Sõnale emake leiti 150 luuletust
Eestimaa
Nii hea on hommikul ärgata
ja helesinist taevast märgata
ja linnulaulu kuulata
ja rõõmsal meelel hõisata.
Tunda rahu südames,
hoida teda hinge sees,
kanda oma emakeelt,
mis kaunim olla saakski veel.
Eesti, oled kaunis,
pidupäeva eel,
palju kauneid päevi
meid ootamas on ees!
Selgem on siis taevas
ja rahulikum meel...
Eesti, kallis, Eesti,
jääd kauaks kestma veel!
Eesti keel
Eesti keel ja kirja võlu
loob meil nautimiseks sõnu,
hoides ikka südames
meie kallist emakeelt.
Kaunist kõla hoia meeles,
raamatutes kirjakeeles,
lausudes neid siin ja seal,
elades siin Eestimaal.
Kirjutades jälgi seda,
kus käib punkt ja kus käib koma,
räägi, laula kõlavalt,
nii keel see kõlab kaunimalt.
Eesti keel on riigikeel,
meie osa, meie meel,
Sinu oma, minu ka,
elades siin Eestimaal.
- Tarmo Selter -
2023
Eemal kodumaast
Võõrsil puudust tunneb süda,
kodumaast, mis armas on,
hing ei leia rahu enam,
talgi valus olla on.
Kuused, männid pole samad,
võõrad majad, katused.
Inimestel teine sära,
teine sära silmades.
Mägedes kaja hüüab kodu,
kodu...kodu...kodu...!
Vaevalt nuttu kinni hoida suudan,
hinges käib ringi valu.
Linnulaul on kodumaine,
vidin südant soojendab.
Mäed need on nii kõrged, kõrged,
tipud pilvede alla trügivad.
Ümberringi teine elu,
teed ja rajad tundmata...
Oma emakeeles rääkida,
tahaksin ma lõpmata.
Teine keel võib olla ilus,
hea kuulata,
kuid o .....
Ilus on olla
Ilus on olla
ja ilus on mõelda
ja ilus on tunne mu südamel
Ilus on hommik
ja ilus on õhtu
ja ilus on armastus ikka veel
Ilus on laul
ja ilus on luule
ja ilus on minu emakeel
Ilu on silmis
ja ilu on meelel
ja ilu on kaunites sõnades
Ilu on maal
ja ilu on taeval
ja ilu on päikesel säraval
Ilu on kõikides
avatud meeltes
ja ilu ei ole veel otsa saand
Et õitseks Eestimaa!
Ma soovin ikka seda,
et õitseks Eestimaa,
et iial võõras vägi,
ei teda murda saa.
Et alles jääks meil meri,
mis sügav-sinine,
et mustast mullast võrsuks
ikka rukis kollane.
Et jääks meil sini-taevas
ja suitsupääsuke,
et vabaduse hüüe
lendaks kõrgel' ülesse.
Veel tahaks emakeelt ma
hoida oma keele peal
ja laulda kauneid laule
oma armsast kodumaast.
Et võiksin armastada
ja rahus hingata,
et süda oleks vaba
mu emakesel maal.
Et ei väsiks meie süda
Et ei väsiks meie meel
Hoidkem ikka lippu kõrgel
Hoidkem oma südames!
Kirevad kirjud kirjaread.
Sulg sulega tähti tindised
kevad kirju lehed valged
Ta kirjutab meeli tasandab
visandab kaunistab emakeelt
see on armas varmad read
kohtaksin Sind luule ema
teretaksin kummardaksin imestaks
oled luuletaja sügist kaunistad
kohates Doris Kareva üllatuksin
pimedast nägijaks kurdiks kuuljaks
jätkugu tinti sule kergust
voolida kirjaridu Eesti idu.
sõnad saavad õeks
jaksab kõrs väljal
ära taluda üle elada
pika pimeda talve
vihmajanuse juuli
jaksad sinagi
ka su hea kaaslane
emakeel
ütled kordi ja kordi enesele
kui elust longu vajuma
hakkab meel
*
kui sõnad saavad õeks
nad puhkevad õide
muutuvad voolavaks jõeks
mis puutub kõike
nii vihma täis pilve
kui puude uusi lehti
hetke katkisi kilde
kui ilu armsaid ehteid
Valge vorst
Rulle - poisil on kaksikvennake
temast mõne tunni nooremake
Ville - poiss, kes käib õues
ja suur süda tal ka põues;
mulle see meeldib
kui end vastu akent küündib
klaasi käpaga paitab
sest tuppa sisse tahab;
ning ajab end valgeks vorstiks
mõnusaks pehmeks tuustiks
vastu ust, sinisilmad ees
ta on väike armas mees;
poolsiiam on tõug temalgi
tal tundeid nagu inimeselgi
alati mõistab rääkida meiega
ta suurim sõber perega
ehk kõnetab kedagi
rajuna käib läbi aja
kodumaatus
öösse karjun
see ei ole minu saatus
kinni kaelast võta
põld mets
järv heinamaa
kareda keelega lehm
lumelagu tulvavesi
õiteaeg maad mis ehib
elult kingiks saadud
emakeel muugi veel
kõik ära talu
vaid mitte kodumaatust
suu öösse karju karju
see ei ole minu saatus
koduks saada
võõrast maad ja laotust
tänus emale
kui oma plikaohtu emaga
koos saaksin veel põlvitada
sulgunud õitega ülastega õhtu ees
heledas aprillis
rõõm silmis
hetki lahti sõrmitseda
helde olemise seest
tundes koosneme mõlemad
kõiksuse vaikusest
lumede sulaveest
me meeli nilpsab mais
toomingate valge leek
suus sõnu söestab vahel
valus emakeel
saanud saatuseks mõlemal
elus kannatada üksteise eest
Eesti artist on möku
eesti artistid kõik on pussy'd
esitlevad ennast kui kõvad
musklipoisid
ei julge arutleda ühiskonna teemasid
ainult mögisevad
sellest kuidas
nende bemmil on uued kummid
eesti artistid on pussy'd
laulavad ainult seda vana viit
mitte midagi ei ole uut
"mul šokolaadist jänes"
seda samamoodi kõik
raadio Elmar
hommikust õhtuni
"räpivad"
ise vaatavad
mustanahaliste poole
irvel pilguga
ja nii väga
on vaja võõras keeles laulda
ja enda emakeelt häbeneda
reketid
muud pannid
ja penid
pistke persse
enda lasteaia tasemel
saundid
.....
Eesti keele ilu ja valu
Eesti keel meie oma emakeel.
Nii kaunis, nii habras, nii kaduv,
Nii kaunilt edasi kanduv.
Selles keeles on kuulda me paksude metsade kohin, lainete mühin ja Kaljuste helin
Selles talletunud on esiisade jutte
ja kaugete aegade keelt.
See on kui meie salakeel, keegi ei mõista ei aru saa.
Üks väikene rahvas vaid tunneb ja teab ning südames edasi kannab.
Selles keeles on kuulda me valu, orjus ja ikalduse,
aga ka vabadusjanu ja võiduhõigete noot.
See on ühe sitke rahva põhjamaine ja haldjalik keel.
See kestab me ajas ja ruumis ja rahva südameis.
mõtted Elisabethi Pausi lugemise järel
vaid jätkuks elu ime
kord valge oleks
siis jälle pime
kord juuli leitsak
sügishall kordamööda
kevad suvi sügis talv
taeva all
alles oleks kala vees
õhus lind rohus lill
kõrvus heldelt emakeel
täis elujanu me kummaliselt
nõtke meel tänus kaua veel
KULLA EMAD KALLID!
KÄES ON EMADEPÄEVA HOMMIK
PÄIKE JUBA KÕRGELT KÄIB
OMA SOOJAD KIIRED KULLA EMADENI SAADAB
IGA EMA SÜDA PEAB SAAMA
SOOJUST TÄIS!
TERE, EMAD!
OLETE KALLID!
KÕIGE KALLIMAD ILMA PEAL!
KÕIK HINGEPAID KUULUVAD
TÄNA TEILE!
PÄIKSELIST EMADEPÄEVA
KULLA EMAKESED HEAD!