Sõnale dike leiti 109 luuletust
Ma pole
Ma pole …
Iial visanud küpsisepakendit teeperve kraavi
Manustand tundmatut valget ja pulberjast kraami
Jäätunud lompides lapsikult tallund
Massipsühhoosile vähegi allund
Kellegi kõrgema jõu poole pöördund
Kinga seest avastand jalga, mis hõõrdund
Närimiskummi lauaplaadile toppind
Tolmuseid vaipu isegi kloppind
Purjuspäi kukkunud valusaid sinikaid
Kõhus jai` tea-veel-kus kogenud liblikaid
Haavanud noaga end nimetissõrme
Söönud grillliha, mis veidike kõrbend
Andestust palumast loobunud uhkelt
Kellegi ees nutma lohutult puhkend
Kaup .....
Muutus
Üleöö triivib kaugusse üks laevake.
Üleöö saabub sadamasse uus.
Kord on omapäi kõndida taevane.
Kord on tühjusest nutumaik suus.
Mõnikord tundub, et veidike varem
Võiks otsuseid väljagi möelda
Kuid pole ju teada, et alati parem
kõik rutuga välja on öelda.
Sageli aeg käib ees, mina viibin –
Märkan hommikul sadama tühjust
Silmas pisar ja südames kriibib
ega teagi, kas on selleks põhjust.
Kodutu
Ma nägin täna jälle,
meie ühiskonna pattu.
Lihtsalt vana naist,
kellel silmas oli pisar.
Mis oli ta ometi teinud?
Et nüüd Viru ees kerjama pidi.
Ma nägin vaid kurbust tema silmist
ja tundsin kaasa,
kuid aidata teda, mina ei suuda.
Hiljem tahtsin anda talle mündi,
kuid tädike oli kadunud, teenis vaid sendi
Kevadeutoopia
Päike kõliseb taevas.
Veed karand püsti kraavides,
lõhuvad joosta mis hirmus.
Iga lomp saanud peegliks:
tuleb üle hüpata taevastest
nii ja nii mitu korda.
Rohi ju krabiseb mullas.
Põõsad pritsivad rohelist,
kus setunaistena
leelutavad varblased.
Kassidki öösiti katustel,
kuukiired vurrudes,
kiunuvad džässi.
Laulikud aga –
hulguvad ligunud kingi
kõiges ses uhas ja uputuses,
vahivad Aadama uudishimus
sesse sinavasse
aurukatlasse,
naeratus huulile torgat
nagu nööpauku lill,
ja on nagu tahaksid
silmad neil nutta:
justkui sünniks mi .....
Naistepäev
Naistepäeval nalja pole
mehed tragid, poisid paid
emmed, vanaemad, tütred -
kõik nad kimbu lilli said
Väiksel Jukul aga mure
naabri-Kati koha pealt:
kas on tüdruk ta või naine
kes see ikka täpselt teab
Igaks juhuks kinkis õie,
Kati kaunilt punastas,
Jukule ta seitse pattu
hetke jooksul lunastas
Jukul aga ühest asjast
tekkis selge arusaam:
iga plika väiksest peale
veidike on juba daam
Anna aega...
Ma polnud ju selleks valmis,
et mind tõeliselt armastad;
andesta,kui nüüd eksisin,
oma jahedusega sind ka solvan...
Mu tunnetega küllalt mängitud,
olen haiget kõvasti saanud;
need haavad,mida pole loetud,
on hinge siiski jäljed jätnud...
Olen sõnu ma alati uskunud,
kus lubadusi,ootusi sees;
ning lõpuks ju ikkagi pettunud-
sest valedest koosnesid need...
Ei julge ka edasi usaldada,
olen palju oma südant avanud;
seda tegin ausalt ja siiralt,
olen reetmist,pilkeid vastu saanud...
Andesta,et sind ma tõrjun
ja armastusse veel ei usu...;
anna aega,las veidike h .....