Sõnale elul leiti 224 luuletust
Talverõõm
Loodus lumelilli maalib,
küsimata luba,
võttes külmapintsli appi
miinuskraadidega.
Joonistades pliiatsiga
lumehelbed ette,
enne soojakraadidega
pistes otsa vette,
et saaks lilled akendele,
ilu südameisse,
talverõõmu silmadesse,
meie naeratusse.
- Tarmo Selter -
2023
Hea ja ustav sõber
Sõbrast malli tuleb võtta ikka,
kui ta Sul tõeline sõber on.
Kaasa lüüa igas asjas,
võtta elult, mis võtta on.
Sõbraga saab tehtud nalju,
rõõmustada südamest.
Kurbust ära võtta hingest,
ikka tõeline sõber võib.
Tõelise sõbra kõrval
käid eluteed pikka.
Tõelise sõbraga on vaimumaailm rikkam,
elu keerdkäikudel kindlamalt käid.
Ma ei osanud nautida vabadust
Ma ei osanud olla vaba,
nautida vabadust ja vaba olemist,
vaid kogu elu tööd raband teha,
nii poolele elule andsin end vist.
Ehk tööd armastasin liialt
ja seda nautisin.
Nüüd aeg on uhutud liiva
kui unenäost ma ärkasin.
Raske oli peatada aega,
mis vabaduse röövisid...
Töö peal olid mõtted nii ööl, kui päeval,
tunded segadusse ajasid.
Nojah, olin kõrvuni armunud töösse,
liialt palju oli südamel muresid.
Hing ei tundnud suurt vaeva,
sest tööd niiväga nautisin
ja tööle oma armastuse ja vabaduse kinkisin.
Kuid aasta uus tõi mõtetele uued tuuled, .....
Vihmapiisad
Vihmapiisad autoaknal,
nad kihutavad võidu.
Üksteisest proovivad ette jõuda,
elavad nad teadmatuses.
Ei tea nad rõõme,
ei tea nad kurbust.
Ükski neist ei tea,
kuidas neile elu loon.
Annan neile tunded,
mis jäävad minuga.
Kes käis sõjas
ning elab üle jubedusi.
Tütar, kes naasis välismaalt
ja leiab ema, kellel on dementsus.
Nooruk, kes kiindus raamatusse
ning mis lõppes.
Nende lood peidan endasse,
loodan kivi südamel,
et võtan nende valu endale.
No ei hakka tuju olemagi
Ma valutan ainult selga
muudkui tuleb lund alla
mida peab lükkama, ära pelga
terve tali veel valla;
see asi rohkem ehtne
kui 4. advent täna
on puudu jõulutunne
ma ei kuula teiste head sõna;
sest, kui elab maailm
ühest ajast ja imest teise
kaob vahepeal muu aeg ja ilm
mis möödub kiirelt nagu kivivise;
jätsin jõuluturule minemata
niigi iga aasta seal käinud
koju läinud midagi uut saamata
samat saasta seal näinud;
tõin piparkoogitainast
aga ise ma küpsetada ei viitsi
kõrini selle lõhnast
ja kingitusi teha ka ei raatsi;
mis imesi sa jõuludest ikka sa .....
Lumi
silmapiirini lumi valge
hingki nagu tuisk
talve vaikusesse tardub
selle puhtusest hetkeks
hardub
Esimene lumi
äkki maa sai valgeks
tee õu aed
ent mitte taevas aeg
kust surma alla
muudkui langeb
Uuest aastast mõeldes
muud ära mulle soovi
aita elul olla elus
ilus armastuses tões
kalliks vennaks õeks
olla ustav sõber
eal see taeva all
ei lõpeks
aita elul alles hoida
liblika lendu
kiivitaja hala
hahetavas kevadöös
kui teeb sind unetuks
tuppa kostev
tema kaeblev sööst
Naeratus
Just nagu suvepäike sillerdaval veel...
su naeratus mu murekortse silus.
See naeruvirv jääb oma leebes ilus
nüüd hoidma soojust minu hapral hingeleel.
Hetk õnne vahel pöördub. Pääsu otsib meel
ja ootab naeratust ses argses ilus.
Neist sõnadest, mis mõttesopi vilus,
on raske leida õigeid, tõrgub keel.
Hing sumeneb kui suure lumma eel-
sest avaneb me südamete värav
ja tasanduvad konarused teel.
Su kaunis naer on pärlendav juveel
ses elulabürindis- kirkalt särav.
Jääb hoidma soojust hapral hingeleel.
Ära muretse
Ära muretse mu hinge pärast
see on nagunii täiesti tühi
pigem ole valge linnuna olemas
sest segaduses puudub rahu.
Tunnen end kogu maailmale
võlgu olevat ja taskutes vaid
kuivanud sõnade pudipadi.
On see eneseiroonia
on see saatuse rumal nali?
Kaotajaks ei sünnita
vähesega võib võita
natuke õnne ja natuke
elule ajutiseks rõõmu.
Ära muretse mu hinge pärast
see on valedest tunnetest tühi...
Suur ja väike
Sa oled väikesena olnud suur,
kuid samas suurena nii väike,
Sinust järgi jäänud ajastu,
võttes vastu, mida elult said veel.
Olles hingelt suur ja ilus,
ei loe, mida näidata Sa tahad,
ühel hetkel ikka peegeldumas Sinus
kõik, mis elu toonud Sulle ajas..
- Tarmo Selter -
2022
Kas Sa tahad?
Kas Sa tahad tulla talveõhtul siia,
lastes lumehelbel paitada Su pead?
Kas Sa tahad tulla kevadõhtul siia,
värskes roheluses mõtted on nii head?
Kas Sa tahad tulla suveõhtul siia
valgel ööl, mil eha koitu kohtab taas?
Kas Sa tahad tulla sügisõhtul siia,
saatjaks lehevärvidega kaetud maa?
Kas Sa tahad ennast unistustes kanda,
luues hetki, mis ei iial unune?
Kas Sa püüad elus endal kõike anda,
et kõik ilu Sinus süttiks elule?
- Tarmo Selter -
2022
Sügis
Sügisel kord lehtedega mängisin ma tuules,
mille kohinat ma puude ladvus vahel ikka kuulen,
tundes ära sügisese raagus okste laulu,
täna tuleb minuni see tuuleiili kaudu.
Lehed õhku viskasin ning silmitsesin värve -
oli punast, oli kollast hommikust, mis karge,
päiksekiired sillerdasid jääkristallilt vastu,
silmitsen veel veidikene, edasi siis astun.
Puudel lehti vähemaks jääb aja jooksul veelgi,
paljad oksad raagus puud ei kaunimaks küll teegi,
siiski tuleb leppida, ei miskit muuta saa -
sügis on me Eestimaal ju vaikselt võtmas maad.
- Tarmo Selter -
2022
Millest laulsid, Koidula?
Kodukasest, kanarbikust,
taadi armust, heinamaast.
Unistades tulevikust,
lootust tulvil isamaast...
Hingepiinast, suurest valust-
süda igatsust nii täis...
Puudu jäänud leivapalust-
vihmaraskust viljapäis...
Katsumustest, ema rinnast-
austa end ja kodumaad...
Õiglustundest, väärast hinnast-
tunnustus, mis elult saad...
Igipüsiv vaimurikkus
on kui küpseis õites aas.
Laulsid ennast tulevikku,
meenud meile ikka taas.
küsimus
mida Sul on peale hakata minuga
kes ma sõnade abiga
vaid kergitan kaani hetkete laekail
et näha neis viljuvat aega
jätan nad siis päikese kätte
elule pleekida kaeda
mis siis annan suud
panen käed ümber Su kaela
koos Sinuga nutan naeran
mida Sul on hakata peale minuga
Elu päevad
Elul antud lugematul arvul päevi,
antud kõigi elava jaoks.
Elu andnud meile selgeid, helgeid, valgeid, musti päevi,
valikud on sinul enesel.
Elul päevapikkuski on paika pandud,
vahest soovid, et lühem oleks see,
vahest pikemat päeva endale soovid,
tuleb öö jätta vahele.
Elu päevad ja elupäevad-,
üks ja sama ei ole see,
pole see....
Elu
Kuidas olla endal oluline,
hoides endas, mis on mõtteline,
kaotamata hetki, mis on valulised,
samas eluaja jooksul elulised?
Vastuseid on kahjuks raske leida,
teades, et see kõik jääb enda kanda,
mis on elu meile toonud ajas,
ei saa peita lihtsalt mõttemajas.
Andes endast hetkes parima,
vahel miski sees jääb närima,
kas ehk oleks saanud paremini,
kaunimalt või lihtsalt julgemini.
Minu hetk on minu oma,
otsustades, mida teha,
juhtides nii elukäiku,
kogedes nii kaotust, võitu.
- Tarmo Selter -
2022