Sõnale hele leiti 600 luuletust
Käsnajulle Rantpüks
(arvan, et on üks punklugu)
Kes elab mere all ananassi sees
ohtliku vaimuhaigusega käsnamees
kui merevallatusi on, mida soovite
surma saate, kui vette ronite;
ta Krabi kotleti retsepti teab
iga argipäev liha valmis seab
vetesügavus on tema ala
saab kätte, lõigub sind nagu kala;
Refr:
Käsnajulle Rantpüks
Käsnatalle Runtsüks
Käsnamalle Koolijüts
Käsnavalle Müntpüks
Käsnasulle Surmaüks
Käsnatulle Tapamüks
Käsnajulleeeeee Rantpüks!!!;
Kalmaarikalmer:
"ma vihkan sind, Käsn, aga see on hea
retsept on misasi, ma ei tea!"
.....
Pinin
Öötuli lapse toas põleb
ja isa külla tuleb
tütrele suud anda tahab
aknast tuul sisse vohab;
ning mingi pinin kõrvus
tüütuse tase suures arvus
kuramuse sääsk verd tahab
kahe keha vahel vohab;
nii isa selle surnuks lõi
näha, et tütart ta juba sõi
kui seinale lõhki pauguga
pritsmed ja palju punast juga;
tulnud parasiit öölambi tõttu
ja oodanud, mil ohver läinud tuttu
isa kahjuri ära suretab
ja öölambi pealekauba kustutab;
hommikul tütar vaatab padja alla
hambahaldjas ju lubanud tulla
kuis kiku siin ikka veel
sülitab tuld ja tõrva tütre keel;
.....
Suvest võtta on veel palju
Suvest võtta on veel palju,
metsad täis on maasikmarju,
mustikaid ja murakaid,
vaarikaid ja sinikaid.
Linnulaululgi lõppu ei ole,
kõik on nii paganama tore,
helehäälselt vilistab tuuleke soe,
peitu ma enam külma eest ei poe.
Kukeseened samblasüles
pesakonniti on koos,
jõhvikad ja pohlamarjad,
nemad valmivad veel soos.
Päike taevavõlvil ketrab
aina edasi,
vihm ei suvelt rõõme võta,
see on ikka sedasi,
elukene veereb edasi.
The Stone Roses - Ten Storey Love Song
Kui Sinu süda on must ja katki
Ja Sul on vaja abikätt
Kui Sa oled nii armunud
Et ei tea, kui palju veel suudad
Kui Sinu küsimustele ei vastata
Ja vaikus tapab Sind
Võta mu käsi, kallis
Olen Sinu mees
Mul on küllalt armastust kahele
Kümnekorruseline armastuslaul
Ma ehitasin selle Sinule
Kes suudab Sind viia kõrgemale kui kaksiktipumäe sinine?
No, ma ehitasin selle Sinule
Ja ma armastan Sind tõeliselt
Kindlaid lahendusi pole
Pole otseteed läbi puude
Pole viisi, kuidas läbida seina
Mille nad panid Sinu ja minu vahele
Kui Sa lamad ärkvel selles pimeduses
Sel .....
Obesed
keset ööd
jaaniussid reas
lugesin kokku 46
terve rada valgustatud
kõrged ladvad mind ümbritsemas
igatsus südames karjumas
lootuse tuli vaikselt kustumas
käisin korduvalt seal
uuesti ja uuesti
Sinu nägu ei näinud enam
Sinu samme ei kuulnud paadilt
maha astumas
ei näinud taskulampi helendamas
aga nägin tähti
nägin hobuseid
magamas
Öösuudlus
Kaunid lõputud valged ööd
on hämar, aga ikka valge
peoga aega ikka surnuks lööd
ja tantsust higine on palge;
värske vere lõhn ja noorus
ekstaas ja uudishimu vohab
nautida ööd üksi on voorus
millest mehepoeg lahti saada tahab;
põlevad silmad nagu kaks kuud
minu pilku ta peegeldab
näen kaames näos punast suud
enda tähelepanu ta meelitab;
Refr:
maagia hilistel tundidel
iha kinnitab kanda
paari vahel vastastikel huvidel
mis ta tahab, on anda...
öösuudlus;
päikseprillid laubal isegi taeva all
siiras emotsioon me kahel
murdub lahti see vall
mis olnud me .....
Unistused
ma igatsen sind taga
sind pole siin…
just siis kui maailm magab
mõte sinu juurde viib
õhtul rannal istudes
päeval suvekiige süles
tule ütle kui oled tagasi
ärata mind üles
võta käte vahele mu põsed
neid õrnalt suudeldes
ah need hetked, ainult mõned
võiksid leida meid nii uneldes
küll sa tuled, meil pole kiiret
unenäos sa oled siin
unistustel pole piire
ajas ette lihtsalt ruttan siin..
Tuhkatriinu kingad*
tuhkatriinu kingad,
mida mulle ulatati
jah, ma olen küürinud seda elu
piisavalt, et osaleda ballil
aitäh, aitäh, aitäh
kutsumast
maalilisse võlumaailma,
kus ma näen, et prints tuleb eesli
mitte hobusega
talutütreks tagasi
oma peenramaale
vagude vahele sibama
maasikaid korjama
ja rohima
rõõmsalt, krapsti
supsti, sapsti
et öösiti käia võluvatel ballidel
kui silmad sulen
ja umbne õhk
läbi toa valgub
nagu udune loor
unenäo ja tegelikkuse vahel
kes ulatas mulle need kingad
et arvas teadvat,
et mina just olen see koristaja,
kellel on potentsiaali maht .....
Soojus meie vahel
sa tegid kiigele hoogu
ja mina kiljusin
maapind veidi moondus
kui alla vaatasin
see oli lõbus
ja me olime koos
suvelõhna tundsin õhus
see andis õhtule hoo
terve küla oli kokku tulnud
vali sumin kostus kaugele
lõke tule oli alla saanud
soojus levis meie vahele
mulle meeldib kogu melu
jaanipäeva mõnus vaib
lihtsalt naudi täna elu
hoia kinni minust kui võid
Tuhk
Kes on need inimesed? Kes eraldatult hoiavad meie terved meeled?
Millest tulevad need meelepetted, mis toidavad vaid enesekeskset?
Vaikne paistab epitsenter, kuigi raju segaduse kaos ümber selle keerlend,
Igal toonil igal real nii pehmel, usaldamata muud kui südant tasakaalu keskel,
arme põletavaid leeke vältimata, põgenemisteed pole, päev tuleb,
mis meid kõiki matmas, see planeet mu hauaks, suur vaim mu kuus jalga,
kui taevast tuld sajab alla, lõpp või uue algus, saab meist tuhk
või meie tulevik ongi valgus, tähtede keskel valguskiirena ekslend,
igi-kestev mis kirjutab neid .....
Saatus
Ma pole pahane
kuis oleks õigustki
ma lihtsalt veidi nõutu
mis eales ihkame mis tahame
ei loobuks- soovid vaibukski
ent tahtmine on jõutu
Ma olin malbe
liiga ettevaatlik rõõmustamaks
taasleitu pihus täpiks surutud
ehh- saatus ülbe
kõik jäi ikka samaks
mult võeti millest mõeldud- nurutud
Ma pole paha
käis hele sõrmelaks- mind saatus lõi
jah olin piiri peal- ka ise tean
ning tõesti tahta mida tahan
mina- ma ei või
pean tahtma ainult mida tahtma pean
Van Morrison - Crazy Love
Ma kuulen tema südame lööke tuhande miili kauguselt
Ja taevas avaneb iga kord, kui ta naeratab
Ja kui ma tema juurde lähen, siis see on minu koht
Ometi jooksen temani nagu jõe laul
Ta annab mulle armastust, armastust, armastust, armastust, hullumeelset armastust
Ta annab mulle armastust, armastust, armastust, armastust, hullumeelset armastust
Tal on suurepärane huumorimeel, kui ma olen kurvalt meelestatud
Ja kui ma tema juurde tulen päikese loojumisel
Võtab ta ära mu mured, võtab ära mu kurbuse
Võtab ära mu südamevalu öösiti nagu varas
Ta annab mulle armastust, .....
Sõbra värsse lugedes
me hinged kaua olid
päevade rägastikus
üksteist otsides
igatsuste janus
õnne piinavas valus
nii hele oli see ootus
nii sügav nii puhas
see uuesti korduks
oh jumal aita mind
selles palun
*
Need valged ööd
kui kerge on kardinate
taga see puhtevalgus
täis õitsmist kaugus
kui vähkremisest kortsu
läheb ase sa ajal
omasoodu minna lased
tunned selgelt
me olemine võimalik
on üksnes tänu päikesele
tema põlemisele ilmaruumis
mis muutub valguseks aknas
ka öösel juunis
Erinevus
Mis ühele sobib,
on teisele vale,
ei saagi ju ühte meelt olla.
Kas on see häbi
hetkes, mis läheb,
kui sõnad need tahavad tulla?
Üks surub mõtteid
teistele peale,
teine vaid on tema ise,
elu edasi tõtleb,
mõelgem vaid heale,
nii leiad enda olemuse.
Mis selgena tundub,
vahel segasem näib,
sinitaevas on vahel ka pilvi.
Mõte see kandub,
üle sõnade käib,
jõudes meieni unes või ilmsi.
- Tarmo Selter -
2023
Arno ballaad
Kevade, see on kõigi hinges
aga kui elu on pinges
siis ei küsi südametunnistus luba
et Lible moodi purjus juba;
kellega Arno ikka sõbrustab?
Eustraallane tänapäeval mööda ilma end lennutab
pole enam Paunveres ja Tootsi,
kes vembutab ja teeb trotsi;
Teelet endale pole saanud
Rajaga klassiõest mööda läinud
ammu läbi lastel kool
Arno parim sõber on alkohol;
"Ma joon sind, ma joon sind!"
Imelik, et mõtlemist kontrollib ta rind
Lati Pac tahab peremehelt küsida
miks jälle metanooli kaanida;
siis Arno läheb autot vaatama
mis pole valmis Palamuse koolipois .....
Kaunis suvi kutsub
Täna jälle päike särab,
avatud on õnnevärav,
imeline loodus kutsub,
kiirelt süda rinnus põksub.
Patt oleks niisama raisku lasta
imekaunist suveilma,
kodus lihtsalt konutada
alailma kiruda.
Kaunis päev teeb rinna rõõmsaks,
astub muredele vahele,
hea on olla päikselõõsas,
ealeski ei kahetse.
võilillede kiiskav kullendav nurm
linnast rongiga tulin ära
jõe voolamisega kuppudes
saada tahtsin üheks
penikeelte vahele
kõrgesse roogu kaduda
pilvedeks vees
aduda on teinegi kulg
taeva all mille omaks võtab
inimene vast alles siis
kui pea on hall
koos olla võililledega
päikese joomises
pojengide pillavas
õitsemises enam
öö et pole pime
sa maha jätad oma nime
kui pähe hakkab
sirelite unund lõhn ja
kobrutav hurm õhtuni
võilillede kiiskav kullendav nurm
elu heldus korraga
sus muutub
üleni vaid helluseks