Sõnale haav leiti 276 luuletust
Keegi ei oma Su üle võimu peale Su enda
Ma hakkasin mõtlema,
et miks ma kardan teda
See kõik on farss,
ta on ise teinud iga mu tehtud asja "vigaseks"
ja see tingib ettevaatlikuse temaga suhtlemisel
Sa oled "vigane"
Sa oled "vale"
Nii ei käi asjad
Huvitav, kas talle öeldi samamoodi?
Mis võimu saab üks tavaline inimene teise üle omada,
et ta suudab ta nurka suruda,
läbi kogeda hirmu,
milleks?
Mida ta saavutab sellega?
Mitte midagi, sest see on tema haav ja ta ei oska teisiti.
Ta tahab olla õige ja õiglane, ta tahab olla alati õige ja täius,
aga kas see on meie kõikuv .....
Vabaks, vabaks, vabaks
Elu on keemiliselt ja bioloogiliselt lihtne protsess
ometi me kanname taaka,
mis meile ei kuulu
oma DNA heeliksites
vabaks, vabaks, vabaks
Kui OLED kord hüljanud oma hinge,
miks sa arvad, et see Sulle tagasi ei peegelda
päriselus, (in real life (irl) )
ja lahendused ilmuvad
hüljatu haav on enesehülgamine iseenda ees
teiste esile kergitamine, teiste upitamine
samal ajal kui ise seisad janusena kaevu järjekorras
tassides oma ämbrit, mida vanavanaema andis Sulle loomadele ette viimiseks
Vaigused männid
Need meenutavad alati südasuvist sooja juulikuu ilma
kus s .....
Kuidas võtta.
Nad ütlevad, et ma ei oska armastust vastu võtta
ja nad ei eksi.
Ma ei oskagi.
Keegi pole õpetanud ja taas pean olema iseõppija rollis.
Kuidas võtta vastu armastust, sest annan ma ju kohati isegi rohkem, kui võiks ja saaks.
Misantroop.
Nad ütlevad. Samas mu töö ei eelda seda, et inimesi hoiaksin endast eemal või et ei peatuks nende silmad minu omades.
Tulin selleks, et jääda ja luua.
Olla ja olla nähtav, eelkõige iseenda jaoks.
See kogus või grammike, mis mul iseenda jaoks enesearmastuse varasalves on kogutud ja jäetud,
see kuulub mulle.
Ühtlasi annan kõi .....
Põlvili
Põlvili surutud Issanda palge ette
Tunnista kõiki mu vigu
Andesta mulle mu patud
ja võta mu vaev
Haavatud sõdurina
Lonkides, roomates
üle kändude, käbide
toetades koduseintele
rüübates kuuma teed
ma istun ja ootan,
ma olen protsessis
et vabaneda vanast
Haigus on vabanemine vanast
Lahti öelda vaevustest,
et tunda ennast taas inimesena
Andeks anda kõik mu patud, mu vead
põlvili nüüd anuma pean
Milleks?
Ma vaatan Sind ja tasa mõtlen,
et olen alati valinud enda jaoks raskema tee
Mulle meeldis punnitada ja võidelda ja
ninast verd välja suruda,
sellest, et tõestada oma õigsust: milleks?
Ma olen oma jäärapäisusega haavanud oma psüühikat ja oma füüsilist keha
saanud matse vastu vahtimist,
nagu oleksin ma tänava kass, kes otsib ulualust
Ma pöördun alati kukkudes
Ma pöördun alati valudes
Ma tihti ei näita välja oma tegelikke tundeid,
ma tihti ei näita välja, kui valus mul on,
ma lihtsalt olen
Ilma kõneta ei teaks, kui valus mul on,
te peaksite seda taju .....
Sõnajalg
Pole ajupesu ilma piiblita
pole raha ilma jeesuse ihuta
pole probleeme ilma kirikuta
pole veini ilma jeesuse vereta;
alkohol on sõnajalgade jumal
"tulge kõik" nad laulavad
aga see tegu on rumal
sest õed tsüklisse kukkuda tahavad;
ime jah, nad ju palvetasid
kui pattu pere alati tegi
ükshaaval põrgu kukkusid
mürk ajab tervise segi;
kus oli taevapapi
mil ta kuulutajad hädas?
teadus usuga ei klapi
õde Viivi juba ära lendas;
sest nõrgaks kadus ta maks
nii lahkus juba varem
igaüks Maal erinevaks ajaks
sureb loll, ongi parem;
Delfi kirjutab t .....
Igal hommikul
Igal hommikul,
kui päikse poole vaatan,
süda sees läeb soojemaks.
Igal hommikul,
kui sinitaevast vaatan,
kild-killuhaaval rahu hinge poeb.
Igal hommikul,
kui lilli peenras kastan,
suuremaks mus kasvab ilumeel.
Igal hommikul,
kui kulda pillub päike
ja rahulik on sinitaevas lai,
siis kingin oma südamele lilleõie,
et iga hommik puhkeda seal võiks.
Pulbitsev kevad
Mets on siginat, saginat täis,
metsas kevad külas käis.
Oma võlukepiga,
puudutas pungad puhkema.
Puges samblasülesse,
upitas lilled õitsele.
Silus haavapuude päid,
kuid haavad ikka värisema jäid.
Kevad kaseokstel kiikus veidi,
siis puutüvel veitsa askeldas
ja mahlakannid tüvekoorde
paigutas
Kevad üle metsa lendas tuhinaga,
leebe tuul teda tõukas tagant.
Linnud olid juba kohal,
kaunis viis neil noka vahel vohas.
Päike piilus pilve vahelt
ja siis tõusis kõrgele,
et saaks näidata kuldset kera,
kevadele endale.
Pilvgi mõne piisa poetas,
otse keva .....
ka nii võib kirjutada, kannatlikkust selle lugemiseks
ei Pessoa värsse saa juua
nagu järjekordselt
lahti korgitud pudelit veini
kallad klaasi ja tuled rõdule
veini lonkshaaval rüübates
päikese kätte vaatama
kas õunapuu vari on
samas kohas mis eile
rohi kastest juba kuivanud
kompostihunnikul sumisemas
arbuusi koorte kohal kärbsed
jasmiinipõõsas maja juurde viiva
tee ääres lõhnab samamoodi edasi
see maailm mis jääb toa
hea ja kurja
tee ning plangu vahele
aias ei vaja mingit
seletamist ta on kogu aeg
olemas nagu pilv taevas
õunte küpsemine okstel
sul ei õnnestu millegagi
peatada takista .....
kild killu haaval
transiseisundis rebane
öö ja päeva vahel ei tea
pusle pannakse kokku,
kild killu haaval,
kõik läheb laiali ja avali
et muutuda kergeks, lihtsaks ja loogiliseks
abielu ei olegi midagi mis ma ette kujutasin,
see on vanne, see on olemas siin ja praegu
ja ükski pidu ei kõiguta seda kahe inimese, just inimese vahelist liitu
ole otsustav ja vali
ja vali omale enda tee
ometi peab see alati juhtuma nagu sünniprotsessis
tuhudes
valudes,
ängistavas
kägistavas
agoonias
mida sa lihtsalt ei jaksa enam kanda
kild killu haaval
Linnupoeg
Leidsin ühe linnupoja
haavatud.
Ta nokake oli sulestikku
peidetud.
Ta siuts oli vaevaline
kurnatud.
Otsisin linnupesa,
kuid ei leidnudki.
Lindu maha jätta,
polnud mul mõtteski.
Avasin oma peopesa,
sinna ta mahtuski.
Siuts, siuts, mu suliskuueke-
Kus su pesake,
kus ema, isake,
kus õde, vennake?
Mul on kodu tilluke,
seal soe ja ubane.
Väike toa nurgake,
pesaks olgu sinule.
Kaitsen sind mu linnuke,
ravitsen ja terveks teen.
Nõnda hing mul härdalt nutab,
tasa laulab, terve metsatee...
Armid
Kes parandab hingedes haavad?
Jah, need, mis on tekkinud nüüd.
Nad elama nendega peavad,
kuigi neil ei olnud ses' süüd.
Need armid ei kaunista neid,
vaid jäänud on väikene sõõm
neist hetkist, mis oligi vaid
minevikus ainuke rõõm.
Haavad kõik armideks saavad,
kuid eales ei unune neil
hetked, mis minevikku jäävad,
jääb järgi vaid kurbus ja lein.
- Tarmo Selter -
2022
jah ka sinul
nüüd aja haavu
tuleb hakata siduma
ilu poolt ära hellitatud
mu kapriisne luule
verd valu piina taluma
need õudused leinas
üle elama
suru hambad selleks
tugevalt huulde
praegu tähtis pole
mõelda muule
nähes varemetes
on linnad külad
meil tarvis tagasi
on jõuda sõjast
elu juurde
suru hambad selleks
uuesti kramplikult
huulde
15.04.
Jõusaali publik
Iga nädalavahetusel
lähen rahva sekka sportima
vaja silm peal hoida tervisel
keha ja vaimu asusin ravima;
sest, kui noor veel oled
on aktiivsus kõige parim rohi
vanaduses vähem haigustega maadled
suitsetada, tripsutada ja stressata ei tohi;
end ainsa mehena avastasin
keda ümbritseb naised ja neiud
kurvikaid kehasi vaatasin
on liibuvad riiete kiud;
ning mehele annab see energiat
võtsin püksiluku lahti
ja kolmanda jalaga kangi tõstsin
läks dopamiinitase üles viuhti;
jõusaali publik tunneb huvi
kõiki naisi järjekorda kutsusin
olen täna õhtul armutuvi
end .....
Räägi, räägi kallis
Räägi, räägi kallis
Maailm kuulab Sind
Ta kuuleb iga Su sõna
nagu minagi kuulen Sind
kõrvad pärani
Räägi, räägi kallis
Kõik mured südamelt
ma võtan vastu oma sooja südamekoju
Ma ei karda Sind enam
mis mul Sinust on karta
Sa oled sama haavunud inimlooma isend nagu ma isegi
Siis koos võime teha najakaid ja veidraid tempe
Kirikutes käia ja kolada kohvikutes
Vaadata päikesetõusu ja -langust
Veeta terve päeva rannas
Kui mina saan luua
saad Sina ka
Naiselikkus ja mehelikkus
Ei loobi ma salvrätte
või tikitud taskurätte,
et leiaksid neilt teelt.
Nagu mu sõber arvab,
et mehelik energia soovib olla teenistuses.
Ja kõik need rätid ja unustatud asjad,
on lihtsalt naistepoolne manipulatsioon.
Unustatud asju ei ole,
on asjad või inimesed, mida või keda me tahame, aga varjatult küsime.
Naiselikkus on nii haavatav ja pehme
ja tahab kogu aeg aina rääkida ja olemas olla,
samas kui sellest emotsionaalsuse mullist võib mehelikkusel kord kõrini olla.
Huvitav, et ma ei ole näinud Sind kunagi joomas.
Ma kardan, et ma loon endale illusiooni,
.....
Joonistusvahend ravib haavad
Üks käteta naine tahab
külla tulla meile
võtan vildika, ta siseneda ootab
aga hoopis näpud joonistan ta köndile;
jalgadeta poiss unistab jalkat mängida
soovib, et oleksid põlved ja varbad
siis õmban kriidiga asfldile jalalabad
ütlen: "Davai, nüüd saadki palli taguda"
Ilus kevad
Ilus kevad silub meelt,
linnud laulavad metsateel.
Lillelõhnast uimas pea,
üksi olla vahest hea.
Kägu kukub kuusikusse,
jänes silkab haavikusse.
Rähni toksimise kaja,
metsarahva üles ajab.
Metsas olla on nii püha,
metsas tuleb olla tasa,
et sa kuulatada saaksid,
mida Metsavaim sul pajatab.
Hunt
Nüüd ei peata miski vägi
lõrisevat hunti,
kel hammas juba tilgub verest
ja haavleid täis on rindki.
Karjakoplini on jäänud
ainult mõni samm,
rünnata on vaja kiirelt,
murda maha lambatall.
Aga kopli väravas,
oinas vastas on,
peas tal sarved tugevad,
kehas tugev ramm.
Hunt, see lendab kaarega,
metsa tagasi,
oma ihu lakkuma,
härdalt ulguma.