Sõnale emotsioonid leiti 73 luuletust (pop)
Siiralt sinu
Ma tahan naerda nii, et pisarad silmis
und näha sellist, mis tunduks kui ilmsi
emotsioonid enesest välja karjuda
ebaõiglusega mitte iialgi harjuda
nutta vaid valust, kui varba löön ära
kuulda sosinat, mitte mõttetut kära
vajuda unne kui väsimus kontides
astuda püstipäi, mitte lonkides
naeratust ka võõraga jagada siiralt
oma mammonat mitte kaitsta nii kiivalt
julgeda tunda nii kirge kui iha
eksida, vabandada, väljendada viha
justkui üks olla embuses armsamaga
näha päikest ka hallide pilvede taga
Gailys
Ilu ja armastus
Mis on unustamatu, aegumatu, hävimatu, vallutamatu ja alistumatu? See on ilu ja armastus iseeneses, oma loomulikkuses ja puhtuses, vääramatuses ja rikkumatuses.
Mis on ilu ja armastus? Need on kaunidus ja kirg, meelasus ja hirm, vallapääsenud emotsioonid, purustatud piirid, vankumatu tung, mida ei suuda vaigistada ka tuhanded miilid.
Ilu olla võib vaid subjektiivne ja varieeruv, meist igaühe jaoks tunduda distantseeruv, ilu olla võib küll katkematu ja peatamatu, kuid meie arm ei saa olla rikkumatu ja veatu, juba eos oli see määratud kustuma ja kaduma, kuid ei siis veel suutnud .....
Kadunud
Mu peas veiklevad näod
ja nimed nende taga
öeldud sõnad ja tehtud teod
see on ilmsi, ma praegu ei maga
Inimsuhete virrvarr mu ümber
püüan tulutult leida end sealt
olgu kordaminek või ämber
tuleb otsus emotsioonide pealt
Oma silmi näen sõprade silmis
oma käed leian kallima peost
hing vabana peal pool pilvi
hoian kinni teist, et poleks kaost
Süda hoiul on armsama põues
kõik mis tean on kinni su peas
vahel tahaksin kõndida õues
ja olla see, keda endana tean
Kildudest korjan end kokku
justkui pusle, mis kukkunud maha
kõik, mis käes panen kiiresti lukku
.....
Teeme elu värvilisemaks
Meil kõigil on kiire,
meil pole enam piire.
Kuid meil on kohustused,
tähtsamad kui ohutused.
Me teeme iga päev,
ühte ja sama,
see on meie jaoks kui tava,
kuid see on ju puhas jama
terve elu oleks nagu lava,
kõik vaatavad su kava.
Paraku emotsioonides pole ava
kõik on üks ja sama.
Me oleme kõik mõtetega
telefoni sees,
kahjuks meid ei huvita,
mis on otse ees.
Me mõtleme ainult enda peale,
kuid mitte enda tehtud veale.
Nii paljud vajavad ju abi,
kuid me ei saa omavahel läbi.
Me peame parandama ühiskonda,
laiemaks tegema teekonda,
ning rõõmustama oma perekond .....
Unistaja
Elu on täisväärtuslik ja hea, sest kõik läheb hästi,
enda emotsioonid ja tunded mattan ma risti- rästi.
Iga päev ma laiendan seda surnuaeda,
ma ei nukrutse endamisi, vingu ega kaeba,
ei ole mul nendeks piisavalt viitsimist ega aega.
Enesehaletsus ja kurbus oleksid liiast,
sest ma elan unistsutest ja elu võikast piinast.
Ma unistan maailma ilust ja inimeste lõppematust usust,
tihti pettun ja pean end leidma purunenud unistuste rusust.
Vaikus
Vaikuse hääl nii vali -
öö andnud selleks nüüd loa.
Tuul avatud akendeil kardinaid sasib,
tuule vaikne hääl käib ringi me toas.
Nõnda vaikus vaikides kõnnib -
ei ole ta halb, ei hea.
Öö möödudes vaikus nii õnnis,
siis vaikselt lahkuma peab.
Ta tuleb taas siis, kui on pime,
mööda vaikseid mõtteteid.
Ta tuleb kui suurim ime
ja vaikima sunnib meid.
Südamedaam
Kallis Südamedaam, Sa loodad, et saan öösiti magada
Ehkki pole seda võimalik kuidagi teostada
Eriti siis, kui minu mõttemaailma ränduri
Nimi on identne Sinuga, kes rikkus mu anduri
Sest turvamehed olid lummatud Sinu võlust
Ja mitte keegi ei saa Sind kuidagi oma mälust
Kuid mis seal ikka, oma vaimusilmas Sa teadsid seda niigi
Et andsid lisaks kaasa ka oma sära, mis kukerpallitab ringi
Kuigi see pole enam Sulle uudiseks, mu hinges valitseb kaos
Süümepiinad, tunded, emotsioonid, mõtted - kõik on hoos
Kaitseressursid selle peatamiseks on kah tarduma jäänud
Uus elu olek .....
Kas te pole?
Tahaks visata pudelid kiludeks,
seinad lükata ümber
nii, et lagi pähe ei kukuks.
Tahaks karjuda pikalt ja kõvasti,
kuid häälepaelu pole nii palju
ja kopsumaht liiga väike.
Tahaks lüüa hambad kurku,
ka parimatel sõpradel,
ilma et ise lõuga saaks.
Tahaks panna endale käe külge
nii, et jalad lõpuks paigale jääksid,
ja eluvaim väljapoole.
Kas te pole kunagi vihased olnud?
Jan Mercurium
18.9.2014
Valu ilu
Uus öö, uued mõtted, uus arutelu.
Mis on hingevalu? On see surm, on see elu?
On see miski, mis tuimestab ja tapab?
On see miski, mis äratab ja seejärel alles taipan?
Taipan, et nauditavana näiv on vaid igiomane
ja valu võib olla silmi avavalt suurepärane.
Olen vanemaks saanud ja olen hakanud
vaatama valule teisiti, valutamast lakanud.
Olen õppinud seda tunnet tundma ja läbi nägema.
Mind äratades ellu hetkes, andes emotsiooni uuema.
See tunne on kaunis, ilus mitmete teiste seas.
Nii tõetruult hõõrub nina alla viimsedki vead.
Valu narrib, röövib õhu mida hingata,
t .....
Salates ootust
Ma olen väsinud. Nii väsinud,
kui mõtlen Sinule.
Läinud tormiste tuulte poolt räsitud
ning nii raske on uskuda ilusse.
Ma ei oota. Ei oota ma midagi.
Pole julgust ja südant end petta.
Ma ei kirjutand sulle üht ridagi,
Püüan saatuse hooleks kõik jätta.
Nönda tuleb. Tuleb, mis peab.
Olen valmis sind hoidma ka kaugelt.
Omaks võtma kõik su patused vead
Valmis taluma kukkumist järsku kui lauget.
Tunnen
Ma...
tunnen.
Mida?
Mida ma tunnen?
Ma ei tea.
Mingi tühjus on see.
Või kurbus.
Või miski muu.
Miski...
mida tunnen.
Ei oska kirjeldada,
mis see on.
Miski seletamatu.
Või siis mitte.
Ma ei tea,
pole varem tundnud seda.
Kuidagi...
parastav emotsioon.
Nagu ma oleks
süüdi.
Milles?
Ma ei tea.
Nagu ma oleks
selle põhjustanud.
Aga...
ma ju ei ole.
Või olen?
Kas ma olen
põhjustanud selle
mida...
tunnen?
Igatsus
Sind igatseda on privileeg.
Nii näib, et oluliselt pikeneb aeg.
Ning see tunne küll kõrvetab,
on tunne – aeg sootuks otsa saab,
kuid ei suudaks iial sellest loobuda…
Lasen sekunditel, minutitel, tundidel koonduda.
Ei väsi ootamast, mil
mu silma vaatab su silm.
Hoiad sama tugevalt oma pilku minul,
kui tugevalt oma käsi ümber minu ihu.
Ümber minu ihu, mis on kõrbenud…
Kõrbenud ihast olla andunud,
ihast Sinu keha järgi, mis mandunud.
Mandunud igatsusest olla mu käte vahel…
See kõik on justkui looduse poolt ettenähtud.
Ma näen ja tajun, kuidas minu läheduses .....
Lugu
Sõna koosneb tähtedest,
laused koosnevad sõnadest.
Lugu koosneb lausetest,
ja lugu ootab jutustamist.
Igal ühel oma lugu,
oma elulugu, oma armastuse lugu.
Iga lugu on erinev,
mõni neist huvitavam kui teine.
Kuid miks on lood nii olulised?
Mis teeb need eriliseks?
Need on emotsioonid, mis on loo sees,
emotsioonid, mis loovad uue loo.
Nii saabki igaüks oma loo,
mõni rõõmsama, mõni kurvema.
Kuid tähtis pole see, kui rõõmus see lugu on,
vaid tähtis on see, et õnnelikult lõppeks see lugu.
Annu_L
Elu on selline
Sa ütled, et elu on selline.
Kuid tead Sa siiski milline?
On see lihtsaim põhjendus kõigele?
Täienduseks kõigile eemalepõigetele?
Milleks valida lihtsaim lahendus
lootes, et tagajärjeks ei ole masendus?
Ma võin nutta ja olla õnnetuim,
kui tean, et Sina nii oled õnnelikum.
Kuid vaevalt see teeb Sind õnnelikuks
siiski püüan ja muudan end nähtamatuks.
Nähtamatuks sinu jaoks, kes Sa oled hea,
parim, Sinust igavesti hoolin, seda tea!
Elu retsept
Kui võtta pisikene
sõrmeotsatäis naeratust,
valada veidikene
juurde hellust ja soojust,
tilgutada sekka
veel rõõmu ja armastust,
raputada hulka
veidi kurbust ja igatsust,
segada sisse
emotsioonide pisaraid,
puistata peale
eluhetki nii säravaid.
Nii igaüks ise oma elu loob,
elades hetkes oma eluloos...
- Tarmo Selter -
Kuulen su silmi
ja näen su häält
mis hajutavad pilvi
selle ilma päält
taandudes tagasi mu juurde
su enda juurte juurde
mis põgenevad säält
su mälestuste väelt
tuues mind tagasi su juurde
kirjutamas sind mu luule
sisse hammustamas huulde
näen ma mäelt
vaates sind su kuulde-
meelte tuhmumist
puude tuulde ulgumist
mu suurte kuude kustumist
Armastust otsides.
Vahel tunnen ma siirast rõõmu,
vahel mure mul südant kriibib,
vahel maitsta saan kibeduse sõõmu,
vahel hirm mu põue hiilib.
Vahel tunnen naeratuse maitset,
vahel pisaraidki tunda saan,
vahel viha eest ma vajan kaitset!
Kuid millal armastust ma tunnen taas?
Enam ei tea mis on õige mis vale
Läbi uduste aknaraamide
läbi härmatund puuvõrade
süttivad esimesed tuled
tuhandete majade akendes
Nukrate kolmkõlade
segaste sõnade saatel
häguseid mälupilte sirvides
tuled veel tuld paluma silmad vees
Ja ma olen jälle astund
samasse vanasse auku
Ja ma olen jälle lasknud
kaevata lahti vanu haudu
Ja ma olen jälle ahtund
lahtund süü süütuse kaudu
Ja ma polnd jälle lahkund
vaid lasknud end panna raudu
Nüüd enam ei tea ma
mis on õige mis on vale
ainus mida tean ma on
et sinul puudus tahe
tahe minna sinna
Kuhu sinna?
Sinna pahede pihilinna
linna kus .....
naine
naine -
mis imeloom see küll on?
naine -
mitu kodu küll temal on?
kellele köögikatana toitu moorib
peretülide käigus sibulaid koorib
naine -
miks ta alatasa tal vaja nutta?
vajub "tervendavate" sõimude mutta
ja ei saa kehvade spa teenuste eest kurta
naine -
tema kannatusi kannab pesunöör
pisaraid ei kuivata silmist iföön
naine mõtleb
kellele end ma ülesse löön
mees elab füüsilises olekus tööl
kandes seksuaalvoorust püksivööl.
naine
kuidas ei märka et ta on alati naturaalselt ilus?
kuidas ei mõista me mõtlematute tegud .....