Sõnale embus leiti 111 luuletust
Ma armusin su silmadesse
Tükike taevast vihmailmadesse
Ja kui nad päikses säravad
kui kosmilised täheväravad.
Ma armusin su naeru
Ilus, vaikne, kuulda vaevu
Kuid ta oli ikka seal
Suul ja südames, ma tean.
Ma armusin su tantsu
Nagu Laintes õõtsuv
Habras Meduus
Graatsiline ja kutsuv
Su vastupandamatu embus
Mõõtmatu energialaeng
Mind tõstis maa pealt lendu
Nagu kuumaõhulaev.
Ma armusin su huuli
Segamini kõik mu meeled
Ja su mesimagus suudlus
Alla viis mu keele
Ma armusin su rõõmu
Kui loodus sind teretas
Tahaks neelata veel sõõmu
Sellest püha k .....
Sind ootan
Ma kallistaks sind
terve elu kui saaks,
sellel lõpmatu hind,
su embusesse jääks.
Sinust mõtlen kogu aeg,
mu mõtteis toimub laeng,
sest tean et sa varsti lähed,
sinust maha jäävad tähed.
Neid ma iga õhtu vaatan,
üle taeva laotan.
Oma pähe ära kaotan.
Need tähed kõige ilusamad
ma kuulen, need vilisevad,
mälestustest need kilisevad.
Sind ootan, aeg edasi ei lähe,
kuigi tean, et seda on päris vähe.
Kui sa lõpuks mu kätte jõuad,
siis aeg aint edasi sõuab.
Ma naudin igat väikest hetke
sinuga tehtud mõnusat retke.
Kuid tean,
et sul on aeg jälle m .....
"Kiisupai"
Me kohtumine oli kui muinasloos,
Romeo ja Julia.
Armastus esimesest pilgust,
süda sulas kui jää su ees.
Liblikad lendlesid sul kõhus,
see tunne nii hea.
Oli armastust tunda õhus,
see pikaks ajaks püsima jääb.
Kui armastus kaob,
siis mitte päriselt.
Ta vaid hetkeks,
sest sisimas ta ju ikka jääb.
Mulle meeldib su hääl ja su pilk,
isegi natuke su iseloom.
Meeldib su hellus ja soe süda,
sina oledki mu suurim soov.
Mulle meeldib, kui igal õhtul kaissu mul poed,
turvaliselt mu embuses oled.
Halvad unenäod eemale peletan,
et ilusad taas tulla saaks.
Sa u .....
Maasikavälude süles
Olen sündinud südasuvel maasikavälude süles.
Mu juustes on heinahõngu, neist pääsuke lendamas üle.
Olen mänginud lilles ja rohus, lombivees ja liivas
Kuigi väliselt küll porine, seestpoolt siivas
Aeg tõi ellu uued mängud, prooviaeg ei kesta kaua
Ununesid kassi, lindude ja hiirte hauad
Looduse täiuses pisike tita räägib lindude keeles.
Ometi ilma paberita ei püsi kõik vajalik meeles.
Tsivilisatsioon too beebi haarab oma embusesse,
Südasuve-igatsus kuid alati jääb südamesse.
Veel olla päris rikkumata
Veel tundmata häbi
Veel vaesuseta, r .....
Miraaž
Vahel ilmub keegi nägu
minu teele minu ette -
keegi, keda ma ei tunne,
tekitades silmapette,
et ma olen armastanud,
olen temast hoolinud,
kogu elu tema teemal
kujukesi voolinud...
Kuigi minust võib ta teha
mitu-setu laulusalmi –
rohkem peale seda ühte
minu sulest küll ei valmi.
Kogemata, lugemata
tuleb alla neelata
pisarad, mis tah'vad silmist
vaikselt välja voolata.
Keeldudega, käskudega
õiget teed ei juhata,
lembuseta embuseta
ei saa rinnal puhata...
Arm ei ole miski, mida
tühja kaevu raisata,
taevalaotusesse lihtsalt
olematuks paisata.
/Mari*U .....
Ilusa on olla seal
õhus rippuvaid mõtteid tuhandeid
kui ainult oskaks puudutada
kõiki neid, lendan siiski nagu lind
riivates salamisi tundes sind
vahel kardan tõmbun endasse
tohutu jõud, voolab embusse
kuid see muusika mängib mind
kaunid pöörded tekitades tuuli
sõnu ilusaid silub sinu huuli
ära peatu hetkekski, mu arm
seni kuni püsib tunde sarm
kõik tundub kui päriselt peos
mängib viisi uus muusikateos
Mõtlen sinust mu armas ja hea
siis tea, ilus on olla seal
Joonistuvad pildid kaunid kujundid
maalib loodus ajas hetke varjundid
jäädes oma aega, südamesse templiks
kohtume u .....
Une-eelne
Hilise õhtutunni
Õrnad härmalõngad
Usinalt koovad
Hahkjat hämaruskangast
Ämblikuvõrkude nõtkuses
Heliseb läheneva öö
Sammudekõla
Aina lähemale ja lähemale
Hõljuvad pimeduse saadikud
Sõnatult lahkuvad
Argsel tantsusammul
Üksikud hilised valgusejoad
Oma igivana mängu
Hääletud varjud mängivad
Sajanditepikkune hõng
Ääretusse laotusevaipa
Tikib tähtedemustrit
Salapärane naeratus suul
Kauge lähedane kuu
Öökroon
Tuuleiil unenägusid laiali kannab
Suiguvad unne
Maarjahein timut ja kurekell
Sõnatu udu embusse haarab
Magava jõe ja ta kõrkjad
Öö .....
Sügis on jälle kord
Vahtrad heidavad lehti
Sügis on jälle kord
Süda otsekui pehkib
Tuju on rusuvalt morn
Suislepa hapukat hõngu
Sahvririiuleilt lendub
Hallad on raastanud põldu
Karge on sügise embus
Pliidi all söestavad halge
Leekide purpurkeeled
Hingel ei hakka kergem
Aina suvi on meeles
Maren Toom 1988
Taas kuldseid lehti pillub tuul
Taas kuldseid lehti pillub tuul
Ja igatsedes lõõmab hing
Ja ehapuna sõõrub ümber helendava kuu
Taas peagi täitub aastaring
Taas kuldseid lehti pillub tuul
Mu mõtteis mõlgub veelgi möödund suvekuma
Nüüd puitund poosis jällegi on pargipuud
Ja lõhnab veelgi hullutavalt humal
Taas kuldseid lehti pillub tuul
Ja väisavad me tundeid sinkjashallid linnud
On nukrad mõtted külmapunal suul
Ja südameisse jäävad musta mure pinnud
Taas kuldseid lehti pillub tuul
Kaob kõige vastu lembus kired huvi
Ja ergav helin kiirgama jääb selles vihmakuus
Oh millal tuleb taas s .....
Ikarose viimane lend
Unelmisulerüüs kondori uhkuses
hõljub ta südamepäikese poole,
iilidetrompeti kargeimas puhtuses
taevaski puhumas lisa on hoole.
Tõuseb ja tõuseb, kuid muusika üleval
tasaselt sumbub kui eksinud kaja.
Kuumeneb, tuksuvad kiired on põleval
tõrvikul süüdanud ruumi ja aja.
Süttinud sulestik sädeleb leekides,
kokku on kuivanud tiivad ja kere.
Alles jääb putukas, tuliseist tääkidest
puretud, hinge kes kaotan'd ja vere.
Kukub ja kukub ning valule jahutust
otsides raugeb ka kõrguselembus.
Jõuabki sinna, kus lainete vahutus,
kustutav pisaraist merede embus.
Muutus
Ära hinga,
vaid kuulata.
Keeldu mürast, mis matab,
omasta vaikuse embus.
Meenuta vaid head,
mata halva vari.
Avarda mõõtmelist pinda,
seda ei saa keelata.
Vooli pehmet helitust, mis katab.
Loovuta külm, kalkuleeritud karmus.
Unusta kõik vead,
tereta mis parim.
Kurjast heaks saab alati minna,
minevikku alla neelata.
Kevade luule
Ahistav igatsus krohvis ta südameseinu,
pole akendki millest õhku oleks imbunud,
ei siin hapnikku leidu.
Üks mõte kannab viha ta ajju,
ei leia keegi leegi eest varju.
Ta tunded on kirglikult kuumad,
ta kadeduse nöörid teda surmavalt poovad.
Ta süda jääb seisma kesk vaevalist tõusu,
kas pikk on neil samm
või ongi temast saanud tunnete vang.
Ta pilku ei tõsta, ta vaikib kui tumm,
ta mõtteis pole miskit selget,
on vaid ahastus, millel voolamise
peatamiseks puudub tamm.
Ta vaikselt nüüd kustub igatsuse embuses,
kaob vaikselt tal usk ja lootski hä .....
Igavene kevad
Loodus sünnib taas,
tärkavad tuhanded hinged.
Päikesekiired pimedust hävitavad,
vabastades end talve külmast embusest.
Taevas selgineb.
Silmapiiril virvendavad heledad, õhkõrnad värvid.
Linnud leidsid paari,
liblikad tantsivad.
Metsatukal tärgand esimesed sinilill ja ülane.
Aasal heliseb habras lumikelluke,
habras kui Emake loodus.
Kajana kostus jää raksatus,
jõgi nüüd vabana end tunda saab.
Kaldal aga väiksed kased ja pärnad
mis unised veel,
end taeva poole sirutavad.
Kõik see laulab.
Hingab ja naerab.
Minagi seisan aasal kellukate vahel lillelises kle .....
Koidukuma,
see õrn valgus.
Nii mõnigi end väljast leiab,
uue tööpäeva algus.
Hiljaaegu,
mõistsin mina.
Kõik on lootusetu,
leidkem mulle surnulina.
Kogu see viin,
mis mul sees.
Ei aita enam raasugi,
mu tundlakatel üle kees.
Ootan tunde,
Su ukse taga.
Lootust ju on,
et Sa ei maga.
Süütan viimase suitsu,
liigun kodu poole, ei tuitsu.
Siis komistan, kukun,
asfalti embuses tunde tukun.
Hiljem avan silmad,
meeled pingel
Seal Sa oled,
mu armas ingel.
Anna omi käe,
'abista end'.
Kuid kas see on tõsi,
või aint mu unelend.
Siis Sa kaod,
ärkan .....
Maailmaruum
Me tõsikindlalt pole enne kuulnud nii,
et taevasinalt kaugele jääb silmapiir.
Me kahe vahel käratsemas kuldne kuu
ning ülbitsemas on kui suur maailmaruum
Kas võite ütelda, miks oleme me siin?
Sest päikseta jääb tühjaks kuldne tähe kiir.
Me vahel õhk, mis aina jahutamas meid,
kuid kuumalt särame, ei ole vaja teid.
Pilvede poole, tähtede embuses
Sukeldub suule, kuukiirte lembuses
Hõljume taevas, ootamas meidki veel
Kui allveelaevas, lõpuks me kohtume
Ei kindlalt väita saa, et reis meil lõppemas.
Ei üldse aru saa. kus lõpeb algab maa.
Kuid siiski usun .....