Sõnale haiget leiti 185 luuletust (parimad)
Armastus on kummaline
Armastusel on vesihallid silmad
seljas kuu kuldne kuub
juustes tilisevad tähekellad
südamel istub tunne kuum
Armastusel on suudlusi täis punahuuled
südamel habras karikakraõis
kaela ümber on keelatud viljad
Ihul läbistav Aamori nool
Armastusel on kiira-käära rajad
kummalised ja eksitavad teed
hingepõhjas kumav päiksesära
rõõmuallikad kristallselges vees
Armastusel anda on nii palju
ta ikka püsib südamete peal.
Armastus kindel on kui kalju,
kui teda hoida oskad,
siis haiget ei tee ta eal.
Avatud
Aeg on selline nagu ta on
nii siin kui kaugel kodust,
pinged tekitamas sõjatolm,
avades meile julmuse ust.
On elusid raisatud palju
selles kurjuse sõjarattas,
ajas ehk inimsugu harjub,
kuid ei jäta unustamata.
Hinged, nii noored kui vanad,
haiget on saanud ajatult,
kui neil ongi midagi vaja,
hoiame südamed avatud.
- Tarmo Selter -
2022
See on ju armastus
Tahaks lõpmata
vaadata tunda
hingata kallimat
ju on see armumine
Ükskord kui armunud
mõistad et päriselt
ongi nii hea
see elamine
Kuid elu teeb haiget
lööd tagasi võitled
mõtled kes vastu
sind valvanud
Alati valvel
ihkad ent enamat
rahu ja vaikust
kindlust ja unustust
Unustaks pilgu
sügavad silmad sinusse
varjamata kahtlemata
on see meeldimine
Sa meeldid
ning vastad korduvalt
et ka ju vaatad
ikka ja uuesti armastad
Sellest saab armastus
kui sekkuda
lihtsalt sekkuda aktiivselt
meeldimisse
anna andeks ema
Su päevitunud paljad jalad
nende jäljed märjal külateel
siiani mu mälus alles
saanud helluseks
enam haiget ei tee
pisaradki mis liiva laavana
ikka veel kraatri teevad
ja sina muudkui kaugusesse
lähed ja lähed minust aina
eemale hääl nutmisest kähe
selle valuga magalas viimaks
kasvataja süles silmad suled
aastaid kulub
enne kui miilates kustub
selle valu leek
mu katkistes tanksaabastes
paigatud dressipükstega
poisiiga jälle saab haiget
kui ma kotitäie armsama
kleite ja pluuse moest
läinud jakke käekotte
mantleid sokke pükse rätte
laon kärule konteinerisse
viimiseks
mu eesvanemad kõigis kalmeis
andke mulle andeks
et seda tehes häbist
ei värvunud palged
ei meenunud te lapsepõlve
jalgu külmetavad talved
Tõeline sõber
Tõeline sõber läheb läbi tulest ja veest,
tõelisel sõbral on kaine meel,
tõeline sõber iial ei solva
ei haiget tee.
Vahest kui tulebki mõru meel,
tõeline sõber kõik siis klaariks teeb,
tõeline sõber jagab Sinuga kõike,
kasvõi leivaraasukest.
Tõeline sõber ei hülga Sind iial,
kui oled haige,
või kui kiiva kisub kõik,
tõeline sõber on tänulik Sulle kõiges,
talle rõõmu valmistab ka üksainus lilleõis.
Armas naine
Naise hing on õrn
kui habras lilleõieke,
kui tal haiget teed,
siis murrad tema südame.
Kui naise pilgus rõõmu näed,
siis tea, et tuleb õnnelik ta päev.
Kui kuuled naise hella häält,
siis tea, et ta ongi armastust väärt.
Hoia naist
ja paku talle sõnadeta armastust.
Las kuu jääb taevasse olema
ja tähed tema ümber särama,
siis õnne südamesse jagub kuhjaga
ja iga päev saab rõõmupäevaks olema.
Tões ja valguses
Sa ütlesid et tahad tunda
Kuis lõhnab elu täis armastust
Kus hoolivus ja rahu
Mis hinge ei mahu…
Kus on suur tunne
Mida mõistus ei hooma
Ühekorraga…
Vaid kild-killu haaval
Emotsioneerime korda -mööda
Siis kui tõe eest näkku ei lööda..
Usalduses mis on ületanud
Hinge kartuse piiri
Kaitses ennast haiget saamise eest
Sest enam ei taha,
Enam ei mahu minu sisse
üksi olemise valu
Ma ei hoia enam endale
Ühtegi hingepiina torkivat mõtet
Ei ainsamatki valesti öeldud sõna
Mis polegi vale, vaid minu tee
Sinuni
Tões ja valguses,
Tundes ja armastuses! .....
Plikana
Sa puhtevalgusena
mu päeva tulid
kui juuni valge
õites palav juuli
pilk kaua otsis
poiste seast
Su silmi huuli
neid hetki palju oli kuumi
kus patja nutsin
et suu Sind suudlemata
jätta suutis
öö piinaks muutis
Sa vahel nüüdki
päeva valgusena tuled
kus kestab edasi
me igavene suvi
haiget tegev juuni
Vabandust
Kas suudad mulle andeks anda,
kui haiget tegin Sul?
Kuis jaksad seda valu kanda?
Kõik andeks anna mul'.
Ma põlvili Su ette langen,
mul süümepiin on suur.
Ja süda lõhkeb juba ette,
sest valukookoorem suur.
Kas võiksin Sulle lilli tuua,
õisi ilusaid?
Kord mu õienupukene olid,
süda, süütuke.
Las ma Sinu põsilt pühin
kuumad pisarad.
Las ma Sinu juukseid sasin
tuulesahinal.
Kuu, kui kukub öösse,
mulle andesta.
Pimeduse varju ise,
vajun häbiga.
Sagedused ja detsibellid
Sagedused ja detsibellid
Raske vahel armastust vastu võtta,
mitte ei tahaks,
vaid et inimestel on endal haiget saamisest tekkinud müürid ette
ja see ei pruugi olla üldse seotud paarilisega
vaid eelnevate elude ja lapsepõlve traumadega
Mitte, et ei sooviks armastada
Aga vahel ei oska endast anda ja võtta vastu määramatu süvikuga armastust,
mis on loodud inimkonna toetuseks ja päästmiseks
Vahel ma ei usu lugusid
ja siis saab minust skeptik
Ma istun tööl kulm kortsus ja lülitun ratsionaalseks
lubamata südamel tantsukingi jalga panna
või iluuiske
Ometi ma ju väg .....