Sõnale helge leiti 125 luuletust
Pung
Ta on veel puu sees.
Ta ootab algust.
Ootab veel puu sees.
Ootab valgust.
Ootab aega.
Öö oleks heldem.
Ootab aega.
Ümbrus siis helgem.
Ootab tuulesid,
suundadelt uutelt.
Ootab tuulesid,
pehmemaid puutelt.
Ootab vihmasid,
mis oleks lahked.
Ootab vihmasid,
mis poleks tahked.
Ta on veel puu sees.
Ta ootab algust.
Ootab veel puu sees.
Ootab valgust.
Hepatica nobilis
Prožektorite valguses
kui publik on mu valduses
siis kuivavadki pisarad
aurustuvad mälestused
kurvad rõõmsad igavad
selles hetkes soojas helges
ennast avan
ausust tahan
minu silm saab selgem
ja kui astun lavalt maha
ja kõik vana selja taga
olen etem inimene
taassündid kui kevadine
hepatica nobilis
siis on selge
lavale ma kibelen
et olla jälle
olla uus
mu fantaasia sünnitis
K k K ...
Ei aeg see võinud uni olla,
päästan luule salmid valla.
Sellest kuidas Eesti rahvas,
muistselt , õnneaegu elas.
Kas ka Kalev koju jõuab,
või ta ikka Soomes veel.
Sepa juures asju ajab,
nüüd ehk tuleb koduteel.
Loodame , mõõk ta vahe,
pühib vaenust riigi pinna.
Tagasi toob aja - ärksa,
kestnud... aastasaja eest.
Sünnid elu isamaale annad,
helge , ootus rõõmust elad.
Et rahus kui lõpul elurada,
vaba, pühal pinnal uinuda.
Hansi!!!
HEAD UUT AASTAT!
Räägitakse, et tähtede langemine toob õnne…
Olgu saabuv aasta kui lõputu tähesadu!
*****
Vana aasta vaikselt ukse suleb,
ta puudutusest link veel soe
ning tema kannul kohe teine tuleb,
kel eelnev üldsegi ei loe…
*****
Aasta las lõppeda küünalde säras,
Uusaasta avagu õnnele värav!
*****
Kiirelt kaob aeg aastate reas.
Mida toob uus aasta –
saatus vaid teab….
Meie kuid ootame õnne ja head.
*****
Särab tähti ja põleb küünal,
voolab vein ja laul on suus,
pannil sulab õnnetina –
n .....
Õnnelik hing ...
Kui seisad õrnal , armu lootus pinnal,
vaid unistustes loodud õhulossi ees.
Ja märkad , kuidas keegi juba sees,
sinu õnne naudib reaalset täiel rinnal.
Ajad hingevalus , pea mööda läevad,
üksindusse vaid ära nukrutsema jää.
Su õnn toob imelise uudise sul hää,
uus armumine , kaunistab te päevad.
Puna palgel lihtne ilu , seltsiv , sõbralik,
ka varem silm teda ümbruses märkas.
Hinges , tuleviku lootus helge tärkas,
nüüd armastus , teid embab õnnelik.
Hansi!!!
veel enne
veel enne...
armast halli kampsikut
ilusaid suuri nukusilmi
mesimagusat kostuvat naeru
inglite pärlitest loodud naeratust
roosilõhnalist omapärast parfüümi
hinge paitavat kaunist häält
kallistust mis soojem kui päike
telefonikõnesid pikki tunde
siidist kätt mu põsel
lohutavat suudlust huultele
suvalisi sõnu kui ei tule und
siiraid tunnete avaldusi sult
kingitusi et kaoks meeltest kurbus
armastusest lilli täis süda
mälestusi helgeid mis loodud
idüllilisi unistusi mõtetes
valget kleiti ja sõrmuseid
ühist hubast sisustatud kodu
veel enne...
kohtamat .....
Õnneaja laul ...
Õnnelikus - kodus vaibub, kiire aegade rutt,
kõlamas laste suust naer , pisiperest ka nutt.
Katuse all pesi , pääsud kus pununud reas ,
elab rahvas, õnne aja muistse lauludki peas .
Õitseb rukkilill rajal , väljal kui viljade - kuld,
rohetab kartulipõld , lõhnab muldamis muld.
Tunned rõõmu tööst, mida pere heaks teed,
luues õitsengu hetked , elus helgemad need.
Võimalust soetada vae , oma väike era - riik,
omandada püüab neid ka , naaber - välisriik.
Kuniks järel veel iidsed , talumaade pinnad,
särav õnnepäike maal , sul ununevad linnad.
Õrn lohutaja ...
On kurbus see , mis krampi kisub huuled,
siis valla - päästab , kuumad silmaveed.
Nüüd silmis sära sul , kui pärleis kaldal.
kus puudutamas hell , neid vette - vool.
Nuta , lahkub mure maailm sulle helgem,
sest pisaraid täis kurval , hinge - ruum.
Õrn lohutaja pisar , meis mitmes liigis,
meid säästma loodud, valust - südameis.
Hansi!!!
Kodukolde tuli ...
Kui vapraks vahel vaimu ka ei sea,
mõeldes , on talvgi elamiseks hea.
Jääb unistuseks kevadloodus rõõsk,
helge suvesooja paitav päikselõõsk.
Õrnad loodus õied olnud siin maas,
talvelgi südameis õitsevad taas.
Nüüd soojendamas kodukolde tuli,
hinged kallid, kuid ootad kevadtuuli.
Hansi!!!
Surnud ring
Nüüd istun ma siis siin,
kus kunagi me kehad sütitasid
lampe,
kus kuulen siiani veel sinu
samme,
kuni armsas pitsis suuni tõusmas viin.
Siis läbi udu ma püüan helgeid helke,
mis valgustaks mu teadvust ja mind siis
taas maale tooks, et kahetsuse pendel
mind hüpnoosi ning end haletsema viiks.
Kuid pohmelli järel naaseb surnud ring.
Taas tuigerdan ma
mälestuste rägastikus,
kuhu viind mind
teede juhuslikkus
ning öö hämaruses huulil maandub gin.
EMALE
Mida mul, ema, on kinkida Sulle -
kõik minus on osake Sinust?
Mälestused, mis peidetud küünlatulle
ja see ainuke lilleke pihus.
Ees on päikesekevad, on lilledepõim,
ees on tuhandeid tundeid ja soove.
Kingin Sulle kõik helge,
kuid sellegi sain Sinu armastusest ja hoolest.
Sõbrannade värk
Kaks tussi jõivad Calvadossi,
kõrvale sõid kabanossi.
Maailma asju arutasid,
kõik mured lahti harutasid.
Kes jättis maha? Kes jäeti maha?
Kas mann sai eile õhtul taha?
Varavalgeks ,koidikuks
kõik jutud saidki räägitud.
Nüüd süda rõõmus ja hing on kerge,
uus päev paistab palju helgem.
Saatuseõde
Ma tunnen tülgastust nii suurt.
Inimesed me ümber nii võltsid.
Kutsun ja meelitan siia tuult,
et pühiks me seljast need hõlstid.
Tuli, kõrveta need kõverad grimassid,
mis seatud näole teesklemiseks vaid!
Sisemuses kõik on omadega sassis.
Millega nad küll hakkama said?
Vesi, vooluga vii kaasa sundused,
mille ühiskond meile peale surund!
Igaühel olemas on oma tundmused,
mis ajaga meie meeltest on unund.
Maa, kasvama neis pane lootusesäde,
et helgemalt nad maailma näeks!
Igaühel on ju saatuseõde,
kes raskustes, valus on abikäeks!
Õnnesoove pulmadeks
Sügistuules sõprust nüüd sõlmides
pooleks vaagige okkad ja õied.
Elu rõõmudest avaraks võlvige,
mõistke teineteist, toeks olge kõiges.
*****
Tänast õnnepäeva sära
hoidke argipäeva jaoks,
et ei tuhmuks tunded ära
ega siirus soosse kaoks.
Kallist kulda, kalliskive pole elus vaja.
Jätkugu vaid armastust kogu eluajaks.
*****
Tammed on tugevad sügistormis,
luiged on ustavad surmani.
Olge ka teie kui tammed ja luiged
elutee viimase tunnini.
*****
Palju on maailmas nuttusid,
lausutud sõnu ja räägitud juttusid.
Palju on rohtunud teedega laulusid,
palju on r .....
Teetolmus
Kuhu teel ja miks ja milleks
Mōtteid mōistes keeldub meel
Rügad tōustes taas ja teades
Kuskile ehk ikka teel
Nagu rong mis liipreid lihvib
Paksu tossusuitsu sees
Salamahti lootes ikka
Tulevik ehk helgem ees
Ennast pettes silmad kinni
Paksu elumetsa sees
Tiirutades puusid riivan
Väljadeni pikk on tee
Nagu Jeesus veeteel triivin
Aint et usk on kadund seest
Möödujaile käega viipan
Kōik on hästi, kōik kestab veel.
Augustipäev Tartus
Istun, vaatlen möödakäijaid teel. Käib kohvikutes päeva müügimadin.
Suudlemas tudengid on Rae ees ikka veel. Ei sega neid purskkaevu püsiv pladin.
Ma ootan, aga mida, pole selge. Üks Luuletus lä'eb mööda püstipäi.
On peale teda pilk tuntavalt helge. Ta kahjuks teistes linnades ei käi.
Näen järjekordset tarka naljahammast. Eluaegne ülikooli fänniklubi.
Ronib Pirogovis üles piki sammast. Hoiab pöialt talle Püssirohu pubi.
Sild silla kõrval toestab Emajõge. Pajud kallastest ei lase iial lahti.
Vool mere poole kannab lodjanõge. Aeg üle Toomemäe peab visa-vap .....