Sõnale ehted leiti 114 luuletust
Luule!
Luulet kuuleb tuule huulest hästi puule puhub peale lehti sahistades annab reale kastanjetti kannab heale algavale iilile kõrvale pillile anname hääle, mille kanname puude lehtedele tehetele ehetele jätkule jäigule oksaraginale uksekraginale hirmsale saame tammelehe sahinast me kuulda Zeusi mõtteid, kes luule sätteid teisi tunneb juba ning lubab puule juure mõtlemisest muule mullasuule, mis häälega krudiseb muld kuld puule juurdub kragiseb sõlmib suudmed.Nii puu suu luuletab ju vanus tunnetab muljetab.
— luulekomissarovKevadkuu
Märts on esimene kevadkuu,
ilma lehtedeta mõni puu.
Varsti linnud meile lendavad,
ning iga hommik rõõmsalt meile laulavad.
Kevadised ojaveed,
ning lumest märjad külateed.
Aprillis puhuvad kevadtuuled,
ja linnud laulavad puudel.
Aprilli kuu on ka naljakuu,
mis algab naljaga ja lõpeb nõiaga.
Et sul oleks..
"Et sul alati oleks keegi, kellega võid jagada oma rõõme ja muresid".
"Et sul ikka õnnestuks saada just seda, mida juba kaua igatsenud oled.
Et sul oleks palju helgeid unelmaid, mis valgustaksid pimedamaidki päevi."
"Et leiaksid rõõmu, avades oma lemmikraamatu, kuulatades lehtede krabinat ning sõnade vastukaja sinus eneses."
"Et oskaksid näha kevadet- imet, mis alati üllatab rohkem, kui sa oskasid loota."
"Et mõistaksid laste kingitud rõõmu närtsinud võilillekimbust,
pisut lutsitud kommist, maast leitud käbis .....
SÜGIS
Kaotasin su sügisesse,
kesk värvide mängu.
Tuule mälu puhus meid paika ühisesse,
põhjustasin vihmavalangu.
Keset pori ja mulda ja muda
matsin su lehtede alla.
Vihm imbus su aastate hauda
ning leinad puhkesid valla.
Loodus leinas
ja teised leinasid.
Ning meie, kahekesi,
tantsisime pimeduses -
öös ja hämaruses
Vastu igavesele koidule.
Vastu igavikule.
'Helena Veinberg
Sügishing
Viimased päiksekiired,helged,
mänglemas lehtede kullas.
Viimased mõttekeerud,heitlikud,
kadumas sügisvärvide tulvas.
Tahaks minna kohe,kaugele,
mööda sügisudust heinamaad.
Tahaks vaikides lennata,kõrgele,
kaeda üle mustava pilvemaa.
Vaikuses leian siirust,rahu,
sügispäikese loojangu eel.
Vaikuses sünnib lootus,õnn,
sügisõhtute saatjaks need.
Evelin
Linnatuled
Suurte linnade kollased
tuled
libisemas hääletus öös
kraabivad igatsust suuremaks
kui leian südames ja töös,
millegi kauge
ulmelise
järele õhkama sunnib,
igatsen, palvetan, loodan
ehk möödub hetk
ja imeke sünnib.
Hommik on kauge
ja öötäis lootust on ees
kollased linnatuled paraku
ei süüta muud peale
varjusurmade mu sees.
Igavesti satub teele
üleliigne,
vaikus kajab seal,
kus õiguslikult
peaks puhkama põlvedel
kaunis pea....
Jah..ma peaksin olema kusagil seal...
mõõtmatus kauguses
üle hiirhallide merede
karjusaarte
tundrate
mu süda kisenda .....