Sõnale embus leiti 111 luuletust
Igatsus
Südaöisest taevast on eemaldunud tähed ja valgus, kuhu on nad kadunud, kus on kõige uue algus?
Hall süngus ja rõhuvad varjud on pelk eelmäng, vaid prelüüd sellele, mille kadumist on kaua palunud valgus.
Vaikides üksinda pikalt pimeduses, on miski minust eemaldunud, aheldatud kui vangikongi, milleni ma ei küündi, milleni ei tungi.
Öine pimedus justkui surub mind alla, puudub see keegi, kes tajuks mu hinge, päästaks südame valla.
Vaid õrn, kaeblik, tuulest kantud sosin mind tagasi tõmbab, nagu ammune embus, mida meenutada veel jõuan.
Kui kaua kestab kellegi elu .....
Jääme kokku
Langetab lehti üks närbunud roosiõis
Luuletan elu, et tuju vaid tõuseks sul
Miks sa ei näe..?
Vasaraks valatud kullatud südamed
Tules on hävinud purunend unelmad
Luba, ma jään
Jäätunud liustikul lahknevad eluteed
Kukud, siis tõused, ja jälle kaod jäljetult
Sõnagi jätmata
Põimunud üheks taas seisame silmitsi
Rootsud on keerdunud, lehed kui ristitud
On’s meil nii hea?
Sõrmusi sulatan kitkutud väätidest
Hävivad värvid ja mured kõik tolmudeks
Maailmast sest lahkume
Lase mul jääda su kõrvale; tasa
Hoian ma sind, su pead minu tiivad
Kui vee al .....
Kaua
me kohtusime
teadmata kas kauaks
meil jätkub igatsust ja kirge
ei teadnud siis
kas ärgand tundetuli
pea hääbub või on kaua vrge
ei teadnud sedagi
kas lootused ja soovid
kord tegelikkuseks ka saavad
või jäävad ulmadeks
mis kaugustesse
vaid aja möödumisel kaovad
aeg läks
me armastusel oli tuleproove
kuid püsima jäi tundelõõm
ja möödund aeg
vaid kinnitas me soove
et ühtesulamine on vaid rõõm
nii käsikäes
me rada kulgeb
ning südames on rõõm ja rahu
ja iga hommik
kui ta virgub
taas meie embusesse mahub
Kõiksus
Suveöö soojas ja sombuses lummuses
õrnade tuulte hellas embuses
öökulli üksikus kumedas huikes
õndsalt ohkavas metsa tuikes
kuusäras loksuvas tumedas laines
üksiku purje pinevas paines
merevees vormitud siledas kivis
lillepeenarde looklevas rivis
metsaaluses pehmes samblas
lõkkelt kerkivas suitsusambas
Kõiges on pisike killuke sinust
nii nagu sinus on osake minust
Gailys
Üksi, aga kahekesi
Üksi on mõnikord hea
koos olla tunduvalt parem
kaugusekartus, ma tean
oleme. hiljem või varem
igatseb käsi su pihku
minagi embusse, kaissu
hirmud? ma köidan need vihku
hoolin. ja usaldan vaistu
tunded, need annavad tiivad
igatsus. aga me lendame
aeg sõelub kividest liiva
võta ja jäta mind! ENDALE!
Heliriin Puistamaa
Mere embuses.
Jalutades päikeseloojangul vees,
näen veel oma varju,mida
mõttes kättesaamatult taga ajan.
Tunnetades olevikku,näen lendamas kajakaid,
kelle hääled hämmastavalt
võimsad ja intelligentsed.
Istudes juba jahtunud liival,
jälgides päikese ja kuu vaheldumist,
kostuvad lõokese hapral sosinal
tormilised lained,mis tunduvad
rahutud ja raevus,ent väsinud.
Võttes sammu hämarusega,
hõljun ajas,kus lainete taltsutajaks
on rahu,
vaikus,mis hõlmab endaga kogu mere.
Laman vees,mis on külm ja kõhe,
silmitsen tähti,mis tunduvad olevat käega katsutavad,
ent siiski nii .....
Siiralt sinu
Ma tahan naerda nii, et pisarad silmis
und näha sellist, mis tunduks kui ilmsi
emotsioonid enesest välja karjuda
ebaõiglusega mitte iialgi harjuda
nutta vaid valust, kui varba löön ära
kuulda sosinat, mitte mõttetut kära
vajuda unne kui väsimus kontides
astuda püstipäi, mitte lonkides
naeratust ka võõraga jagada siiralt
oma mammonat mitte kaitsta nii kiivalt
julgeda tunda nii kirge kui iha
eksida, vabandada, väljendada viha
justkui üks olla embuses armsamaga
näha päikest ka hallide pilvede taga
Gailys
Unistame koos
Tahad ma näitan sulle
kust vikerkaar saab alguse
kus öö ja päev põgusalt suudeldes
vahetavad oma valguse
Tahad kuulda kuis tuul
laulab pilvevoodis vihmapiisa unele
kuidas marutuuled embuses vaibuvad
andudes üksteisele
Tahad ehk katsuda tärganud heina
kui kaste on langenud
või tahad tunda sõrmede all järvepinda
mis pakase hingeõhust on hangunud
Tahad nuusutada kevade lõhna
kaunil aasal ristikheinte süles
peita end korraks maapõue rüppe
et siis taas linnuna lennata üles
Gailys