Sõnale eestima leiti 131 luuletust
Minu Eesti
Siin on Su mullased vallid,
järgi jäänd´ metsade viirg,
jah, jääd mulle alati kalliks
sinitaeva laotuses siin,
kus elame, rajame kodu,
austame omade keelt,
kõnnime isade radu,
olles oma emade meelt.
Hoides Sind südame sopis,
mängides hingede keelel,
ridades välja Sind toongi,
oled mul alati meeles.
- Tarmo Selter -
2024
Vabariigi aastapäeval
Hingan sisse vabadust
kui kevadõhku ma,
süda rinnus taob,
ei taha vaibuda.
Vabariigi aastapäev
on kiire tulema,
sel tähtsal päeval igati,
pean valmis olema.
Mina valmis, sina valmis,
valmis kogu rahvaga
head tahet üles näitama-
Eestimaal, me sünnimaal.
Siis laulud hakkavad kõlama,
ühest suust rõkkama,
sinitaevas päike kuldama ja laiutama,
soojust südameisse pillutama...
Kodumaa armas
Mure närib hinges sügaval,
südant rõhub valu.
Sinu pärast mu Eestimaa,
kodumaa, Sinu pärast ma palun,
ei kaotusvalu talu.
Kallis kodumaa!
Sa kui soe ema-süli,
kus end tühjaks nutta saad,
kurta, kui hinges on haav
ja pisarsimi paluda,
et kestma jääks see maa,
kus kord sündinud ja kasvand ma,
mu armas kodumaa!
Eestimaa on minu kodu
Eestimaal ma kasvand üles,
niitude ja aasade süles.
Meri, mis nii suur ja lai,
elu lahutamatuks osaks sai.
Mererand ja kajakad merel,
kalalaevad, kajakate kisa järel.
Ei unusta ma majakat, mis merel vilkumas,
ega väsinud südant, mis ootamas.
Eestimaa uhkuseks on hiied,
pühad paigad kaunil kodumaal.
Sinitaevas ilu juurde annab,
oma südames ma kallist Eestit kannan.
Eesti keel ja kirjandus
Eesti keel ja kirjakunst,
mõtte salapära,
luues kaunist kirjandust,
hoiad sõnavara.
Kandes endas suuri sõnu,
elulisi hetki,
naudid eesti keele võlu,
kirjanike retki.
Mina hoian oma keelt,
hoia Sina ka,
oma kodu, oma meelt
ühes minuga.
- Tarmo Selter -
2024
hetk enesega
miks tundub mulle,
et õnn
ei ole kunagi nii õnnelik
kui õnnetu on õnnetus
tõde nii tõeline
kui valelik on vale
valge nii valev
kui lõplik on must
kas asjad ei võiks kalduda rohkem paremale
rõõmsam maailm olla teiselpool ust
miks tundub mulle
et iga eksimus
peab saama karistatud
häbimärgistatud
kes püünele ronib
liigne lahkus
tarbetu ja piinlik
milleks see
kui küsida tohib
miks tundub mulle
siin eestimaa talves
täna ja juba ammu
et kõnnin kui ärevas unes
ja sean püüdlikult tarmukat sammu
10.01.24.
Armu Täis Päevad
isa sinine tööpluus
eestimaa suvepäikese käes pleekinud
ja punasesõstra moosist
ema poolt kiiruga segatud morss
tarbeklaasi kannus
enne lähenevat äikest
kiiruga rüübatud
töö lõpetatud
kui rasked vihmapiisad
panid kruusase külavahetee aurama
ja muutsid eterniitkatused tumedaks
ema armu täis silmad
vaatamas järele pühapäevasele bussile
mis mind ikka viis
ja vahel ka tõi
sealt ma tulin oma kolme õlekõrrega
märgates et mõnel polnud ühtegi
aga ise helistasin juba varsti sõbrale
06.01.24.
Eesti ajalugu
Ega ei saagi ausalt aru, kuidas me püsima jäime, Brockmann luuletab me lugu.
Ega me muud, kui sajandite tuhk ja tuhandete aastate kaja, tuul puhub tuhka, katel kajab,
See, kes valitseb me minevikku, juhib tulevikku ja olevik on pelgalt hallutsinatsioon,
Tartu linn kannatab Põhjasõjas, Käsu Hans laulab laulu,
Igavesti ootame oma valget laeva, laeva, millest saab meie hukatus ja unustus.
Kristjan Jaak peab end tõeliseks eestlaseks.
Eestlane, ise ei mõista, käib oma aurukatla ümber.
Elu ja surm, me lõpmatu tants ümber aurukatla, surm ja elu.
Looduseusku ennemp kui Juma .....
Mul on oma kodu
Mul on oma kodu,
väikene ja suur.
Suur ja lai on Eestimaa,
seal minu armas, väikene kodu.
Kõige suurem igatsus
on koduigatsus,
valu järgi tuleb,
kodu pärast just.
Ei kuskil parem ole,
kui oma kodus- Eestimaal.
Ei paika armsamat ole,
kui on Eesti- Sinu sünnimaa.
Süda rinnus sureb,
kui pean jätma või kaotama ta.
Hirm jälitab alalõpmata
ja sõjakatel keeb ilma kaaneta.
Laupäev Eestimaa külas
puudelt kadusid lehed
ja naiste põskedelt puna
garaaži taandusid mehed
naised hakkasid koristama
kraamisid kööke ja kambreid
seadsid kausse ja kruuse ritta
mehed poleerisid pampreid
ja kirusid palka sitta
lastel puudusid sõnad
et öelda, mis tunne neil on
istusid diivaninurgas
ainsaks kaaslaseks playstation
hõredaks lõigatud metsas
otsis Meeta veel hiliseid seeni
ta ei teadnud et tütrepoeg linnas
süstis lunastust otse veeni.
saunad pandi õhtu eel kütte
et maandada õlavöö pingeid
puuriita peideti pudel
kust raviti salaja hinge.
Sügis
lehti krabistab su jalge all
kui kõnnid üle Inglisilla
Sa vaatad tagasi
tuhmvalgete juustega inimlaps
koolikott seljas
rühkimas Mauruse kooli poole
Sügis veel ootab
ja kannatab vilju endale hoida
et neid päikesesäras lastele nautimiseks lubada
Ööd on juba pimedad
aga mitte nii külmad
et varbad peaksid olema talvesaabastega ümbritsetud
Ma kõnnin ja vaatan ja näen,
Alma Mater -
minu kodu, mu hing,
mu südametuksuv põkse
Läbi raekoja kui sai kiirustatud
ladina keele eksamile
Mäletan neid, kes ütlesid,
et sa ei saa frankofiiliks
ole eestlane
ole eestim .....
Sügis tuli
Kas kusagil on vihmapiisku langemas?
Ei tea keegi, kuid sügis tuleb taas!!
Kas kusagil on päike põske paitamas?
Ei tea keegi, kuid sügis tuleb taas!!
Päike, jahedad sügistuuled,
vihmapiiskades läbi saju läen,
öökülmast värvumas lehed puudel,
lõpuks sügises lõpeb minu päev...
Kas kusagil on lehed punetamas taas?
Ei tea keegi, kuid on sügis jälle käes!!!
Kas kusagil on merevahus lained seal?
Ei tea keegi, kuid on sügis jälle käes!!!1
Tuules lehed on langemas puudelt,
värvimängu ma lehesajus näen,
linnuparvi taevas ma lahkumas kuulen,
külmast taa .....
Sügis tuleb
Sügis uduhommikutel
päikest peidab pilve sisse,
varjutades metsarajad,
suured kõrged kortermajad.
Päike tervitamas harva
läbi pilve, tuhakarva,
uduloori oma kiired
suunab, ületades piire.
Öised tunnid krõbedamad,
hommikused mahedamad,
päeval päikest näha saab,
on tunne - sügis tuleb taas.
- Tarmo Selter -
2023
Võidab Ukraina, võidab vabadus
Täna on mu süda Ukrainga,
hinges on mul kodumaa-Eestimaa.
Kui on Ukraina ja tema viljaväljad vabad,
siis hästi eesti rahvaski magab.
Täna laulame laule Ukrainale,
südameis võitu tal soovime.
Ühine meil soov
sõda võita,
ukraina rahvast ei jäta me iial hätta!