Sõnale eksistents leiti 24 luuletust (top)
Eksistents
Nagu väike elu. Sünnist surmani ja mälestuse salves. Paberit määrin. Tehniliselt need on minu käärid. Lõikan elu mida väärin. Meenutan mõtteid, mis on lõppend ja paremaid päevi. See on tehnika millest ma räägin. Kirjutades viibin teises sfääris. Teen märkmeid, olen kauge, vaatan kuidas töötab. Olen siin. Kuid ikkagi ei näe mind.
Tajun, seda mida toodab mu aju, sinna vajun
Psüühilises labürindis otsimas radu. 60 000 mõtet päevas, töötlemas tunnet, mida demostreerin sulle.
Kõik on elades tundunud
Olen päriselt vaid endasse sulgunud ja kirjutamise hulluses. Otsi .....
Inimloomus
Ajas tagasi vaatamine ei näita sulle reaalsust, ainult möödunuid ja moonutatud pilte näha sa saad, oma tühist algust.
Langev täht sulle ei sosista ega ütle "tule, kanna mind oma kätel, sest lõputuna kõik algab taas".
Pika ja talumatu ajavoona elu paljudele vahel tunduda võib ja sageli endilt me küsime "kas elasime kingitud elu pikalt ja põnevalt, mida muuta me suutsime, kas tulevased põlved ka mäletavad meid kunagi olemast"?
Mis on saanud meist nüüd, kui meid jälitab vaid kõle ja külm materiaalne hüüd, kuhu on kadunud meie hoolivus ja head .....
Eksistents
Ma tahan näha kaugele
Kaugemale horisondist
Edasi merepiirist, üle mägede
Läbi laugede
Ma tahan näha ööd olemas
Kui ma magan
Ma tahan näha päikest tõusmas
Juba enne kui ta ilmub silmapiiri tagant
Ma tahan teada mis on eksistents
Siis ma tunnen ennast vabalt
Poolpimesi
poolpimesi armusin
sest ma ei uskunud, et sõpradest
võivad saada kaaslased kogu eluks, kogu eksistentsiks
ei ole midagi, et kuni surm meid lahutab
ajatus - limiteerimata aeg - piiritus
see kõike ühte seob
alati südames, alati põues
nii ma kõndisin,
oma mõtteid jagasin, nii päeval kui ööl
tööst ja eraelust ja muudest seikadest
nagu sinagi
ja nüüd me seisame üks ühel pool
teine teisel pool joont
üks finišis - teine stardis
ja ootame avapauku
või lõpuakordi
viimast viiulimängijat
aga mina, tahan ju alati olla esimene,
isegi kui vahel ei teadvusta seda
Peidus
Kus Sa ometi peidad ennast?
Ma võin täna, homme Sinu peale mõelda,
sest mul on aega koristada Su magamistuba
enda ihalevatest mõtetest,
mis piiravat Su olemuse eksistentslikku keset
Tule nüüd,
aga Sa pole "käsin-poon-lasen tüüp"
Veel vähem laseksid ennast mingil naishakatisel kamandada,
kuhu, millal tulla ja millal lahkuda
Armastuse avarus meil tundmata jäi
Mis edasi tegema peaks, et läheks vaid heaks, kui teaks.
Tegelt ma pole nii negatiivne vaataja
Kuid sinna võin ma ennast vahel saata ka
Sissejuhatus tehtud
Pilt on pestud
Nüüd algab vaatleja vestlus
Tõmban ma nööre
Mängin et olen ma röövel
Lauseid näkku üksteisel lööme
Või minu omasid ajuga sööme
Tunnen ma hetkes seda kõike mida ma mõtlen
On ju kõigile selge mida ma sihin
Kui käes on mul vihik
Kommunikatsioon ja pihil
Või kuidas saab aru üks isik
Olen filosoof
Mida ma vihjan
Ma ei tunne mitte midagi lihtsalt
See on näide et iga sõna mis valin on vä .....
Terve elu ronides astmetel(2)
tegemaks nägusi, petmaks, et nimelt on hägune silm,
uhkus ajab kõik draamad märuliks, eksistentsi vastu
vaevalt, et keegi meist oskand olla tänulik, kuulen seda su toonist,
eks sa ise tead mida sa elust soovid, kauua ma sinna oma kõverat nina toppind,
kauua ma veel räägin, kui nad vaid enese isiksusele meeldiva välja noppind,
iga mu sõna oma tähendusest intelekt paljaks koorind, seistes siin litslikul takso platfoonil,
kes maksab rohkem-sellest rohkelt hoolin, kandes teda troonil, vaatan ette
et poleks lõuua poolik, välja kasvamatta tähelepanu vajaduse sündroomist,
mil .....
Mu sõber
Leegil
pole armastust.
Tulel on vaid süda,
mida räsib kurvastus,
muudab sisuks tuha.
Jõud ja vägi hukkuvad
vastu tuuleklaasi,
liblikana nukkuvad,
nägemata aasi.
Tundeil
pole vabadust.
Vetel kõigest vool -
ta tegemistest sõltub ainult
kulus liikuv pool.
Kui on kaldad kinnised,
ägab kuivand maa.
On su meeled vindised,
neid avada ei saa.
Mõtteil
pole lennukust -
neid kannab puhas õhk.
Lämmatavat palavust
taastoodab umbne põhk.
Viidad kokku jooksevad,
kui rühid kiivas rada...
Su luuad tühja pühivad,
et teekond unustada.
Juurtel
pole julgestust.
Maa .....
Maa küljes kinni.
Kandmas Vimma; iga ta rida kargab ninna;
Õilsat ei saa sallida; ta palju virkam; ja kindlam;
pinnapealset vaid kribad; igas oma manifestis
kindlapeale parim eestis; kuues element otse eetrist;
teesklustes justkui aadlik; auk puuritud Paati;
välja su Elu ise praakis;riimi sülgan välja sahtlist
kuigi me kõik teame...
Oled me peamine Tankist;
kui äike sahmis;peidust vihma eest;
kui äike sahmis; häälel kuulen kõhtu lahtist;
kuid kooli aeg ammu läbi; aeg minna vastu enese tahtmist;
ja äratada enest unest; kiirelt virkalt püsti;
Elule vastu julgelt; enne kui järgmine juub .....
Lollvara
Ãœllatus
Tulles sõnal mille mõistmine jääb teadmatuks,
Peaga puus, seadmas suus, ei peata puur,
iial laps sees ei muutunud, ei murdnud tuul,
muunduv kõik pealuus, midagi kindlat küll
ma siin ei uskunud, kutsun kuud,hämaras,
ta puudutus, katab maad hõbedane kuub,
üksindus, milles kuulnud muud, kui naabri koeri,
miks puuris lind laulab?
kui kauua, kui kauua,
pole mõõta võimalik mis saanud armsaks
laulan, et ma kardan, et ei saagi kunagi vabaks,
võitlusest, et jahimees mind ei tabaks,
või perepoeg sulgi ei kiskuks mu sabast,
Kui kaua, kui kauua? turvapaika endale .....
Olemus II
tantsiv vihm oli lummatud
tema eksistentsist,
kattes luigekarva põski
pihlakpunaste suudlustega
tulede värelus sulistas loikudes,
sinine suitsupilv keerles
moodustades igavikuseina
Oh,
oleksin tahtnud tema üle laotuda
nagu vaip
oleksin palunud armu
teda endale
Unustatud suveöö
Kargel, vaiksel suveööl ma oma akna avan ja nukra pilguga vaid kuusirpi kõrgel ülal taban. See toob mul meelde, kuidas kuvas see kunagi ka üle meie ühiste retkede, veel seni unustamatute naudinguhetkede.
Kas mäletad ka seda, kui kõlas eemal äike ja meile tundus see vahemaa veel kauge, kuid sina juba tajusid, et torm niipea siiski ei rauge? See olid alati sina, kes tõi minus esile tahte ja jõu, andsid mulle eksistentsi mõtte, täitsid armastusega mu põu.
Nüüdseks möödas need päevad on ammu ja jäädavalt läinud ka sina, mispärast siis väärin elu veel mina? Miks küll .....
Mis/kes see on?Kus ta tuleb?
Avan oma suu;vaikust vajanult;
eks näis kaua veel jaksanud;
kui läbi ühe raami sind ainult vaadatud;
Probleemide lahendus välja halatult;
mis kodaraid tabades murdis rahval luud;
Üle võlli keeratult; ühte veergu keedab sulg;
nähes olemust; mis enamikule jääbki keelatuks..
Äri plaanis, äri skeemis, Värvides maailm;
milles tõelust varjud peitsid;neis ma seisin;
sõnatu leidsin; kõla mille vibratsioonist inspiratsioon
mus tekkis; pimeduses valgus; valguses pimedus;
midagi võta enne tõe pähe kui küsimus on küsitud;
miski mis loomutruudusest siiruses püsinud;
sà .....
Silmapiiril Silman Lilli
Korda kolmandat ma luuletan,
uhkena ei suutnud oma nina hoida,
ja tuju on muudetav,pummeldab,
süda kui kuulekalt, rutiinselt süüdata,
soovin müüri mis mind müürimas,tüürimas
uppuvat paati karidele, variseb kokk mu lüürikas,
süüdista mind,ma süüdistan ka, et ei suutnud küündida,
sinna kus vajalik, juudase elu nad kõik taga ajasid,
vajasid vaid selgust, inimeseks ma tehtud,
jumaliku kogemusega see elu kestvust,aina peegeldab,
sõnu heegeldab, mis on reegel tal? AUSUS, laulnud oma laulu,
mõtlema,su jobimokka pannud, paadund, ja karlovas edendas kasvu,
nii .....
Maalimas ise ennast maalimas ise ennast
Ta ärkab hommikul,
ta märkab poolikut,
jätkab loomingut,
määrab toimingud,
pintsli tõmbed lõuendil,
hoolikalt maalimas igat detaili,
pildil mil teda valesti mõisteti,
Maalimas ise ennast maalimas ise ennast,
kusalgi oma keldris peidus maailma servas,
pigment kujutlusest, elamas meie kõigi seas,
igat meie mõtet peas ta teab, jutumärkides,
jooksevad tulpadena read, sellel kosmilisel,
komplekselt keerulisel, samas olles imeliselt lihtne,
vaatleja, mõtlematta, minevikust lahti laskmas,
igal korral kui pintsel uue joone lõuendile kannab,
iga ta raske hingetõmme tuult .....
Lugupeetavuse Lõks (2)
suur autoriteet võrdluses kahaned ime väikseks,
et keegi teine teie aja raha, tervisega oma soodu äritseks,
Kuid ma tean, sind ei kotti päriselt, sest mitte keegi olemise ees
-sa värised
Alati sunnitud tõestama, et sa ei sündinud sunnikuks,
inimeste omavahelised suhted kirjeldavad raseda puhitust,
ähivad ohivad ,on kõvad ja siis muutuvad tundlikuks,
Tagajärg Tuimusest tulenenult ummikus,
Kõige suhtes, valitseja neid nuhtles, orjust näha, ei, selleks on liiga uhked,
õhku täis kui teutoonide ordu anastajate purjed, tõest ei räägita,
Räägitakse muljest, "Ma pol .....
Pläust
Tindine vihik, täpne on sihik,
Kinniseid silmi, äratades,
see kõigest pindmik,
Silmis on miskit, mis viib mind,
triivin, vaikselt nillin, siiski,
olen teel, tõe juurde, kuhu ei vii,
ükski tee, ükski süsteem, ükski,
kultuur ükski ideoloogia,
kõik nad upuvad veel,
tormidele vastu pidamatta,
üksteist süüdistamas, küüditamas,
küünilisus hõimu kultuuri taband,
jumala juurde järjekorra sabas,
kui käed ta mulle esimesena avas,
ei tahtnud ma midagi, tahtsin vaid,
teada mis teda haavas, kas saan aidata?
Kas võin kaitsta ka? Kas võin lajatada,
sahmaka,neile kes p .....
Mänglev tuul
Oled sa loll või inimene;
Pidev sisemine võrdlemine;
lõpetab seal kus põõnleb pidev;
Võitlev isend; näitlemas; Väitlemas;
Segadus teda hoopis käitlemas;
mitte tema teda; ega? A las ta jääb;
Kui pea teeb häält; ja siseneb väärt;
Ideede kulg; kerge sulg, üle paberi;
Teadmiseid veab mul, sul vedanud;
Et ta nõnda kerglaselt lennanud;
Eeldan uut; keerutan juust,
ümber sõrme;
See k kuus; usu või ära usu, omast puust;
Nagu Kitil Turbo Boost; Rüütelik Mihkel;
Ihnetele Viimne, kuulutus; hullutus,
Su jaoks karistus on unustus; kuri kuulus;
Looja peatükki omanäo .....
Suured värsked hingetõmbed
Päike taevas sillerdab,
soojus meeltekeeltel trillerdab.
Sära täht nii pisike !
Elu andja-hoidja,
võtja.
Pöörle Maake tilluke !
Elu kandja,
häll ja haud.
Sipelge elusolendid sel keral !
Keerelge läbi lühikese eksistentsi.
Võtke vastu võnkeid seni
kuni tabab kõikki tundmata paratamatus...