Sõnale ga leiti 8311 luuletust
Taime türa imemine
Ei taha muudmoodi aega veeta
kui seisad õues näpu vahel
sõbraga pulka jagad hääleta
haisu on paksult teil kahel;
huuled ja keel liiguvad
mööda valget kõrt väikest
seda asja muudmoodi ei sööda
huulte vahel juttu põlemisest;
enamus meestest maailmas
ei kujuta ette olla sigaretita
paljud närve rahustamas
aga jätnud tervise hooleta;
ja on veel neid 10 pakis
jagub igaks päevaks
sõltlane näpu külge haakis
igaks ööks ja päevaks;
see taime türa imemine
ehk tubakas, mis muu?
toimub kõris kärssamine
inetu naeratuse paljastab suu;
jobi asemel, valget .....
Õnne Tulek
Tule õnn ja vii mind kaasa
paremale uuele.
Haaran kinni Sinu käest ja
jätan maha endise.
Ole kindel, ole truu,
ärgu muutugu su meel.
Ole jõudsalt sirguv puu,
aega on - Sa jõuad veel!
Olgu õnnel Sinu silmad,
Sinu soojus, hingekeel.
Paremat ei tea siin ilmas,
õnnelikuks mind Sa teed!
Siiski elu külvab vahel
hirmu, veidi segadust.
Niidist nähtamatu ahel
hoiab meie armastust.
Pole siiramat sest tundest-
ta on aus ja patuta.
Nii Sul enda anda julgen,
Sinuga koos lahkuda.
Tunned, kallis, uued tuuled
juba ringi liiguvad.
Naeratuse toovad suule,
õnnehetki ki .....
Küsimärgiga ja ilma
Eesti majandus puhkeb õitsele
lugesin täna ma lehest.
Küsimärk oli lõppu lisatud
saa nüüd siis aru sest mehest?
Prognoos on ju ilus ja kõlab hästi
see annab lootust ja rõõmu teeb.
Meil varsti kevad, sel küsimärk puudub
ja õu on õites, pidu särab ja keeb.
Kodumaa armas
Mure närib hinges sügaval,
südant rõhub valu.
Sinu pärast mu Eestimaa,
kodumaa, Sinu pärast ma palun,
ei kaotusvalu talu.
Kallis kodumaa!
Sa kui soe ema-süli,
kus end tühjaks nutta saad,
kurta, kui hinges on haav
ja pisarsimi paluda,
et kestma jääks see maa,
kus kord sündinud ja kasvand ma,
mu armas kodumaa!
Talv lahkub
Natukene talve jäänud veel,
tal jäine silm ja jäine on ta meel.
Oh tuleks natukenegi lund veel,
ja kataks kinni mured kõnni-ja sõiduteel.
Muidu talv on olnud kena,
lusti täis ja rõõmusäras.
Jõuluaeg-, see kõige kallim oli,
iial meelest läe, ei tohi.
Hinges Natukene valu ka,
et talv hakkab ära minema.
Kuid kevade igatsus on suurem,
ta valu silub
ja on su südame juures.
Eestimaa on minu kodu
Eestimaal ma kasvand üles,
niitude ja aasade süles.
Meri, mis nii suur ja lai,
elu lahutamatuks osaks sai.
Mererand ja kajakad merel,
kalalaevad, kajakate kisa järel.
Ei unusta ma majakat, mis merel vilkumas,
ega väsinud südant, mis ootamas.
Eestimaa uhkuseks on hiied,
pühad paigad kaunil kodumaal.
Sinitaevas ilu juurde annab,
oma südames ma kallist Eestit kannan.
üks soov
valguse
pühitsemisest
igal hommikul
täitugu sul meel
milline avarus
siis on ees
milline tee
*
valguse
pühitsemisest
hommikul täitugu sul
meel et näeksid milline
Tejo jõe suudmes Lissabonis
Atlandi ookeani avarus siis
on ees milline Hispaania nõlvade
vahel Santiagosse palveränduri
jalad rakku käies pikk
pisarates käänuline tee
iseendani jõudes
milleks muutub see
Sõbrapäevast matemaatiliselt
Sõprade ring, kolmnurk ja ruut
kohtusid pargis õhtul pealt kuut.
Ring oli suurim ja alustas juttu
lubas veel lahkelt, et kõneleb ruttu.
Lood on nüüd nõnda, teadustas ring
et varsti on sõbrapäev, teab iga hing.
Mis arvate teie, mu hulknurksed kallid
kui hülgaks kõik vanad ja moestläinud mallid
ja liidaks me kokku ühised jõud
siis kõik oleks sõbrad ja lõpeks see põud,
et mõni on üksi ja kuskil on tüli
vaid igaüks oodatud on avasüli.
Lahus
Elas kord päikseke
Elas kord kuu
Kaugele paistsid nad
Paitas neid tuul..
Elasid rõõmsalt nad
Päeval ja ööl
Kumbki ei näinud nad
Sest teisel pool.
Üks elas päeval
Ja pimedas teine
Paistsid nad lootes
Nii suur oli ootus...
Mõistsid kord kadudes silmade eest
Öösel ei leidnud kuu päikest taas eest
Päeval taas päikesel kuu oli varjus...
Nõnda nad tiirlevad
Igalühel oma elu
koid
mu pilk sai selgeks, aga juba on õhtu,
ei oska päevalt miskit tahta, olen loid,
andesta, pean minema, vajan värsket õhku,
lähen otsima sõnu, mida söönud on koid.
ärkan, ja mind kutsutakse lavale,
naeratan, kuid voodis laman veel.
ma skisoidne, piirialane,
mulle öeldi, et niipea ma ei parane.
ma tahtsin kirjutada autoportreed,
ei tule see välja, mida muud ma teen?
proovisin vaadata endasse, sügavusse,
kuid ei näinud seal miskit- jäin teadmatusse.
oma tunnetest öelda võiksin ma lahti-
mul pole nende talumiseks lihtsalt enam mahti.
enda ärkvel hoidmiseks .....
Unistaja
Lumi hakkab sulama,
maapõue vajuma,
pilved hakkavad hajuma,
päike pilvist piiluma.
Kevad hakkab tulema,
puude vahelt hiilima,
pungad puudel praksuma,
ilmaelu õitsema.
Unistajal magusam uni,
ärgates ta silmi pühi,
ta päev ei ole iial tühi,
valmib uute unistuste kuhi.
Nii need unistaja päevad
õhtusse veerevad,
mõtted elust, olust
ette tõttavad.
Unistaja unistab
elust magusast,
mesimummid töökad, agarad,
mett lilleõielt mekivad.
palee
pudeli põhjast
peegeldub lootust
et ehk liivakell saab tühjaks
ja lõppeb see ootus
lõpuks elu muudab kurssi
ja võtab suuna parema
või läheb kõik jälle vussi
ja õiget näen taas valena
ei leia enam oma teed
eksin ära iseendas
seda segast paleed
silmitsen kui lõpuks taevasse lendan
Kevade saabumine
Kevad tuli rongiga
jõudis Türi jaama.
Tuli suurtest pidustustest
rõõmsalt osa saama.
Jaamaülem vastu tõttas
terekäsi pikka
kevad talle kaela hüppas
hüüdes Türi ikka!
Kuuri alt siis toodi velo
pingutati ketti
kevad suuna linna võttis
haaras Türi letti.
Mis kohti kevad külastas
on nüüd küll sinu öelda.
Aitäh, kes viitsis lugeda
veel parem kaasa mõelda!
Veebruari monoloog
On õues vesine ja lirtsub jalge all
tuul kihutab, teeb oma tööd.
Ei ole päikest täna näha
siis olgu nii ja käega lööd.
Kass istub vaikselt aknalaual
nii tardund, tõsine ta pilk.
Üks linnuke, kes äkki ilmus
kui päeva päästev, rõõmus vilk.
Ma räägin kassile, et varsti varsti
läeb õues lahti värvide paraad.
Ja vajub selleks korraks jälle ära
me tusane ja torssis meelelaad.