Sõnale eestima leiti 131 luuletust
üks helde suvepäev
meel hele ja kerge
et käsi saab joota
aias astrite januseid suid
laduda kuuri talveks
õues kuivanuid puid
sinitaevas kõrgel
tagasi on valged pilved
nii ööl kui päeval
Eestimaal nüüd
õitsevad lilled
hing sellest õnnest
nutta tihub vargsi kiljub
sellest ise oled justkui
puhtam õrnem pehmemad
kallistusteks päevitund sõrmed
SiKa, KaKa
SiKa, KaKa, SiKa, KaKa,
vaesemaks jääb Eesti rahvas,
eluvõõralt Toompealt alla
vaatamas, kust kopkat saada.
SiKa luksuseks peab autot -
vaene mees las jala käib,
mälu mitu korda kaotand´,
kui on seda vaja läind´.
KaKa ise ka ei tea,
kuhu maksuraha läeb´,
lihtsalt rahvalt võtma peab,
mida toonud töö ja vaev.
Arusaadav, raha vähe,
kuskilt tulema ju peab,
eestlane see varsti läheb,
leiab ennast välismaalt.
Hinnatõus on teinud spurti,
palgatase madalal,
lisamaksud kahjuks nüüdki
mõne elu lõpetand´.
SiKa, KaKa, SiKa, KaKa
lüpsmas ikka Eesti rah .....
Rõuge Ööbikuoru Pesapuu
Pesapuul on kõrgust palju,
vaateid imeilusaid,
kahel korrusel seal saab ju
ümbrust imetleda vaid.
Astmeid on seal mitusada,
jalad pärast väsinud,
üles jõudes, vaata aga,
tabamas mind värskus uus.
Päiksekiirte tulekumas
kirikut näen metsa sees,
öised varjud siiski juba
peitmas seda minu eest.
Ühel pool on näha pidu,
lärmi kajab üle maa,
siiski kauget silmailu
ei see suuda segada.
Tulen alla lummuses,
öö on saabund' juba,
veidikene kurbuseks
ma endal andmas luba.
- Tarmo Selter -
2023
Maksud Lätti sõidavad
Maksutõus on jälle käes
veel kord üllatusi näen,
raha rahakotist kaob, mille teenimiseks läeb´
aega päeval ja ka ööl...
Pangad viimse röövivad,
hinnad jälle tõusevad,
inflatsioon on hinna sees, kütte ja energia eest
rohkem maksma hakkame....
Jah, ma tean, ma tean,
ma tean, ma tean,
ma tean, ma tean,
Jätke mind nüüd rahule, tean, nüüd vaesed oleme...
Kunstlik on ju inflatsioon,
mille valitsus meil loob,
tõstes hindu samal ajal, rahval valetades aga,
et see ainult head meil toob.
Rahvas on ju nägija,
arvutada saame ka,
tulemuseks jälle taas, et nà .....
Laulu- ja tantsupidu
Laululapsel leek on hinges,
laulab südamest,
tantsulapsed teevad ringe
hetkes tunnetest.
Hoides endas traditsioone,
kasvab suureks laps,
kelle südames on soove
olla osaks Eestimaast.
Hoidkem ühtsust ja kultuuri,
armastust ja elu,
mis ühendamas väikseid, suuri,
Eesti rahva ilu.
- Tarmo Selter -
2023
Süda on nii õnnelik
Järjest kõrgemale tõuseb päike,
kannab oma kuldse läike
üle kauni Eestimaa.
Sinisemaks muutub taevas,
lauludest rõkkama laulukaar.
Tantsujalad kibelevad,
meeled kõik on purjakil,
süda rinnust välja tahab,
ta nii õnnelik, nii õnnelik....
Taas sinitaevas vaatab vastu
Taas sinitaevas vaatab vastu
ja päike kõrgel naeratab.
Ja rahuliku meelega saan astu'
kindlalt Eedtimaa pinna peal.
Nähtamatu õnnejudin kõikjale
südamest välja voolab.
Eestimaale lokkavat ilu ja rahu hoovab.
Ainult rahu, soovib iga järgnev päev.
Puhkus Eestis
Paremat paika ei ma tea,
kui mu kallis Eestimaa.
Siin ma tahan puhkust veeta,
siin ma soovin puhata.
Iidsed tammed, kuused, männid-
kõik nad minu südames.
Kodurajad, paigad kallid,
kindlalt hinges püsivad.
Iial ei või ette teada,
mis juhtub minu südames-
siis, kui Eesti võetaks väega,
võõra väega, südant lõhki rebides.
Siiski loodan Looja peale,
usun kõue vaikimist.
Eestimaale teen tiiru peale,
naudin kodumaal puhkamist.
Kas
Kas päikese paitavas pales
veel midagi jäämas on alles?
Kas tõesti ei ühtegi piiska
meie põllule enam ei piisa?
Kas rohelus kadumas tolmu
selles põuas, mis päevades olnud?
Kas kadumas Eestimaa haljus,
millega oleme harjund´?
Kas tuuleiil kuivatab elu,
mis kadumas närbuvas ilus?
Kas suudame olla me ise
selles looduse närbumises?
- Tarmo Selter -
2023
Taas on hommik
Taas on hommik ilus, selge,
vihmalompe pole maas.
Öö on olnud üsna malbe,
mõnel rohututil kastetik peal.
Toomingatel veel õied valla,
tuules lõhnad liiguvad.
Linnud vilksti siia-sinna
turvalist pesapaika rajavad.
Jääks see kõik meil ainult alles,
loodus, kaunis Eestimaa...
Muidu murest murtud oleks,
ikka tahaks rahus ärgata.
Kevadine
Rohulibledes mängimas tuul,
mis paitamas on õielehti,
öötaevast veel kaunistab kuu,
jääkristallegi mõnikord tehti..
Päike silitab metsa ja merd,
luues kõikjale soojust ja ilu,
puudes voolamas looduse verd,
tärkamas ümbruses elu.
Mullast kasvamas lible nii õrn,
okstel pungad on kevadest pungil,
on vaid mälestus talvest, mis karm,
mida maapind veel alles küll tundis.
Kõik linnud on tagasi jõudnud,
luues ilu meie metsade vahel,
jõevesi, mis vargsi on tõusnud,
kopratammesid vetele laseb.
Hoides hetki, mis meile on omad,
andes tagasi tunded nii head,
olle .....
Väsinud
enam ei taha nagu uskuda
enam ei taha nagu loota
ma olen harjunud selja näitamisega
"head aega" ütlemisega
soovide kustumisega
heade aegade kadumisega
üksildusega
(mida ma tegelikult ei talu
aga aega sellele olen ikka varun'd)
nende nelja seinaga
külma ja rõskega
ma tahan näha tõelist päikest
mitte seda Eestimaa lühikest suve
ma tahan lennata kaugele
ja puhata
higistada endast välja
mineviku ja õudused
ja pesta ennast läbipaistvas helesinises vees
et sündida uuesti