Sõnale hele leiti 568 luuletust
Sa oled igavene
Sinu silmis helgivad tähed –
nii säravad ja valged.
Need pajatavad lugusid,
joonistades juurde fantastilisi pilte
ja luues ennenägematuid filme.
Näitamaks Sind
ja ainult Sind. Näitamaks,
et sa oled inimene,
kes kord elanud.
Näitamaks, et kõik, mis on Sina
on igavene,(Ma loodan, et Sa oled igavene)
nõnda nagu on need tähed,
mis helgivad nii tähelepanu püüdvalt
Sinu silmis.
Näitamaks, et sa oled alatiseks
raiutud kosmose kividesse,
et ka tulevased põlvkonnad
saaksid näha seda ilu,
mis oled Sina.
Proua Kuu
Proua Kuu ilu
kahvatamas sinu oma ees.
Ta langetab oma helehalli pale,
et silmata
seda taevalikku valgust,
millega isegi jumalad võistelda ei suuda.
Valgust,
milles mina nii tihti
sinu teadmata peesitan.
Proua Kuu põlvitab aupaklikult Sinu ette,
laotades Su silmi tähed,
riputades kõrva planeedid
ja loovutamas osa endast -
tehes seda ilma igasuguse kahetsuseta.
Ta asetab Sinu ihule
rüü, millesse tikitud
kuldniidiga piirideta armastus,
hõbeniidiga igavene andumus.
Proua Kuu kirjutab
sinust sümfooniaid, harmooniaid ja meloodiaid,
sosistab need tundelisel .....
tulvaveena kevadesse
mets kaua olnud raagus
päev päevalt aina rohkem
lehtib
helerohelusse end ehib
hing lihtsalt sellest saab
rõõmsaks et talle jäänud
pole võõraks
igast teeäärsest võilillest
päike vastu nüüd uhkab
kui lumevesi jõkke
ta tulvaveena
kevadesse ahnelt ruttab
pojengi pillav ilu
tee ääres kasel
lehed hiirekõrvul
õie õhtuks avas nartsiss
lume asemel näo teeb märjaks
teel koju nüüd vihmapiisk
taeva all kui kevad
heleroheline meil tulla
laseb õitsemisse
hea on tunda üleni hele
on see minek voolab
meisse nii võilille vihma eest
sulgumine kui üle peenra
serva pojengi
pillav ilu maiõhtu vilus
America - Tin Man
Mõnikord hilja, kui asjad on tõelised
Ja inimesed jagavad jutu kingitust omavahel
Mõned on kiired õnge jääma
Ja püüavad täiusliku auhinna
Mis ootab karpide seas
Aga Oz ei andnud kunagi midagi Tinamehele
Mida tal polnud, mida tal juba ei olnud
Ja põhjus polnud kunagi õhtu põhjuseks
Ega Sir Galahad'i troopika
Palun usu minusse
Kui ma ütlen, et keerlen ringi, ringi, ringi, ringi
Suits klaas plekk ere värv
Pilt liigub alla, alla, alla, alla
Seebivaht rohelised kui mullid
Oh, Oz ei andnud kunagi midagi Tinamehele
Mida tal polnud, mida tal juba ei olnud
Ja põhjus .....
ma lahus pole enam
jah veri lahus pole enam
sellest heledast puhtevalgusest
eha malbest loojangust
päikse jõena päeva
voolamisest
sinilillede avanemisest
pärast jahedat hommikut
kaskede lehtimisest
öösel sirelite une võtvast
hõõgumisest kurku tulnud
rõõmust võim taeva all
üleni nüüd kevade käes
päev asjata pole olnud
kui oled õhtuni metsvindi
särava vint-vint laulu sees
tuppa minnes
tänada saab meel
rüütsi selle eest
21.04.2023
Rüüts rahvapärane vindi nimetus
Konnade kolonn
Kevad äratanud konnad,
tee peal konnade kolonn.
Teed nad ületada võivad,
märguandeks "krooks" neil on.
Tublid autojuhid ikka,
hästi kannatlikud on,
varuvad nüüd pisut aega,
et üle tee lasta konnade kolonn.
Ükski konn ei tohiks minna raisku
ega lõpetada oma teekonda autorataste all.
Nii tore on tiigipervel kuulda konnade krooksu,
kui päike õhtusse vajunud on.
Olen südamest tänulik ma Sulle
Olen südamest tänulik ma Sulle,
et olemas oled mulle.
Minu piiritu rõõm kuulub Sulle.
Sinu okemasolu toonud mul õnne.
Sinu lahke ja avali süda,
võtnud kõik mured kannatada.
Sinu hing kui päike,
alati särab
ja silma paistab kogu aja.
Tõesti olen südamest tänulik ma Sulle,
et olemas oled mulle!
Raske on...
Raske on...
Veel raskemaks läheb -
justkui kaugemal päike,
järjest tuhmimad tähed...
Nagu sadu, mis lõputu,
kuigi juba on talv...
Kevad vahele jäänud,
suvel täitmata salv...
Jälle sügis on käes,
aga viljatud põllud...
Ainult koormad on kannul,
ainult kümnised õlul...
Iga sõna on haav.
Külvad küll, seeme harv -
iga mõte on kraav.
Taga käib haneparv...
Kas keegi loodabki enam,
üldse usubki veel?
Kui ainult kaikad on kodaras,
suured maakivid teel?
...
Panen koormad
ma maha -
tassigu ise.
Palke silmas ei näe -
rassigu ise.
Savi saadetud ko .....
kui ema rinnaga last
kui ema oma rinnaga last
pilk pilgus kinni
nii päike heldelt
praegu päeva joodab
nii võikski olla taeva all
kui möödas pikk hämar talv
vaid valgus hetke
õhtuni hellalt voolaks
saab roheliseks sellest kask
sirel järge kannatlikult ootab
ja sina sellelt silmi ei saa ära
enne ööd et eha taeva värvib
täna heleroosaks
Koomikule 2
Ma ajasin Sind taga
mitte nagu joostes
vaid oma mõttes
ja püüdlusega
leida Su tähelepanu
Sa olid alguses kohmetunud
ega saanud aru,
mida ma üritan Sinust saada
ega ma isegi ei teadnud
Aga mingil hetkel
Sa said teadlikuks endast
ja Sa sulasid
Lasid mind lähedale
ja Sa unustasid,
mis valud on Sul minevikus on olnud
ja Sa lubasid ja julgesid
mulle oma südameukse avada,
kus tuli välja palju sellist,
mida teisedki veel näinud ei olnud
Sa said lõpuks aru
et mu pilk ei olnud juhuslik
et mu taotlus ei olnud juhuslik
isegi kui ma ei ütelnud sõnagi,
Sa nagu aima .....
Vana maja
Vaatasin täna seda vana maja
tundetus tekkis
aga ehitised peavadki ajas muutuma
paremuse poole
ma ruttasin ega pannud tookord tähele
kui oma kleidiga seal käisin
toolidel istumas
ma ei pannud tähele
ma ei märganud
sest mu mõte tegeles muude mõtetega
mitte olevikuhetke tunnistamisega
ma ei tea miks,
miks see pitser mulle nii tähtis oli
mis need romaani keeled nii tähtsad olid
ja miks tollel ajal ühine välimus määravaks sai
ma oleksin võinud saada advokaadiks
ma oleksin võinud olla majanduses
miks valida seda, mis tundus hingelähedane
mitte seda, mis tundus .....
Ses kevades on muinasjuttu
Nii ilus on täna olla,
sest kevadpäike paitab silma
ja laste rõõmukilked on linnulauluga läbisegi,
soe kevadtuul paigi tegi.
Kaunid metsalilled õitega eputavad,
liblikad kui
baleriinid,
tiivad helendavad,
kastetilgad lehispuudelt
tasa langevad.
Õhk on mitmevärviline
vikerkaare all,
kevad on muinasjutuline,
mõtteil ilusail.
las hing läheb hukka
pärast pikka halli
valget talve
puude soontes
iga pungani oksal
voolama hakkab mahl
heleroheliseks värvuks
talv otsa maja taga
raagus olnud kask
meel ära nüüd kaob
Emajõe luhta
sinilille kevadesse
hilja jõuad õhtul tuppa
säärikud viskad
rõõmsalt nurka
las hing kui tahab
läheb sellest nüüd hukka
et on plikaks kevade kaenlas
Väsinud
enam ei taha nagu uskuda
enam ei taha nagu loota
ma olen harjunud selja näitamisega
"head aega" ütlemisega
soovide kustumisega
heade aegade kadumisega
üksildusega
(mida ma tegelikult ei talu
aga aega sellele olen ikka varun'd)
nende nelja seinaga
külma ja rõskega
ma tahan näha tõelist päikest
mitte seda Eestimaa lühikest suve
ma tahan lennata kaugele
ja puhata
higistada endast välja
mineviku ja õudused
ja pesta ennast läbipaistvas helesinises vees
et sündida uuesti
Mõtteid....2
ma istusin näitleja kooli katsetel
ja lugesin Karl Ristikivi
seda ma mäletan
ja valisin teksti selle järgi,
mis hinge läks, mis korda läks
meie omadest ei käinud seal palju(d)
paari vilksamisi nägin
tundus, et ehk see motivatsioon,
mis minus oli,
ei ole veel küps
soovitati järgmine aasta uuesti proovida
aga järgmine aasta olid juba uued tuuled
teater jäi südamesse
aga tuli tants,
tuli kaasaegne tants ja rahvatants
ja kuskile sinna vahele põimus ikka ja jälle
oma mõtete keerutamine pastapliiatsist
kuni sain õpetaja
kes soovitas kogu sellest üleliigsest mull .....
Arusaam
Klaasike vett minule
on kui ämbritäis Sinule,
kes Sa elad kõrbes
kuivas ülivõrdes.
Vihmapiisk looduses
loob ilma uduse
siin, kuid mitte seal
liivaluidete peal.
On sõna ühele üks,
kuid teisele teine,
kas siis sõnakõlks
või ootus ebamaine.
- Tarmo Selter -
2023