Sõnale eva leiti 4822 luuletust
Kollane kuu
Ma igatsevalt vaatan kollast kuud,
ta tundub täitsa oma.
Ju näinud sünnist saati seda kuud.
Ma igatsevalt vaatan kollast kuud,
mis vahel väike, vahel aga suur.
Kesköösel süda igatsusest kurb.
***
Kus oled, kuu, kus oled?
Ma täna sind ei näe!
Ei paista sinu helget palet,
kõik pimedaks on jäänd..
Puud, tänavad ja rajad,
mida ennist näitsid sa..
kõik järsku tundub vale
kõik järsku tundub vale!
Sind enam siin ei ole
ja mind enam pole ka.
Veel sündimata
Käes on õhtu.
Tunnen magusaid lõhnu, mis emotsioonidest pääsenud õhku.
Kogu maailm pugenud kõhtu.
Silitan jalga.
Ei tea ehk tundsin sinu kanda.
Poksid kuid vaata et emme kõhu vastu ei löö varbaid.
Muudad meid hellaks, kui sirutad ennast.
Teen kõike sulle, sulle olen kõige julgem. Kogu maailm kasvõi tulge.
Kaitsen ja söödan sind.
Juhendan ja õpetan mis särab öötaevas kaunilt kui emme naeratus.
Annan kasvatust mis raskes veab sind ja avab igat ust, et oleksid parem elu juht.
Et su mälestustes oleks sambaks ka mina.
Pisikene, see on minu väärtuste rida
hetk enesega
miks tundub mulle,
et õnn
ei ole kunagi nii õnnelik
kui õnnetu on õnnetus
tõde nii tõeline
kui valelik on vale
valge nii valev
kui lõplik on must
kas asjad ei võiks kalduda rohkem paremale
rõõmsam maailm olla teiselpool ust
miks tundub mulle
et iga eksimus
peab saama karistatud
häbimärgistatud
kes püünele ronib
liigne lahkus
tarbetu ja piinlik
milleks see
kui küsida tohib
miks tundub mulle
siin eestimaa talves
täna ja juba ammu
et kõnnin kui ärevas unes
ja sean püüdlikult tarmukat sammu
10.01.24.
september
mulle tundub,
et räägime ühte keelt,
hoides mind
silitab ta igat mu meelt.
laseksin viia end tal kõikjale-
ilusale tänavale keset Itaaliat.
ta minus üles äratab
looduse sünnitatud maagiat.
kui oleks ta lõhn,
siis oleks ta sügis, mu lemmik,
ja nagu kindast võetud käel,
on hingel soe, nii meeldiv.
ta paneb mind tundma värve,
ja muusikast saavad pildid,
näen taevast langevat tähte,
mille soovi talle kingin.
Lumememmed
Lumememmedel on pidu,
neid teede ääres seisab ridu.
Ühtegi sammu nad ei tee,
neil sütest suu, naeratav on see.
Mõnel kaabulott,
mõnel ämber on peas,
porgandist ninad,
mis ei tilgu eal.
Hele päikesekiir
mängleb lumest kuue peal,
kuu valgust kannab juurde,
lumehelbed langevad
lunememmede naerul suule.
Libe ilm
Jälle libedad on teed,
teedel vulisevad veed.
Ettearvamatut ilma,
saad sa omal nahal tunda.
Tasa ja targu astub samm
kõnniteel, mis libe jalge all.
Mõte vasarana pähe taob
autojuhil: Tasa sõuad, kaugele jõuad:!
Udu kardinana laiutab teel,
piirab aega ja tähelepanelikuks teeb.
Hoiatusmärke on teedel veel-,
neid on veel....
Hukatuse rusikas
Need pole tähed, mis sähvab
ära hukatu surma nähes silma suleb
kuis ühe figuuri hääl nähvab
tema käsk ülim, tuleb mis tuleb;
nimi kabinetis ütleb kõik
positsioon ja ainuõiged sõnad
ja kostub õhkutõusu hõik
mida toodavad põrgumasinad;
teda tuleb igas värvis
kasuvus, eas ja ambitsioonis
kõiki tappa on tal ainult tarvis
see diktaatori positsioonis;
ära mööda kurjust kellegi rollis
vaid seda, mis piiri ta peab
palju rakette on eelis
mida saatan ülikonnas kasutab;
ühes riigis kaks eri maailma
Ida - Euroopa täis kirgesi
jääb vastane võidust ilma .....
Salaneeger
Kutsun vanemaid koju
näitan neile, mis kannan
on tubli olnud nende poju
uusi asju neile kingiks annan;
vaatavad, et ma edevam
olen teistest ja mõtlevad
kuidas pesamuna varakam
kui minus tihti abitut näevad;
aga uus mööbel toas
on riideid ja pesa puhas
uued reeglid minu loas
kus rikkus ja edevus vohas;
uue tapeedi ette näitasin
tööasjad eest lükkasin
aga ära ehmatasin
kui punase noa nurgast leidsin;
seletasin ära, et värvipurki avasin
sulgesin kaane ja kohta näitan
et liistud punaseks värvisin
uhkusest edasi naeratan;
ja oma ülikonda kohendan
kä .....
Vaikus
Hommikuti on kuulda sügavat vaikust,
millest kumab läbi vaid kaunis linnulaul,
ülejäänud elu justkui tardus
nagu stardijoone taga enne, kui kõlab pauk.
Seda vaikust on mõnus nautida,
samal ajal päikest aknast vaadata,
elu jooksul on nii mõndagi vaja valida,
rahu, vaikus ja armastus - neid tahan tunda ja jagada.
Kodus vahel juhtub, et ärkan kõige varem,
koridoris ainult minu samme on kuulda,
ka tuult, kui mõnes toas avatud on aken
ja muidugi vaikust, mis kõike maagiliseks muudab.
Vaikus võib tekitada mõnel ka hirmu,
eriti öösel mööda tänavaid minnes,
ette .....
Naudi talve
Lumi üle saabaste
ja vahel sääre sees,
vesi üle varvaste
on ära sulades.
Tuulekülma punastades
kindad tõmban kätte,
talveilma avastades
libedas jään hätta.
Mütsi tõmban silmini
ja salli kaela ümber,
vahel väljas tormab nii,
et kolisemas ämber.
Naudi talve, kuni saad,
on varsti kõikjal sula,
roheliseks muutub maa
ja kaobki lumi juba.
- Tarmo Selter -
2023
teismelisena
see ammu oli
hing sellest jäi haigeks
sireleid täis olid laual
vaasid linnas akendel
ehast põlesid klaasid
sa seda sisse ja välja hingad
et kevad hommikust õhtuni
nüüd õitsmist maalib
päev neid muudkui
pildiks raamib hea et
suu küsida ei julge
miks üksnes seal on
puhtus õrnus mitte mu
silmis kõrvus
Mõtisklus
Hea, et aknast välja ma ei näe,
niikuinii on kõikjal lumi ja jää.
Aknaklaasid jäälilledega kaetud,
halvad mälestused vana- aasta sisse maetud.
Natukene kurbust on alles jäänud,
uue aasta omaks saanud.
Kuusepuu oma sära on andnud,
soojust ja rõõmu hingele kandnud.
Küllap tuleb kevad
ja sulatab jää-,
kahju, et jäälilled
aknaklaasile ei jää....
Linnukese toidumaja
Lenda siia väike lind,
toidumajakene ootab sind!
Ilm on külm ja pakane vali,
tühi kõht, see ei ole nali.
Tule teri nokkima,
pekitükki mekkima!
Soojendan sind oma hella pilguga,
kostitan kõhutäiega.
Olgu lumi sulle kerge,
iga päevakene helge!
Paitagu sind mu süda soe
iga eluke meil loeb!
Kirglik seikleja
Ta uitas kaua üksi, kuni tabas, et tegelikult on tal palju sõpru.
Teda saatis hoolimine, armastus ja üks lõputu seiklus.
Ta oli kannatlik ja ta nautis iga hetke oma elust ning oma raskused kirjutas ta ümber ühte õpetlikku juttu.
Ta viskas mõõga põõsasse, jättis võitlemise ning nägi sihti hoopis kõrgemale... ronida mäe tippu.
See polnud võimatu tal sinna ronida, kuid selleks oli vaja palju enesesse usku.
Nüüd kirjutab ta igal õhtul .... peen sulepea kribab valgele paberile tindist sõnu .... maailma ilust, puhtast rõõmust, armastusest, igatsusest, lootusest ja m .....
Tähine taevas
See juhtus juba ammu,
kui ta astus vale sammu.
Aeg ei toetanud teda enam siis
ja kõikjal saatis teda üks õnnetu viis.
Ta lonkis üksi tänaval.
Tema päevi saatis lõputu kurbus.
Kõik oli hägune ja vale
ja ta aina murdus.
Siis õnn pöördus taas.
Tuul puhus laiali kõik sudu.
Teda jäi saatma respekt
ja üks ilus lugu.
mai 2019.a.