Sõnale embus leiti 111 luuletust (top)
embuses
kui valjemaks muutunud on toa vaikus,
ja me värvides üksteist virvendamas tajume,
mind kõnetab su embus, su pehme paitus,
ning hetkeks me siit nähtavast hajume.
sina tunned mind, ja mina tunnen sind,
ja ikka ma soovin, et poleks olemas mind.
mis on juhtun'd, et elul, sel puudub hind?
kas tajun ühel päeval, et olen piisavalt hoolin'd?
ma pole haruldus kui taevaskoja jäälind,
kuid pean end eriliseks, kui sa päriselt näed mind.
kõik mu nõrkused ja vead, need enam ei loe.
südamel on valus, ent meeltel nii soe.
Viivuks
Kui viivuks sind
tantsule palun
Ja keereldes suudleks su suud
Kui viivuks sind süles ma hoiaks
Ja ei mõtlekski rohkemast muust.
Kui ainult viivust võiks
Saada igavik, siis
Valiks ma seda sa tea
Et üheskoos hetkena olla
Ja kokku paneks me pead
Mõtete sosinas
Tunnete embuses
Põse soojuses
Huulte kahinas...
Viivuks...
Eksimus
Ma olen mees
Jumal lõi mu omaenese näo järele
lõi oma tegude tarbeks
tahtis et ma oleks ta taieste tipp
tahtis et elaks ta sõnade järgi
oleks ta südame tunnistus
võiksin
aga eelistan teda imiteerida
käia ta tegude kannul
juhtida valitseda omada
luua ja hävitada
Jumal oskab vaid sigitada
häid inimesi kasvatada
ei mõista
nõnda kui läksid hukka Aadam ja Eeva
lähevad kõik
minagi teiste hulgas
Jumala poolt minule loodu
mul määratu
ütles hiljuti
et oleme lahku kasvanud
kadus ära
No ma siis võtan ka
ühe oma ribikontidest
ja teen sellest uue sinu
uue .....
Armastan Sind ja kevadet
Armastan Sind ja kevadet,
te mõlemad armsad mul,
Sinu sinisilmset vaadet, mis soe südamel,
nii armastav ja hell.
Armastan kevade õitsemist
ja Su roosinupulist suud,
lembust, mis mahe on kui kevadtuul
ja õrna linnulauluna kõlavat häält.
Armastan kõike,
mis Sinus ja kevades olemas on,
armastuses on rahu ja õnn.
oled mu südames kevad, mu arm.
pihlakad punavad öös
sellest padi läheb kuumaks
hing samamoodi
kui hõõguda suudaks
rippuda mõrkjaina okstel
suhu anda sügise maitsega
kaasa tükikest päikest
*
Issand ütle mis saab maast
mida me ei oska hoida
teda kaitsvast taevast
mullast mis meid toidab
oled sa küsinud seda
kõrrelt väljal kalalt vees
hetkelt mis veel päeva
alles teel
*
pliidi ees paabusilm
kuurist toodud halgude
vahel talveunest
köögis ellu ärkas
tiivad kulunud narmendamas
suvisest õielt õiele lennust
nii sinugi hing
ärgu jätku teda ometi maha
elu jätkuv hellus embus .....
Tartu, Raekoja plats
Suudlevad tudengid Raekoja platsil
jahutab igavesti teie embust
purskkaevu jahe vesi
möödujais äratab lembust
nähes niimoodi teid kahekesi
kade olen
et mind seal seismas pole
hõõgvel huul ja pale
kurgus ohe
raeplatsist üle minnes
teid peatun vaatama
siiski vahel
saamaks rõõmu teist kahest
möödund armu nii veres äratades
hetke kuldseks säratades
Sütitan küünla sulle,
kes sa mind kaitsed sealt,
mässin oma käed su ümber,
soovides üht ja ainsat,
et sul oleks hea.
Ühel päeval taas me kohtume,
oota mind seal,
sest vaid koos me suudame
meenutada head.
Sind enda embuses hoian,
kuni kustun ma
ning siis kauges homses
koos me särame taas.
Käänded
Tagasi sinna perseauku kooli
ma minna ei hooli
ei peaks ka ükski teine laps
kui olla seal pole lops;
aga ühel päeval juhtus trikk
emakeeleõps kaunis tšikk
mul andis 7 klassis eratunni
nii, et ajab karvad krunni;
tahtsin veerandihinde saada 4
olen olnud üks loll klassiveli
et üks lihtsamaid aineid kehvasti
ja vaja neid vastata hädasti;
kuna koolipoisi sarmi vähe
oli õpsil läinud ise mõte pähe
et ma tulen laua taha, kus ta seisab
ning õpilane käändeid kordab;
tahvlile kirjutas ta lauselõppe
ja mõtlesin talle ka anda õppe
pööras õps korra lauale üm .....
jäänd tühjaks kurepesa
möödas päevad täis
kurgede nokaplaginat
küla kohal nende uhket lendu
teel kevadisse Aafrikasse
teid saatku nüüd pärituul
mu mõtete lembus
uuel kevadel me
kohtumise ärev embus
*
enam teed mööda
minna ei taha kus
vihmast vettib
tühi kurepesa
ei tiibadega rapsimist
öösel poegade norskamist
esimest lendu pesa
kõrval odrapõllule
mille tuules õõtsumise viib
taeva alt täna ära
kombaini terav eeder
ära otsi seda taga pilk
oksal täis sai veel
üks vihmatilk
Igavene kevad
Loodus sünnib taas,
tärkavad tuhanded hinged.
Päikesekiired pimedust hävitavad,
vabastades end talve külmast embusest.
Taevas selgineb.
Silmapiiril virvendavad heledad, õhkõrnad värvid.
Linnud leidsid paari,
liblikad tantsivad.
Metsatukal tärgand esimesed sinilill ja ülane.
Aasal heliseb habras lumikelluke,
habras kui Emake loodus.
Kajana kostus jää raksatus,
jõgi nüüd vabana end tunda saab.
Kaldal aga väiksed kased ja pärnad
mis unised veel,
end taeva poole sirutavad.
Kõik see laulab.
Hingab ja naerab.
Minagi seisan aasal kellukate vahel lillelises kle .....