Sõnale bu leiti 2461 luuletust
Liisile
jää rahulikult unne
miljard aastat taeva all
veel päike päeva
endistviisi voolab
puudel lehti õisi okstel
rohu haljendama joodab
mis saab inimesest elust
maast me ette ei tea
ka seda mitte kas kokku
rullitakse taevas
mäed nihkuvad paigast
voolamast lakkavad jõed
päike muutub mustaks nagu
kotiriie kristalseks
jäiseks kääbuseks
*
jätad pärast mitmeid tunde
planeetide õpetamist nende
vaatlust öises taevas oma
juntsudele klassis siiski
viimases kohtumises ütlemata
kvadriljoni aasta pärast
Päikese perekond
lakkab olemast liig ränk
v .....
Jackassi stiilis
Kõik, kellel nüüd all ripub
ja igavusest meel lolliks kipub
jalge vahel õiges eas
ning trikihullust peas;
pole külmikust enam võtta
materjali ja keegi ei tõtta
poodi ostma kanatoodanguid
et rahuldada lihavõttenaudinguid;
pole hullu, poisid, ma ütlen
ühe idee ma välja mõtlen
teil vaja ainult paar tööriista
ja ka enda riista;
lükake lont eest ja presenteerige
oma munad lauale serveerige
kui tahate ikka veel värvida
saate selleks vahendeid valida;
haamer, nui, malakas, okastraat või nuga
valige välja viis ja jõuga
oma munadele valu andke
ja siis alla .....
1. aprill
Suvetuul 1. aprilli paitab,
sooje nalju välja tuua aitab.
Kui vihma sajab ja sombune on ilm,
siis kuskil päike särab,
vastu vaatab 1. aprill.
Sel päeval naljadel ei ole piire,
tõed nalja ohvriks langevad.
Siiski aprill on vingematest vingem,
me ümber ilm ja ilmaelu,
siis pisut naljakam.
verisulis tüdruk
tüdruk, verisulis ja õrn
peaaegu et inglitiivune
libiseb läbi linnatänavate tolmust
valgusfooride plõginast
heitgaaside vinest
linnavarblaste säutsudest
prügikastide lehast
neoontulede kumast
kõurikukampade lärmist
läbi ja läbi
ja keegi ei tea
kui palju tahma jätab see retk
tema valgele kleidile
ja haprale hingele
jääb üle vaid loota!
vol. 2
tüdruk verisulis ja õrn
peaaegu et inglitiivune
seisab maakoha bussipeatuses
katusealuse varjus
ja nokitseb lahti pragunenud küünelakki...
läheduses lösutava maakooli
raske kahe poolega uks
on ta .....
Suur on minu igatsus
Kuidas ma küll mõtlen Sulle,
pisaraid pidama ei saa.
Nii hägune on silmavaade,
et arugi ei saa,
kus taevas, kus maa!?
Täna rohkem valdab mind see tunne,
olen kui pea kaotanud ma.
Enne ei suigu ma rahulikku unne,
kui pole mõelnud Sinu peale ma.
Pisarad nutan kõik ülespoole taeva,
nad vihmana maha langevad.
Osa pisaraid jääb patja,
osa põsele kuivama.
Elu aitab leppida,
kurbust maha suruda.
Aga igatsus hinge jääb püsima,
südamesse elama.
Vaikne aeg
Vaikselt äratad mind Sa,
hea on rahus ärgata.
Akna taga ilm on rahul,
linnulaulu hinge mahub.
Laual värvilised munad,
pajuoksad vaasides.
Armsad on kõik tibupojad,
ilu pajutibude silmades.
Vaikne hommik, kära pole,
rahu rohkem mõtetes.
Hea, kui jätkuks vaikset aega,
elus eneses.
Munad
Ühel munad kollasemad,
teisel punased,
kolmandal on rohelised,
on ka sinised.
Igas värvis peitub võlu,
hool ja armastus,
kaasnemas veel naer ja mõnu,
vahva tunnetus,
kuni kätte jõudmas aeg
on mune koksida,
tasutud saab kogu vaev
rõõmu, naeruga.
- Tarmo Selter -
2024
Õnnepant
Leidub elus lausa armas kant,
Kus rahu on rõõmuga segunev,
Seal eluneb selle kindel pant,
Sinna viiv tee on igaühel erinev...
Peitub muretusel peatuspaik,
Kuid tuleb seda järgi tabada,
Et puhkeks erutav õnne maik,
Mis laseks soojal keha üle ajada.
Enda särava õnne tõhusal ootel,
Magus eeltunne ergutab ideesid,
Ongi õnn käes, kui teed sinnapoole,
Laotab endine ustav teesiht…
November 2.0
Kokku 3 nädalat märtsist
pole olnud kevad, vaid sügis
juttu hoopis uuest aastaaiast
kuhu koerailm sisse trügis;
on olnud tormi ja taevas
hall nagu hall olla saab
lumi viimast korda tulla vaevas
kanda kinnitada veel tahab;
muidu vali tuul, vihm ja muda
jälle inetus valitseb õues
ei taheta edasi liikuda
ilmataadil igasugust põues;
olin bussi akna taga
ja just ühistranspordis
harilikult ei maga
see olek mind sundis;
paras masendav ja pask
olnud märtsi väliselu
ümbrus pruunikas nagu vask
kliimamuutus ei ole lelu;
sest veel see kuu lumi maas
peaks harilikul .....
SÕIT
Armastuse kiirteel
vilkalt möödub aeg
kuni põleb leek veel
õitseb rahuaed
Elukella tiksumine
kõrvu kostub tasa
südamega vaatamine
teelt ei astu maha
Ootamatu leinakisa
liivakell on tühi
lilleaias palud lisa
pisarsilmi küsid
Säravalge nimbus
nüüd vist ongi kõik
lõpuohke hingus
algab viimne sõit
Tähtis... sina... tee
Öeldakse
tähtis pole sihtkoht
tähtis on tee
Teest veel tähtsamad
on löökaugud
siis võib olla kevade
Siis võib
võibolla maurata
võib võibolla tükke teha
võib sind unedes kimbutada
Võin kõike mis keelel
mis meelel
mis seintele soditud
Võin sind- võin ennast
südame kujulise ukseavaga
üksikkambrisse lukustada
naljaviluks
Võin auke vältides
joobnuna vingerdada
võin valehäbi tundmata
neisse kukkuda
Sisse kukkudes vaid muiatakse
tähendusrikkalt kaasatundvalt
et ju see oli vältimatu
paratamatu
Tean kuhu lähen
aga pean meeles ka tähtsa .....
Veetlevas kevades
Tunda on maheda tuule silitust,
tuulesuu õrna puudutust põsele,
olla looduse kui armsama, embuses,
kuulata linnulaulu kui lembeluulet.
Kevad õrnalt, mis kui armastus
tuksleb südames,
voolab kui vulisev ojake,
kõigis mu tunnetes ja mõtetes,
läbinisti olen veetlevas kevades.