Sõnale ehted leiti 114 luuletust
Olemus, visioon
Et sa tunneksid mida mina tunnen,
kui aja võtan maha ning vaadata julgen,
kuulatan teie jutte, kuhu te minemas,
kõike teadja hämamas pimedas,
kavalpead nii libedad, pigem mädad,
seemned mis iial lilleks ei saand,
tähed su silmades mind on pimestand,
ma ausalt üritan mujale vaadata,
kuid su isekas, minus leeki sütitab,
katsun käituda nagu sind polekski siin,
sest muidu sellest sa tähtsust saaks,
ja oma ülbuse piiri uuesti ületad,
su külm süda haigeks mind külmetand,
iga päev mil mõtlen sinust, muutub lühemaks,
kõik ilu kaob, kõik siirus elab maa praos,
peid .....
Päikese kuld
Päike kuldas metsad üle,
puistas kulda lehtedele,
hiline kuldnokk,kes siia veel jäi,
kuldse nokaotsa endale sai.
Võililledki nurusid oma osa
ja said päikesekullase pai,
põldudel rukkipead õõtsusid tuules,
nemadki varsti on kuldses kuues,
kalake,kes veesängis sulpsu lõi,
oli tavaline kala,ühe sooviga,
kuldset kleiti oli talle vaja-soovidega.
Taevakaar sai endale vikerkaare kuldse,tahtis ainult erineda teistest-värvidega,
kuldne kuu ja kuldsed tähed,
tahtsid valgustada ööd,
päike laskus pilve taha,
kuldse naeratusega suul.
Kirve Irve [2]
küll ta on kaval, ennast üle kavaldamas, tabab pudel maksa,
tuule iilist ja puu lehtedest jälle leiierdamas,tervikut ei taba
tava draama,originaalsus jäi 30 aastat maha, halba öelda ei taha,
Kuid no kaua ma pean kannatama, kui kanala tagant kostub jälle hala?
Pea maha ja kitkun sulgi, sitkust kasvõi mitukümmend tundi, lasta jutti,
kruttida vanamutti, sikutada seda häbematut feminatsi tutti, kaldud kurvi,
mul autopiloot, isegi ei juhi, mööda piirjooni nuhi, ähi puhi,
närvi tulist, ikka leidub mõni muri, kes arvab, et ta on kõigist suurim,
ei puudu iial ühestki tunnist, .....
Õnneaegu kevades ...
Lilleväljad imelised neis ilu , värviküllust - õrna,
kaunist hetke meile loomas , ärkav kevadine maa.
Noorte õielehtede aroomis metsateele jõuan maa,
hinge vallutab siin loodus , tunned end ta osana.
Oksad kergelt lehvitavad , sulle vabaduse tuules,
naeratab päikesele vastu õitest valge toomepuu.
Laululinnud , metsa alla päevasoe tõi - maikuu,
kukub kägu uut sul lootust , õnneaegu kevades.
Hansi!!!
Marutav D'aam
Moraalitu: alla käinud;
Tegelikult sa pole esimene;
Sa pole miskit uut; mida olen näinud:
Te ei erine teps mitte;
Oled veel uhke kuidas käitud;
Justkui sa ise neid sireleid poleks;
Läitnud; vajad abi; mina sind ei aita;
Ma ei saa; oskad vaid oma valesid kaitsta;
Ma aega su austuseta loomu harimiseks ei raiska;
Niikuinii meelitad mind: et pärast laita;
Igat mu eksimust; teada kui räpane sa
Järgned vaid meeldivust: mõtetega seksid ju;
Manduv elukas; sul tõde ei kehti ju;
Ole kes sa oled ja jäägi selleks; selline vaim in haige:
Ega saagi terveks; kasutatakse sind kui sig .....
hingede puud
Tormised ja
rahutud tuuled
on rebinud
värvilised lehed
me hingede puudelt.
Võõraste kurbus
tungib sisemusse -
kas nad usuks?
tõetera minu sõnades -
võtavad kõik elava
nendest värvilistest
lehtedes -
viimsegi emotsiooni.
Seal nüüd lebavad
nad koltununa
närtsinuna maas.
kas millalgi veel?
löövad õitsele me teel
me hingede puudel
nood väsinud
nood elutud
võõraste kurbust täis
oksad.
Zhuangzi
Ülim' Dao seemne jõud,
Hämaras ta salanõu,
Ülim'Dao täius - see
On kui koidu vaikne tee,
Kuulmata ja särata,
Mähib vaimu rahuga.
Ja me keha järgneb ka,
Muutub puhtaks, vaikseks ta.
Kehaga ei võidelda,
Seemnega ei sõidelda:
Siis näed igaviku valgust sa.
8. Narri laul<
Kong Zi läks Chu'sse.Seal läks narr Jie Yu ta uksest mööda ja kõneles:
"Fööniks! Fööniks!
Kurvemaks läeb ala.
Tulevik ei tulla taha,
Möödunu on vana.
On Maailmal Dao,
Pühamees siis toimib.
Pole ilmas Daod,
Pühamees end peidab.
Tänapäeval aga kõik sassi aetud.
Õnn .....
Müra
Kuuled sa, milline kihin?
Asfalt ja naastude nagin.
Mäletad, milline kihin?
Naaksuva mändide nagin.
Kuuled sa, milline mühin?
Veokite, busside sumin.
Mäletad, milline mühin?
Tuuliste iilide sumin.
Kuuled sa, milline pragin?
hüüded ja kiirustav sagin.
Mäletad, milline pragin?
Langenud lehtede sagin.
Kuuled sa, milline tümin?
Mürtsuva muusika mürin.
Mäletad, milline tümin?
Kaugeima äikese mürin.
Sügisnukrus
Ma suudlen su teravaid okkaid ja närbunud õisi.
Vihmapisarad pühin su kuivanud lehtede pealt.
Oleks mustavad silmad ja ta piiritu võim siin.
Talle kingiksin tagasi varemed, et ta siis teaks.
Minust saanud on jälle mu mustade ihade ori.
Südant mul kõrvetab tuline hukutav leek.
Jälg enesekindlusest vaid külm, üksik vari.
Ta silmade tuligi enam ei näita mul teed.
On kuivanud rooside õied mu akende all.
Okkad mu hinges ja nukrus on südames.
Verised kriimud mu kätel ja põrandal.
Mitte keegi ei hooli, et nutan ja igatsen.
Kui seegi päev tühjalt taas veerenud öösse. .....
Ma astun üle lävepaku
Ma astun üle lävepaku
viipan veel "hääd aega"
ning läinud ma olengi.
Vaatan tulevikku vasikasilmadega -
veel ei tea ma, et näen peagi
saabastega kassi Kuu äärel istumas
ning unenägusid õngitsemas.
Maha on jäänud puupüssid ning
vanunud juustega nukud,
kaasa jalutavad üksnes koltunud lehtedega õpikud
ning teadmised ajavad justkui tulise ahjuroobiga taga.
Taat ja memm lehvitavad mõtteski kaasa -
ka nende silmi on pisarad kratsinud.
Ratsutan tundmatusse
läbi tuttavaks saanud viljapõldude
kaasas suur kandam mälestusi,
mis ometigi on ke .....
Maga, mu kallis
Maga, mu kallis, maga.
On puu meil akna taga,
ta pimedas vaikselt oma kiikuvaid oksasid kehitab
ja sulle oma südamelehtedega uniselt lehvitab
pärast päevatööd:
"Head ööd!"
Maga, mu kullake, maga.
Maga, mu kallis, maga.
On kuu meil akna taga,
ta pilvede vahelt sulle magusasti naeratab läbi une,
nagu sind valgesse pehmesse vativoodisse heituma meelitaks:
"Tule, tule!"
Maga, mu kullake, maga.
Maga, mu kallis, maga.
On tuul meil akna taga,
ta heasti tasakesi sulle oma kauneimat vileviisikest luulutab
ja kosutavat parimast paremat unenäolist muinasjuttu
kuulutab:
"V .....
Varuda mida...?
Varusin vaistu ja
varusin vett,
läksin rändama metsadest läbi.
Korjasin kastet ja
lillede mett,
pihku poetasin õnnekäbi.
Nii tundsin ma teed
ja eksisin vähe,
puud olid sõprade sõbrad...
Lehtede sõnumeid
lugesid need,
tõe jälgedel hoidsid põdrad.
Varusin vaistu,
kandsin pärgasid peas…
Nüüd olengi metsadest läbi.
Aga varuda mida
inimloomade seas -
...kui ettegi juba on häbi?
/Mari*Uri/
Ilu ja armastus
Mis on unustamatu, aegumatu, hävimatu, vallutamatu ja alistumatu? See on ilu ja armastus iseeneses, oma loomulikkuses ja puhtuses, vääramatuses ja rikkumatuses.
Mis on ilu ja armastus? Need on kaunidus ja kirg, meelasus ja hirm, vallapääsenud emotsioonid, purustatud piirid, vankumatu tung, mida ei suuda vaigistada ka tuhanded miilid.
Ilu olla võib vaid subjektiivne ja varieeruv, meist igaühe jaoks tunduda distantseeruv, ilu olla võib küll katkematu ja peatamatu, kuid meie arm ei saa olla rikkumatu ja veatu, juba eos oli see määratud kustuma ja kaduma, kuid ei siis veel suutnud .....
Hingedepäev
Sa tuled lehtede varjus,
tuled koidu, eha karvus.
Oled tõre, sünge, ilge
keegi kellel pole kirge.
Surud sisse ahastuses,
sügise surma armastuses.
Ilma otsa vaatamata
aiman, tuleb põhku heita.
Kaon su silmist koheselt
sul jäi söögist väheseks.
Räuskad, karjud, laamendad
lõpuks välja kaaberdad.
Aknast järgi vaatan
enda tundeid maandad,
istun kurvas mälestuses
hingedepäeva jälestuses.
Sügisele
Pärlendavad vihmapisarad
Pihlapuu punavail kobarail
See on sügise kingitus
Päikesekuld jalge all
Pilvesäbrud pea kohal
Sügis ma ei armastanud sind varem
Aga täna ma armastan
Täna imetlen sinu heldeid käsi
Peidad lehtede vahele kuldrenette
Riputad pliidi kohale piparmünti
Kööki tood sooja moosi lõhna
Ja kaminasse õdusalt praksuvad tulekeeled
Tagasi kodukollete ette
Kutsud väsinud rändajad suveteilt
Sa oled suur võlur
Kord naeratad ara päikesekiirena
Paitades viljade punapõski
Kord sajad puhta veena
Poristele treppidele
Ja koputad oma kurba meloodiat aknaile .....