Sõnale heli leiti 497 luuletust
Helin
Kui mina olin veel väikene mees,
üks helin mul helises rinna sees.
Ja kui mina sirgusin suuremaks,
läks helingi rinna sees kangemaks.
Nüüd on see helin pea matnud mind,
ta alla rusuks on raugenud rind.
See helin mu elu ja minu hing,
tal kitsaks on jäänud maapäälne ring.
Armsale!
Hoides sind oma embuses õrnalt vaadates sinu silmadesse
kuid samas sostistasid mulle õrnalt armastan sind mu kallis:)
Hoides seda armastus sinu vastu on kirg ja meeletu suured tunded:P:*
kuid sa ei väsi mulle kordamast mu arm armastan sind meeletult:P
Hoida meie vahelisi tundeid on just kui üks une nägu
aga me teame seda armastame teineteist igavesti:P
Ekstaas
Ah!
Toredaim on elamine maine
ja vägev vere surematu püüd!
Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd!
Ma iial polnud kaaluv ega kaine.
Ju jalgel maas kui kähar vahulaine
mu kleidi valkjasroheline siid
ja kahisedes langevad kõik rüüd,
sest riidetult on siiski kaunim naine.
Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop?
Kas muutub täna minu elulugu?
Ah, mina olen juba seda sugu,
et iga meel mul iga ilu joob.
Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka
kui surmamõistetu, kel vähe aega.
Haldjalikult lapsik
Näha kauneid,
punavaid põski.
Imelise naeratuse
läbi udutava loori.
Purunenud mustad,
müürid silme ees.
Halvad patud,
mis põrgulikult keelatud.
Üle siniste silmade,
leekiv tuli sätendav,
madaldab kaunimagi,
rohelise heinakõrre.
Valge kahvatu piha,
mis nii lumi valge.
Paljastab iga detaili,
sel sametisel ööl.
Lumekad juuksed,
lendlevad läbi tuule.
Päike soojendab lume,
andes pruunika jume.
Madal hääletoon,
nii kaunilt õrn.
Tasa vaikselt püüdes,
mõnuleda pilve pehmuses.
Lind nii magusalt,
laulab läbi taeva sina.
Vaikses metsasalus,
lendl .....
Kirsipuude all
Sa maalid sammu
Puhta valge sammu esimeses lumes
Kesk kirsipuude rada hommikuses tunnis
Ma tunnen – su lähedus
Okastes teel kui klaasikild tuules
Kõndigem! Peagi kaob valugi, kuuled!
Terav sõna
Ma jään seisma, sina kaod
Lähed, kuhu ma ei järgne – sa ju tead
Aeg ei oota
Sulab kevad, valgelehelised õied
Sepistavad uue raja, puhta valge raja
Kõnnin taas – ja mitte üksi
Ent kui oks, üks kirsi õides oks mind embab
Langeb pisar – ainus, mis veel elab
– ent sina, sa ei tea...
Kevade helin
Ma maalin sõnad.
Kaunid, helisevad sõnad Sulle,
Kes neid rohkem väärid.
Ma punun kee;
Kastepärleid ritta panen,
Kuldse vööga kinni seon.
Ma nõiun öö –
Kleidi veinipunast tooni
Kahisema paneb too.
Sa oled Mina.
Peegel lahutamas varje
Katkestamas taevasina.
Las särab taas
Me ammukustund kevadpäike,
Kirsi valged helbed maas.
Las tekib tunne.
Kord tulen sinu juurde ma
Ja Helil lasen kajada.
Vanne
Magus kaste Sinu huulilt
Viivituse kõrge hind
Kauged sammud – keegi tuleb
Anun sind, mind ära vii
Põgenegem sellest maailmast
Peitkem liiva alla pea –
Kaugemale pole jaksu
Kaugemale me ei saa
Sinu sõnad, lahkuv heli
Sureb, kaasa Elu viib
Kui sa lähed, leia ruumi
Haara kaasa minu Hing
Tuled kustu, kardin ette
Lava mängu alustab
Osatäitjatest ent puudu
Sinu suudlus armastav
Seisan üksi keset Kõrbe
Ümber sahisemas liiv
Kunagi siin seisis Caesar
Dantet Saatus mööda viis
Mul on tunne, ühte ringi
Põrgusse ma pääsesin
Näitemäng ei paku rõõmu
V .....
Puudutab hommikuvalgus.
Vanast saab kellegi Uus.
Lõpp neelab järgmise algust.
Mis oli? Ei reeda ju tuul.
Kes kellegi järele õhkab...
Mõnel on hooletu lend...
Kui voodi veel eelmisest lõhnab...
Sa petsid (ja enamjaolt end)!
On päevadel eilsetest varje
ja ajalgi ääretu kandam.
Veel kuulda on vaikusest karjeid...
Küll aitaks, kui oleks, mis anda.
Heliriin Puistamaa
Pilt.
Joonistades mälestusi paber neelab tinti.
Must ja valge. Tasakaal. Nii omane ja sujuv.
Ilu trikoloor lõi elu õigetpidi vinti...
Näis nii õige selge taevas. Pilved olid tuju.
Käsi maalib, gaas on põhjas. Lendasime ajas..
Pildile jääb tuules nautlev liblikate lend.
Kõike oli piiramatult (otsekohe) vaja.
Leidsime ehk mõndagi, kuid kaotasime end.
Oli see siis lihtsalt keemia, enne takti paus?
Puudutustest puudutatud näilisuse sarm?
Paber muutub tühjaks. Valge leht on (liiga) aus...
Olnud ilule koob pitsi valusmagus arm.
Heliriin Puistamaa
Oodatud lumi
Kell raskelt astus kesköö viimast tundi
sa minu kõrval vaatasid vist und
ma tundsin meid ja vabaduse sundi
nii lahkusin, et leida oma lund.
Vallutasin mitut moodi mäge
kukkusin ja üles tõusin taas
uus olemine, tunne oli vägev
kõik lõppes ikka ahastuses maas.
Rändasingi aastaid elujanus
mõnd leidsin, palju rohkem kaotasin
sai tühjust täis mu olemise anum
sängi puhtad linad laotasin.
Tulid jälle. Taas kord minu nimel
me voodis nägid väsinuna und.
nüüd mõistsin meid ja armastuse imet
siinsamas sadas igatsetud lund.
Heliriin Puistamaa
...
Su terves lauses pool vast oli tõde.
Näis õrnusteski sunnituse maiku.
Jäid endiselt ja ikka olid sõber.
Ma olin tasa. Armastasid vaikust...
Su pilgud tihti saatsid minu varju.
Ei vaadand otse silma. Jägisid.
Ehk olid lihtsalt vähesega harjund?
Sa tahtsid enam. Küllap nälgisid...
Veel tänagi end minevikku vaatan.
Sus palju näen. On halvast rohkem head.
Sa kandsid mind ja mina sinu taaka...
Kes väsis varem? Parem, kui ei tea.
Heliriin Puistamaa
Teine ootus
Päikese ootuses,
aeg tiksub õhtusse.
Kullakera loojudes,
vaatan ma taevasse.
Kus on see päikesekiir?
Ta on vaikne, kui tuuleiil.
Kas on mõtet ootamisel?-
ta tuleb ju päikese loojumisel.
Hõbevalge ja kullakarvane noot
heliseb kui linnusirin,
keerleb peas kui kustumatu viis.
Kujuks tal on imekaunis veeprits,
mis kirjeldamatu kui linnusirin,
imepärane viis.
ladvaõunake
Ah kuidas tahan
toda ladvaõunakest ma
leherohelist ja punase põsega
just seda kõrgemat
ladvast vajan
hingesoojaks ja kogu tõsidusega.
Küünitan üles ja sirutan
sõrmi
pikkust jääb väheseks
oma pea jagu
just ladvaõun nagu kuiv kõrbki
sünnitab miraaže
nauding on ainulaadne tabu.
helina
vahel asun tal lähemal ,
muidu asun tast kaugel,
see mida mulle ta tähendas
oli siis tilgana laugel..
vaadata teda ei tihka,
piilun vaid nimetult nüüd nii-
tean et mind väga ta vihkab ,
ses olen ise ma süüdi
Tahaksin öelda veel tere,
kuulata kuidas tal läheb,
aga kui minust ta möödub...
värisen üle kere.
kristel eslas
MIS ON KODU
Kodu on se ,kus ema ja isa
kodu on se ,kus vennad ja taks
kodu on se ,kus taevas on sinisem
kodu on se ,kus rohi on rohelisem
kodu on se ,kus linnulaul ilusam
kodu on se ,kus liblikad kirjumad
kodu on se ,kus lilled on ilusamad
kodu on se ,kus rahu ja vaikus
kodu mul asub Vasalemmas.
TARMO UNIVER