Sõnale elul leiti 224 luuletust
Novembrilapse ennustus Nostradamuse hääle kajas
Inglikäsi paitab madu,
kes puhkab lillel,
mis on kasvanud kauniks
kuu säras ja 5 elemendi Jõus,
kandes endas Meretähe sära
ning kuldse kosmose tähti,
mis on pitseeritud elulillega,
lukustades turvaliselt kulla särasse,
mida saadavad igavesti roosadepärlite
ühendatud teadvus,
armastusekivi kuldses embuses,
armastuse tõotuses Sulle,
kes sa oled puhas Ingli puudutus!
Ärkamine uuele elule
Kui sind neelab elukeel
Ja ummikusse jookseb meel
Kui sul hing on murest must
Ja südamel pole kannatust
Siis mõneks ajaks silmad sule
Eneses kustuta kõik tuled
Lase vaikusel end ellitada
Pisaratel puhastada
Küll siis tunned janu suurt
Juhid ise elu uut!
2191
Aeg möödub
Ringiratast elu käib
Iga ringiga ma seda raiskan
Kui sind ma pole näind
Sest minu ajaarvestus käib
Mööda sinu teid
Ja sina oled minu
kallis, imeline leid!
Aeg möödub
Ajakonarused jalge all
Sirgeks saab laotud
Kõik lahtised otsad
Saab ajaga kinni taotud
Kuumas süttivas tules
Ja rauas su südant-hinge
sepistades taon
Isegi siis, kui sinu elust
Ajaga, vaikides kaon!
Kõik möödub ajaga
Päevas ja öös
Kõik möödub kiires elulises töös!
Kõik muutub minu ümber
Ja sinu sees! Ka sina ise muutud
Oma maagilises sisemises vees.
Iga hetkega, p .....
Kiusamine
Kuhu ennast kaotada
kui teised mind ei talu
kel südame saan paotada
kus peita enda valu
Miks taluda on teil nii raske
mu süütu rahulolu sõõm
miks minu pisar mööda põske
on teie igatsus ja rõõm
Kui keegi samuti teid suruks
maadligi oma talla all
kas poleks nii et läheks puruks
hing teilgi habras kui kristall
On kõigil maksta oma hind
kas kiusajal on äkki hea
ta käes on katkitehtud hing
kas parandada teab- ei tea
Miks on su käes kui pole loonud
mu õnn mu rõõm mu elulust
Kas lõhud sest liig vähe saanud
sa oled elus armastust
Kuis oleks
Kuis oleks
Et maitseks elulille õisi
Ja joobuks vartes
Voolavast mahlast
Mis suunurkadest
Joana tilkudes
Jõena sänge loob
Vaikseid armsaid lamme
Kus koduna saare
Ümber keerdumas jõesalli
Sametine voog...
Kodusaarena tunnete keskmes
Tunnete saarena südames..
Südamesaarena hinges..
Jah mu hinges on kivid
Läbisegi valgete kristallidega
Minu imeliste kallitega
Ma varjan...neid maailma eest
Et keegi ei teaks...
Kus jõest voolab armastusläte....Sinuni
Ükskord ammu...
Ükskord ammu hakkasin ma joonistama laulu,
mõtted tulid segunedes pliiatsite kaudu,
maali alla paberi ma tegin laulu mõttest,
nii hakkasin ma joonistama laulu ülesvõttest,
mille kaudu nägin päikest, tundeid, mõttelendu,
naeratusest tekitatud maalimise indu,
lõpuks kõigest sündis laul, mis veel on olemata,
pliiatsitest sõnad said, mis kirja panemata...
Veidikene mõtlen, ei jää miski vaka alla,
lõuendile endast lasen pliiatsites valla
mõtted need, mis peidus olnud, hetked olulised,
kõik mis praegu väiksed tunded, olid elulised,
olles laps või teismeline, tunded .....
Jänku Juss värvib mune
Lastetegelane on pilves
lihavõtted teda koormab
tema mänguasi on kirves
kuurist selle haarab;
vaja mune värvida jälle
karu Oti ähvardusega koju tõi
pistis sõbra munad sahtli vahele
ja need pauguga kinni lõi;
kuis lillad sõbra munad
tuppa tiriti Oti väike vend
temal peksti roheliseks nagu õunad
sõprade elul on väike hind;
ema kaevu uputas
ja tüdruksõber sai kirvega
nende surm Jussi erutas
silmamunad värviti siniseks pintsliga;
ei salli enda väikest venda
ajas tema hakklihamasinasse
pole pereelul mingit hinda
visanud kehaosad kaminasse
Jussi isa .....
Minu südame pesas...
Minu südame pesas on naeru,
veidi kurbust ja nuttu ka,
mu hinges on mõtetelaevu,
mis eluveel liikumas
kuni randumas headuse kaldal,
leides sealt lootust ja võlu,
kuhu suubumas pisarakanal,
mida toitmas on kurbus ja valu
kuni rõõmu on toomas need armsad,
kes elule andnud on mõtte,
mida kõike nad hinges on kandmas
rõõmupisaraist ülesvõttes...
- Tarmo Selter -
Eluke
Mis küll jookseb silme eest läbi,
kas see on eluke?
Kas olen tundnud elus häbi?
Käidud pikk on elutee.
Vaatan tagantjärele
ja mõtlen elule,
korrigeeringuid teen,
oma südame.
Elu kaela aetud on nii mõndagi,
sellega ikka vahest,
ära harjuti.
Kas ihkan elu tagasi,
mis seljataha jäi?
Tuleb igatsus ta järele,
ei muud ma tahta või.
Sirgumine
Sirutas jalgu üks väikene laps,
sirutas mähkmetest välja.
Sirutas jalgu üks väikene laps,
sirutas sipupükstest välja.
Istukile tõusis see väikene laps,
kuniks võttis jalad alla.
Sammudki läksid tal pikemaks,
sõnad suust pääsesid valla.
Aina lähemale,lähemale elule,
mis kui pööristorm ringi käib.
Meri sünge on ja marune,
alla vanduda tormile ei või.
Hinges suur kurbus
Südames valu
Muutunud
Talumatuks
On jõulu aeg
Imede aeg
Rõõmu aeg
Maagiline aeg
Kuid
Ka
üksildane aeg
Nukker aeg
Kui palju on
Abivajajaid
Kel pole kodusoojust
Kallima puudutust
Head sõna
Kes on üksi
Kas vanadusest
Valedest valikutest
Või lihtsalt
Teadmata
Põhjusel
Saadan
Teile
Oma armastust
Ja soojust
Sest tean
Üsna täpselt
Mida te tunnete
Olnud ise
Pikalt sügavas
depressioonis
Tean mis tähendab
Üksindus
Isegi
Kui su
Ümber
On inimesed
Kes hoolivad
Sa ei näe neid
Olnud kohas
Kus elul pole mõtet
Ja vaikselt
.....
Vardad klõbisevad kiirelt
Vardad klõbisevad kiirelt,
nad helisedes kõlavad.
Vardad klõbisevad kiirelt,
nad mustrit käpikuile kannavad.
Korvis lõngakerad ootel,
keritud väikesteks keradeks.
Üks neist mururoheline,
teine taevasinine,
kolmas valge, pehmekene
neljas must ja ainukene.
Vardad aina klõbisevad,
vaiksed helid kõlavad.
Mõte mustrit paika paneb,
südamesoojusel käpikud valmivad.
Ise olen juba väsind,
vardaklõbin hinge jääb.
Elulõnga aina vähem,
kootud mustrid
käpikute peal.
Laugudele uni valgub,
käed rüppe vajuvad,
kiisukene,kes mul ainus,
lõngakorvis nurrutab.
Jääger
Aeg olnud pime siis, vaesus,
milles enamus siplesid,
tädike turul müümas lillesid,
tume mantel ja väga misterlik,
ostis kimbu, ostis kaks,
asfaldis olevat auku väärikalt vältimas,
kerjusele sigarello ja kroone sajaka,
jumalani teda tänavad tänamas,
kummardusid kõik kes teda näha saand,
kaitsja-päästja, ainus kes oma rahvast,
too aeg pidas tähtsaks, vajadust märkas,
kui noor taasiseseivuv riik alles ärkas,
varastasid palju jaksasid vanad kommunistid,
aeg mil oli teada, et iga politseinik võttis pistist,
soovides panna neid au järgi käivaid härrasid kinni,
ra .....
Raha
Külmavereliselt armastan ma raha,
rahaarmastuses peitub minu kirg,
hellasüdamega mehe
jätan maha,
pole tähtsust,mida tunneb tema hing,
kui tal taskud tühjad,
pole autot,pole maja,
siis on madalamast madalam
ta hind.
Uhkeldab mu sisemine mina,
egolaks mul tundmata,
hetkel püüan elult seda,
mis võiks jääda saamata.
Elul omad vingerbussid,
kavaldab ja karistab,
paneb nutma,valu tundma,
ka siis,kui oled rahakas.
Kodu
Need on lood, kohast mida nimetasin koduks,
koht mis nüüdseks on ohus, valede võrgus,
mandumis nähtuses koorund, andestage Jobud,
sülitan vaid nohu, lülitan end vaid selleks et kostuks,
et te poleks jooksnud, ehk leian moodust,
et teile kinkida, kirglikult vabanemist sihtida,
avanesid ja viitsid taas, kõndida läbi põõsaste,
isegi kui hinge põhja nad kriipimas, mul tripib ka,
kuid mitte päeva lõpus, siis kui jälgin mõistust,
ei mingit võitlust, vaid sõprus, ei teda ma tõrjund,
aidanud ka kõige nõrgema tõusu, vennaskonnana..
edasi sõudnud, läbi sellest põrgust .....
Loovuse Loovutus [2]
pea käib ringi, keerleb, pole mul ju muud kui präegust hetke, kaval pea..
nõnda veenev, kuigi tean vaid üht- kõigi nende aastatega jäin pehmeks,
otsimas meedet, trotsimas keelde, loopimas kasteete, ehk saan selgeks,
mis meister? Mis best seller? Silmakirja teener, ja mis teegelt? On ses-siis,
mu hingele peegel? Aga siin on igal ühel ju teistsugune reegel, ei saa käia ma nende,
sillutatud radasi, nende kirjutatud tavasi, silmust nõnda saan ja ei jaksa nii,
tunnen end kohe halvasti, kui kellegi mõtte haarasin ja kedagi mõjutasin,
nõnda sõna mängus jõlgun nagu katine masin, .....
luhtum
kuidas see juhtus
tuleste avatud pihkude puhtus
ja siluli paid
põskedel
siidina sõnatud sõnumid said
kuidas see juhtus
katkeva sõlmede sõrmine sidusus
pooleldi luhtus
lahtistest nööridest põimudes
moodustus teisele elule abistav köis
lõputuis öis
millal see juhtus
tühjuse torbikud ääreni
veeresid täis
otsani ootamas ikkagi tooret
mis näis
olevat õige ja olevat pealegi
antud
kõikidest kõrgemalt
enamast hoolemalt kantud
lastud ja lenneldud õhkude panna
ja hoida
kuni jääb õnneni isegi
heledast halost ja helluse helidest väheks
tantsivaist t .....
Hinges igatsus ...
Kodulinna melu videvikku rauges,
teekäijad üksikud kiirustasid veel.
Öö vaikuses õrnu helbeid langes,
seal ridamisi sinu jäljed , jäid teel.
Läksid kauaks ei tagasi , saa tulla,
kodusoojus siin ootab igatsev hell.
Pillgi nukker pole kõlamas ta trall,
iga klahv kus sinu , südamele valla.
Kuis oodata nõnda aastaaegu,kuid,
kirju , täita luules terveid vihikuid.
Aeg kiirelt aastaid elulõnga koob,
ka kohtumise päeva ligemale toob.
Hansi!!!