Sõnale hele leiti 600 luuletust (uued)
ära loe seda palun
mida ma tegelikult teen
kui usaldan jahtuma
hakanud sõnad paberil laual
nüüd Sinu silmade alla
ehitan nende abil õõtsuva
silla üle igavesti päikesest
puutumata jääva kuristiku
uuesti minu ja sinu vahele
kui palju kordi seda teinud
juba olen pidanud kuulama
rinnust tulevat valusat ohet
Esmakohtumine
Habras ja samas nii elujõuline
vastsündinud veresugulase tekki mähitud koguke,
esmakohtumisel kui kätele pandi,
silmad vaatamas otse mu südamesse
uskumatult läbinägelikult ja kõiketeadvalt.
Enne kui elu oma arenguetappidega vahele tuleb
ja inimeseks olemise töö tuleb väärikalt ära teha,
tuletab ta oma pilguga mulle meelde,
et me kõik teame sündides elu saladust
mille elades unustame,
ja mille üles leidmine jääbki elutööks.
rohi kulust
rohi kulust juba
läbi on kasvanud
ülal lumepilvede asemel
kahused valged pilved
teed tahenenud kased
hiirekõrvul millegipärast
hüütakse säärast miljonite
aastate pikkust loomist
taeva all kevadeks
koos olla selles kulgemises
kus võilillel õies kollane leek
puudel heleroheline
suureks kasvab leht
Emajõe veega
pesed hommikul nägu
männikus õhtuti kukub
kaua kägu
see hele plikaiga
ka mind on ahnelt kiivalt
suudeldud ja kallistatud
hulluseni armastatud
peopesal hinge kui
portselani läbipaistavat
imehabrast hellalt hoitud
õrnusega toidetud
et juua saaksin elu karikast
Su lembe imet
armsaks kõrva sosistada
tuhat korda öösiti Su nime
Tagant rääkija
Olen kiisuga ta toas
mõtlen, et katsun teda taas
istun voodi peal
ja tema vaade mujal seal;
seistes telefonitsi räägib
tähelepanu räigelt nöögib
mõtlen talle ligineda
pole midagi häbeneda;
mil ta toru otsas
mu käsi vastu kanni laksas
talle ja näo sisse toppisin
prakku, mida ninaga väristasin;
mõmisesin "KAJA!" ning
sai täis tüdruku hing
et mis ma talle ütlesin
lihtsalt selja taga esinesin;
olen tal tagant rääkija
otseses mõttes häkkija
tüdrukute jutu vahel
mil tõsine teema neil kahel
kahetsus
Nägin sind sõsarake unes,
ütles vanem vend täna telefonikõnes.
Läksid lapsuke käekõrval säält mäekäänust alla,
kruus lapsel peos, et metsmaasikaid tuua.
Sõitsin teile raiesmikult vastu -
olin sealt marjad just korjanud
ühele naisele, et meeleheaks viia.
Tema ihales maasikaid,
mina teda...
Lasin autoakna alla ja ütlesin,
et pole teil mõtet tühja trampida,
korjatud kõik ja sõitsin edasi
maasikaid armu altarile viima.
Kuis küll ärgates oli mul valus,
et ei andnud neid marju sulle,
sõsarake!
29.03.24.
lagendik kulus
nagu ema last
heldinult vaatad
kuidas lagendik
kulus vasikana päikest
joob uus rohi saaks
kasvada nii ülase
õitsemise lähemale
päevadesse toob
pärast halli talve mis hetki
heledaks jõe ääres
valgete toomingate
all loob
*
täna on luuletuse
kirjutamiseks halva
karmaga päev
sõna kinni võtta ei
taha kuidagi käest
mis siis okstel aias
õite pungade paisumine
akna all suu pärani
igal lumelillel
vähe oli neid kes öelda seda
valjult julgesid keisrinna õukonnas
ütlen ma endale 1200 aastat hiljem
„Padjamärkmeid“ õhtuti
.....
muud
muud polegi vaja
kui põld saaks olla põld
mets mets taevas taevas
voolama jääks jõgi
igast pungast kevadel
sünniks leht ja õis
hommikul läheks valgeks
õhtul pimedaks
sind maha ei jätaks
elamise õhin kestaks
igavesti elu võim su üle
maa suures süles
*
öösel tähti nähes
uhkusega hääles
nüüd neile öelda võid
kord minagi elasin
helesinisel planeedil
kauge Linnutee veeres
vahtisin minagi täiskuud
Sinuga hommikuni
järve peeglist
krõmpsutasin augustis
astreid täis aias
mahlaseid suhkruherneid
kadusin ära kevadel
Emajõe suure .....
Jääs karastunud
Kui vile on puhutud
hääled välja kodust kutsuvad
neid on kokku aetud
pole aimu mida öelda tahavad;
aga vene näost seda näha
öeldakse suurele ja väiksele
ollakse siin, et äraviimist teha
igale riigivaenlasele;
võõras veri seda loonud
nende vile puhub tänapäeval
teise maale ta roomanud
sp. on valu meenutada aastapäeval;
kevadel pääsukesed tagasi tulevad
aga mitte need hinged
mis lõuna asemel idakaarde kaovad
kus on külma ja lumehanged;
jäätunud põrgu ja haud
igaühele, kes seal sureb
läheb kuumaks veduri raud
vaguniukse sõdur suleb;
on nimesi, .....
mus kurbus
mus kurbus elu pärast
siiski päriselt ei sure
ka siis kui taeva alla
tuleb päiksest helde
kevad heleroheline
mis enda järel talve
ukse suleb rahutuks
teeb öödes une
jah hing lõo liiri-lõõrist
lumest läinud põllu kohal
kuldnoka valjust vilest
vana kase otsas
uuesti on hõiskel
ent mitte kõikjal
lagendik vasikana
hellusega vaatan
lumest vabanenud
end püsti ajanud
lagendik kulus kuis
vasikana päikest
ahnelt joob
okstele kasvama lehed
maha rohu kevad
päeva aralt toob
taeva aluse roheliseks
üleni uuesti loob
jumal tänatud et hing
ei ole enam sellest
helerohelisest vinest
purjus habras valunoor
Jeanne d'Arc
veel hall on taevas, õhk nii rõske,
unistad päikesest, mis paitaks su põske.
ka pehmest tuulest, lainetes veest,
ent soojus ise- see tuleb su enese seest.
su raske töö kandnud on vilja,
sest tõusid vara ja voodisse said hilja.
ometi, vahel ajas kaotasid end ära,
kuid silmist see ikka ei võtnud sinult sära.
sest särad sa endiselt, ja paned tähele
neid linnukesi, väikeseid, tasa lähened.
nad kaunimalt laulavad, kui publikuks sina,
sa tood neile rõõmu, vaikib murede kisa.
et ilm muutub
siiski näo pöörad ära
mis siis et päevas olla saad
kus päikese heldus
taeva alla muudkui
jõena õhtuni voolab
raagus puude asemel
mets peagi saab heleroheliseks
nukruseni seda kuid
olen oodanud
rõõmu õhetamiseni
veres lootnud
ei pilk suuda vaadata
hetke mis kildudeks puruneb
et ilm muutub kogu aeg
aina rohkem rusudeks
*