedusse kaaslannate sekka
silmaringi see juhtum avardas
seega palju muretsesin ikka;
ette ajanud võltsi naeratuse
naine küsib mi .....
Milleks meile see valguse lein
Pikk ja põhjalik pimedus
Vallutab meeled ja keeled
Saaks sooja ja valgust
Tuleks kevad
Uus algus....
Küll tuleb
Kuid enne naudime antut
Hõbekandikul kantut
Põhjatut avarust väljas ja sees
Tähtede sära pimedas vees
Kahvatut kuukiirt
Ja pimedat pehmust
Enese ehtsust
Ja ülimat tõde
Pimedus on valguse õde
Vaata
Kuis pimedas säravad tuled
Inimmeel mõtiskleb enam
Tähine taevas on kenam
Pimedus paitab ja peidab
Küünlaleek seinale heidab
Varje,mis tantsivad tangot
Sumbudes raugesse hinge
Mis avardund enese sisse
Ilus see õhtu
See tants
Ja see vein
Mil .....
suvest väljas
taevasinised ussikeeled
valged raudrohu õied
lompides külatee ääres
jorjenite ehavalgus aias
ainsatena meenutavad
veel meile suves olemist
seda avarust ja vabadust
millest jäime ilma
nüüd mil päikese asemel
päevad vettivad sügise vihmas
vähe on seda mida ahnelt silmad
Tujukas
Sügis, miks oled nii porine,
vesine ja nii tuuline?
Tallad ära kõik sõiduteed,
kõnniteed ja metsateed.
Pilvist vihma kisud välja nii,
et enda ette ma ei näegi.
Miks vinge tuul rebib vihmavarju käest,
mu soengut sasib ja räsib kõigest väest?
Sügis, küsin veel su käest:
"Miks akna taga koputad
ja vihmapiiskadega krabistad,
mille üle sa niiväga pabistad?"
Ehk on hoopis minu meeleolu morn
ja mu hinges möllab torm.
Miks muidu tormad minu poole sa,
ju oleme tujukad mõlemad.
Isale
Miski pudeneb hääletult ajatuulde...
Ümber vaikuse sügismeloodia
õhk kullerdab soojast särast.
Hingeväljad on raagunud
sookurgede hõikest.
Osake mu hingest
läks Sinuga kaasa
avaruste poole
ja vana kappkell
lööb viimaseid päevatunde...
29. X 2004 kell 19.50
Unistus
Tumm vaikusehärm ümber sinise kuma,
taustavärviks mil tardund neoon.
Eleegia sinus ülim tunnetusjumal...
rohmakas võltsillusioon...
Sus haihtuval linnuteel kuukiiri hangub...
pilvisse hääbuv versioon.
Hall maailmatunnetus kriginal vangub,
taas ohvriallikal joon.
Kord välkude sähvides päriselt lähed,
sihtmärgiks kõrguste joom,
kus valguse embuses säravad tähed,
väreleb kummastuv hoom...
Ma armastasin väga seda suve
Ma armastasin väga
Seda suve
Roosavärvilist
Õhkõrna
Tundehella
Tuulekella kuulsin
Tuuletutel öödel
Õisi nägin
Ammu raagus puudel
Neis kuudes
Oli taevasinist maiku
Igatsetud päikselisi paiku
Tundetulva sadas alla
Valgeist pilvist
Seda kõike nägin
Sinu selgeist silmist
Mis mind vaatasid
Ja naersid minu naeru
Vaevu püsin siin
See kergus tõstab üles
Istun kodutrepil
Suvetunded süles
25.08.22
Südame sahvrid on avarad
Kiigun tasa
Õhk liigub tasa
Meeled kui maandatud liinid
Vaikne surin
Nähtamatu jõud
Suve lõpu põud
Ei väära midagi
Viljad on valminud
Mõtted on salvimas olnuid
Helgeid suvepäevi
Naeruseid hetki
Lõputuid retki suvetaevas
Ja meres
See on meil veres
Hoidistada ja tallele panna
Südamesahvrid on avarad
23.08.2
Mina
Mis minust saanud on,
nii vanana istun siin,
mattes hea sõbra,
mõtlen iseendagi valusatest päevadest
kui enam ei oska ei jaksa
sooviks vaid vaigistada seda valu
Aastad kogunevad, aga minu tuum on sama,
see avaneb ja avardub, aga mina olen mina
aina mugavam, aina mina ise,
aina rohkem mitte hooliv sellest
kuidas võib nähtav olla mu väline ilme teistele
püüan hakkama saada eelkõige iseendaga
Kui taotlus on tehtud, et lapsi ei tule,
võin ma oma helesinise kleidiga kivil istuda
ja ennustada veepeegeldusest sügavuti minekut
aga...
kas ma tunnen ennast rõõmsana? .....
Lillelt, oma isale
ime et üldse ilmale tulid
täis vihkamist ja varemeid
nõgeseid katkisi saatusi Euroopas
mind hüpitada
hellalt hoida suutsid
mu lapsepõlve sinitaeva
avaruseks muutsid
sellest õnnest palju kordi
hiljem valus nutsin
Sind tänasin Su peole
andsin suudki
neid palju oli hetki kuumi
mis said täis kui valgust
öös kahvatus juunis
pärast Hispaaniat
hommik puudutab sind
läheb valgemaks
ütleme
asjad saavad tagasi oma
tähenduse ja piirjooned
käivitub öö poolt seiskunud päev
joobumus sõitmisest küpsete
viinamarjaväljade ja kullendavate
oliivisalude vahel
on asendunud sooviga
liikuda võimalikult aeglaselt
ühe hetke juurest teise juurde
siinsamas Maarjamaal
tahtmisega tunda kuidas hetked avarduvad
oled hakanud neid suudlema
Sügise nutulaul
Suvi sulgenud on uksed
pimedale, kõledale sügisele.
Sügis ikka mõnest uksest
otsib väljapääsu teed.
Ulub, vingub, pisaraid valab,
suvi, miks mul nõnda teed?
Las tulen oma värvidega
puudel lehed kirjuks teen.
Sulle, kallis suvekene,
kingin pihlamarjadest keed.
Las ma maalin rukkipõllud
kullavärvi kollaseks.
Las ma ketran vanal vokil
heietan aegu ammuseid.
Ei ma poe nüüd sinu sisse
kurval meelel tahan olla vaid.
Imetlen sind ikka suvi
alati on rõõmus meel.
Mulle loodud nukrus hinge
tihti kurb on südamel.
vene värsid
Andrei Jevdokimotsevi värsse lugedes
lase oma luuletuste
särgikrael ülemine
nööp vabaks
need ei pea olema frakis
või liibuvas õhtukleidis
lihtsalt read ja riimid
hing mille üles leidis
kus meelel oleks avar
rõõm ei vaja peitmist
muud polegi tarvis kui
õena emmata sõnu
öelda neile rõõmsalt tere
nii et sees hakkaks endal hele