Sõnale ennast leiti 683 luuletust (top)
Viiking.
Seitmest vennast noorim ta
sündis viiking
olen kuningas
loitsis arbuja kuulust eluteel
sündis viiking
olen kuningas
haaras ema vööst armu sööst
sündis viiking
olen kuningas
pingul vibu kadus hirm
sündis viiking
olen kuningas
mõõk see terav loodu elav
sündis viiking
olen kuningas
taplus sõjas õlg õlal vend
sündis viiking
olen kuningas
langes vend naerusui päike
langes viiking
olid kuningas
põles põrm odin embas
oled viiking
oled kuningas.
Isamaale
Küll olid võõra võimu all,
Sa, Eesti, mitmeid sajandeid.
Sa tasa ja targu talitan'd,
Ja oma rahva säilitan'd.
Sa hoidsid kodumullast kinni
Ja hoidsid oma peresid.
Sind võõrad tuuled kõigutan'd,
Kuid nemad Sind ka viljastan'd.
Sa sõja maha pidasid
Ja iseseisvaks sirgusid,
See maksis Sulle elusid.
Kuid varsti Sa kõik kaot'sid.
Ja siis Nõukogu võimu all
Sa olid aastakümneid veel.
Ent siis said vabaks relvata,
End vabastasid lauluga.
Ei seda kauaks jätkunud.
Kui Sinu piirid lahti said,
Siis ärimehed Põhjamaal
Su majanduse üle võtsid.
Kui võimule sai .....
Kevad looduse keskel
Üha soojemalt näitab ennast päike,
iga päikesekiir annab loodusele oma läike ,
pajupõsal tibukesed väiksed,
pungad puul lehtivad vaikselt.
sini-sinine on taevas,
niidud, aasad rohelust on täis,
liblikate lend on nii õrn ja nii armas,
lilled kevadtuules noogutavad päid.
Linnulaulust kogu loodus kajab,
pesas linnupojukene ema vajab,
ojakene singa-vonga oma teed rajab,
iga süda vaikust, rahu vajab.
Kiusamine
Kuhu ennast kaotada
kui teised mind ei talu
kel südame saan paotada
kus peita enda valu
Miks taluda on teil nii raske
mu süütu rahulolu sõõm
miks minu pisar mööda põske
on teie igatsus ja rõõm
Kui keegi samuti teid suruks
maadligi oma talla all
kas poleks nii et läheks puruks
hing teilgi habras kui kristall
On kõigil maksta oma hind
kas kiusajal on äkki hea
ta käes on katkitehtud hing
kas parandada teab- ei tea
Miks on su käes kui pole loonud
mu õnn mu rõõm mu elulust
Kas lõhud sest liig vähe saanud
sa oled elus armastust
Kolmekordselt
Sind ma näen kolmekordselt
Sind, su peegeldust ja su peegelduse peegeldust
Ennast kahekordselt
Oma peegeldust ja peegelduse varju
Sest iseennast ei näe ju keegi
Kuidas ta ka ei vaataks
Kui ma saaksin näha kord elus
Omaenese silmi
Kas ma taluks nende igavesti juurdlevat pilku,
Mis küsib, mida siin teen?
Kas ma suudaksin oma silmade küsimisele vastata?
Ehk ongi parem, et näen ennast vaid kahekordselt
Sest vaevalt ma kolmandat talukski
Kas kolmas sinagi talub?
Kevad ei unusta
Kevad jälle ennast näitab,
soojavarud välja toob,
külvab ilu siia-sinna,
ikka päikesega koos.
Rõõmu tunneb maa ja taevas,
et on külmast talvest priid,
rõõmustavad metsad, aasad,
taas kevad jõudnud on nendeni.
Nagu linnukene rõõmul hõiskab,
hõiskab minu südagi,
ei kevad ole petnud,
pole unustanud kunagi
Võrgutaja muinasjutt
Kul metsa lähed sõpradega
siis kuula, mida vanemad ütlevad
piirduge oma seiklustega
sest jõge ületadates kõik kaovad;
müüt räägib, et koopas elab nõid
ning alev teda toidab ohvrianniga
kes ütles, et külastada võid
kui oled loll, siis mine hurraaga;
sõbrad sind keelasid, aga hiilisid tagasi
uudishimu pole patt, aga küll lollus
asjad on nüüd sedasi
et sind kimbutab mingi must ollus;
ärkad üles jõe veerel
kaunis naine sind enda juurde kutsub
kõige huvitavam on mehel
sest oma koopas ta paljalt istub;
kui sind suudleb, siis võtab kuju
selleks ämblik, .....
Üks linnapoiss küla peal jõlkus
Üks linnapoiss
tuli suurest linnast ära
tuli küla peale jõlkuma
vahetas uhked riided ära,
et tunda ennast vabana
Külakõrtsis juttu vestis
habetunud taadiga
Raske oli taadil süda
Piibupilv hõljus lae all
Külatüdruk ülemeelik, kena
poisil silma pilgutas
Külapoodi põikas sisse
külla tulnud linnapoiss
Leti ääres külanaised,lihtsad,
olid suures jutuhoos
Poiss,see jõlkus mööda küla
tuli mõtteid koondama
olla lihtsalt linnast ära
jõlkuda küla tänaval,
mõned mõttedki peita ära,
mis linnapoissi vaevavad
Huulilt lendu lasi vile
ja siis rõõmsa .....
Nagu Meri
Ma näen seda lainet.
Ma kuulen seda lainet.
Milline neist esimene,
milline jääb viimaseks.
Must vesi saab puhtaks,
kui annad talle aega.
Puhas vesi jääb puhtaks
kui ennast ei vaeva.
Kuigi tahaks ma solkida,
minna teistega kaasa.
Kuid kas teistel on õigus,
kas mu ootamine teeb tasa.
Kas minu laine on erinev
või lõpeb ka kaldal.
Kas mu vesi on verine,
kui tuul mind kannab.
Igatsev jõulusoov
Sädeleval talveteel,
õndsa jõuluõhtu eel
kõnnin õhtuhämaras,
härmailu säramas.
Peatun lagendikul laugel,
mõtlen Sulle, kes Sa kaugel.
See hinges tundevõrku koob,
ja hetke mälestuseks loob.
Nii ennast ära petta võin,
et Sinuga koos sõin ja jõin,
ning küünlavalges olime
lihtsalt teineteisele.
Mul hinges ainus jõulusoov -
veel kordki olla nõnda koos.
Sest kuigi eraldi me teed
Sa siiski veel mu südames.
Seepärast tahan, et sa teaks,
kus kaugel ka nüüd viibid Sa,
Sul kauneid pühi soovin ma!
Külmakargel koduteel
neid soove kordan veel ja veel,
ku .....
Tuulevana
Udupehmes pilvevoodis
ennast ajamas on loodi
habemega tuulevana,
et saaks lendu tõusta täna,
paitada Su juukseid pehmeid,
puudel rohetavaid ehteid,
külastada murumoori,
õhtusäras päiksekiiri,
vahel öösel tähti, kuud,
mis nii kauged, püüdmatud.
- Tarmo Selter -
2023
Rapla Vesiroosi Kooli
Eestimaal on palju koole,
silma jäi vaid see,
kus on palju vesiroose
käimas kooliteel.
Sirgunud koos kooliga
on suureks palju noori,
kes õppinud on hoolega,
siis läinud elukooli.
Õpetajad imelised
naeratavad Sulle,
kahemehest viielised
kergelt teevad küll veel.
Kes see tahab targaks saada,
otsib õppetooli,
leiab ennast samme seadmas
Vesiroosi Kooli.
- Tarmo Selter -
2023
Eesti mees on naisekandja
Eesti mees on naisekandja
olgu tütarlaps või eit
annab seljas veidi tunda
kerge üleõlaheit
Joostes kannab kalli koorma
teadmata ehk täpselt kuhu
olgu pisike või suur ta
kingitul ei vaata suhu
Olles üsna kodu ligi
mõistab saagi nuukse hukka
pühib pärlendava higi
kallimale juuksetukka
Nüüd ent naine nutuvappes
väänleb porri maha õlast
jookseb vägi kärbseid tappes
lahtisui ja pärib võlast
Kaotab aarde künnivakku
röövel muda sisse maha
pääseb vaenlase käest pakku
muidu parkinuks tal naha
Nukra näoga norus peiu
kirub kuusetukas ennast
viisid .....