Sõnale hell leiti 385 luuletust
anna andeks ema
Su päevitunud paljad jalad
nende jäljed märjal külateel
siiani mu mälus alles
saanud helluseks
enam haiget ei tee
pisaradki mis liiva laavana
ikka veel kraatri teevad
ja sina muudkui kaugusesse
lähed ja lähed minust aina
eemale hääl nutmisest kähe
selle valuga magalas viimaks
kasvataja süles silmad suled
aastaid kulub
enne kui miilates kustub
selle valu leek
Ema süles
Laps see oli ema süles, ema süles kiikumas,
üles korraks ärkamata, ärkamata uinumas,
Ema lapsel tegi pai, tegi pai ja naeratas,
õnnepisar naeratades, naeratades põse peal.
Kui on valus lapsekesel, lapsekesel pisar siis,
ema käte raviv toime, raviv toime valu viis.
Laps see kiirelt kasvas suureks, kasvas suureks, tugevaks,
südames on ema hooles, ema hooles, hinges ka.
Ema saab kord vanaemaks, vanaemaks hellaks, heaks,
lapselapsi oma süles, oma süles kiigutab.
- Tarmo Selter -
2023
toom lemmetas Tartus
*
toom lemmetas
oli mai hing
kauaks haigeks jäi
sellele ajale käsi veel
unes vahel teeb pai
kevadest joobunud Tartus
kus otsisin tõde
armastust tarkust
veri aastaid Su hellust
tunda sai
võõras oli Sinu kartus
arguski veres haihtus
Su hellus ainsana
on ilmas alles
selles otsatus
lumevalges talves
kus silmad vahel
veekalkvel
suu Sinu pärast palves
Proua Kuu
Proua Kuu ilu
kahvatamas sinu oma ees.
Ta langetab oma helehalli pale,
et silmata
seda taevalikku valgust,
millega isegi jumalad võistelda ei suuda.
Valgust,
milles mina nii tihti
sinu teadmata peesitan.
Proua Kuu põlvitab aupaklikult Sinu ette,
laotades Su silmi tähed,
riputades kõrva planeedid
ja loovutamas osa endast -
tehes seda ilma igasuguse kahetsuseta.
Ta asetab Sinu ihule
rüü, millesse tikitud
kuldniidiga piirideta armastus,
hõbeniidiga igavene andumus.
Proua Kuu kirjutab
sinust sümfooniaid, harmooniaid ja meloodiaid,
sosistab need tundelisel .....
sellest sina ei peagi
sellest sina ei peagi
saama aru miks ema
aastaid kiriku treppi
pesi mulle valusalt
armsaks sai kellade helin
mis taevasse tõustes
hinge viis endaga kaasa
mis pidi alla maa
peale jääma
kuidas kuminas kostus
vastu hellus ja puhtus
mis pilvi ja rohtu tuulena
puutus kella löökides
iga kord otsatu nukrus
inimese pärast vastu kajas
EMA
Emal on naeratus silmis,
kätes on ravitsev võim,
hääles on helluse viisi,
leida armastust südamest võib.
Emal on olemas ema,
kes hoolib ja hoiabki teda,
olles kallis vanaema,
nii lahke ja armastav, kena.,
Ole emana päriselt ema,
ole olemas lapsele heale,
olles armastav, hooliv ja kena,
saab laps loota elus Su peale.
- Tarmo Selter -
2023
Kaunimad õied
Kaunimad õied kingin ma Sulle,
oled ju isegi nagu kaunis lilleõis.
Su ilus süda on avatud mulle,
selle üle rohket rõõmu tunda võin.
Hinges on Sul linnulaulu, valu õrna südames.
Valu, mida tundnud oled,
kui mõelnud kodumaa peale. õhates.
Truud on Sul hing ja süda,
armastan Sindki sügavalt.
Ühe ilusa kevadpäeva kingin Sulle täna,
kaunite lilleõitega Su meeli hellitan.
Emakene
Emakene hell ja kallis,
elu mulle kinkisid,
väsinult mind kätel kandsid,
kuni jälle uinusin.
Emakene hea ja tubli,
hoidsid mind Sa alati,
nuttes vahel koju tulin,
haavad terveks ravisid.
Emakene armas, kallis,
läksin kodunt kaugele,,
hinge tagant viimse andsid,
kergendamaks minu teed.
Emakene, Sind ma hoian,
memm Sa minu lastele,
ei unusta, vaid vastu annan,
Sind kätel kannan meie teel.
- Tarmo Selter -
2023
Vaikus lärmi teeb
Vaikus lärmi teeb,
minus ringi kolades.
Hiilib aga valjult tee
siht on otse südames.
Miks nii valjusti?
Mõtlemisest vaevub hing.
Müra taustal vagusi,
igatsen ma ainult sind.
Sinu peale vaikusel,
plaanis laotada on loor.
Summutada mõte hell,
peita ainus jäänud pool.
Jääda võiks see nii, kuid ei -
võitlen talle vastu ma.
Pisarais kui kastes hein -
ma ei suuda sinuta.
kui ema rinnaga last
kui ema oma rinnaga last
pilk pilgus kinni
nii päike heldelt
praegu päeva joodab
nii võikski olla taeva all
kui möödas pikk hämar talv
vaid valgus hetke
õhtuni hellalt voolaks
saab roheliseks sellest kask
sirel järge kannatlikult ootab
ja sina sellelt silmi ei saa ära
enne ööd et eha taeva värvib
täna heleroosaks
verre tagasi tuli
meel kuis hellub kui
mõtlen Sinust mu arm
keel suus sõnu otsib selleks
päev päikest saab täis
mu valule peale kui puhusid
tegid põsele pika pai
verre tagasi tuli
toomeõites valge mai
hing kinni jäi sirelite kobaraisse
minna tahtis nende sisse
sellest õnnest kurk äkki itkes
kaua võttis enne kui üle sai
Kevad südames
Kas oled vaadand sinilillel' silma,
ülast valget tervitand,
kullerkupul' kummardand,
lõosilmal naeratand?
Pääsusilmalt päästet küsind,
karikakart armastand,
nurmenukult aru pärind,
piibelehte hellitand?
Kevadel neid tundeid tunned,
siis kui loodus ärkamas.
Siis, kui päikesekiir poeb põue,
hinges, südames kõrvetab.
EMAKE
Emakene minu hinge
jätnud jälje sügava.
Olnud ta kui taevaingel,
eluteel pikal ja ilusal
Mäletan ta särasilmi,
kallistusi õrnemaid.
Kõik mu soovid olid pühad talle,
täitis neid, vahest ohvrikski end tõi.
Kevade kui saabus sala
ja rõkkama lõi linnukoor,
viis kevad kalli ema ära
ja taevasse kerkis must uduloor.
Hetk peatas lillede sirgumise,
norus olid pead.
Soe kevadtuul puhus hellemini,
veelgi hellemini silitasin emakese pead.
Hinge selline kevade,
jääb kauaks ajaks minule.
Lillepeenar lume all
tean sa ei kuule seda
öösel laps mus patja
vahel nutta tihub
üles otsib unes
Sinu pihud
päevapaistena
mu hell ema
nüüd lumi sulab
tuleb taeva alla kevad
ainult sina ei näe
iial seda enam
tee õieni veel ees
on väga pikk
peatu selleks vahel
peenral pilk
Pessoad lugedes
hing uuesti hell
kui õhturahu lööb
sisse kodukiriku kell
lööb põllule metsale
külale järve veele
linna viivale asfaltteele
lillele aias õuntele okstel
köögile majas pliidil
kannus kahisema hakkavale
piparmündi teele
rahust täituksid ka täna
kõik su meeled
suus elu tänaks keel leebelt
mis siis taeva all
alles on inimeses vihkamine
päevaski mis tuleb
kitsas umbne ja pime