Sõnale hilja leiti 118 luuletust (copied)
Veel on päike, veel on suvi
Veel on päike
veel on suvi
veel on soojust jagada
veel on valgeid päevi palju
veel ei rõõmud otsa saa.
Rannaliivadki veel kuumad
jätkuvalt meri meelitab
kõrgel sinitaevas lõoke
liiri-lõõri lõõritab.
Tunda on, et suvi tahab
tühjaks raputada end
annab kõik ja rõõme jagab...
Võta vastu nüüd see kõik,
muidu hiljaks jääda võid!
Hilinenud õnnesoovid
Hilinenud õnnesoovid!
Õnn hilines
ma jõudsin enne
teda lahkuda
ta nuuskis mind
kui jahikoer
ja jälje võttis üles
mu keha oli
jõudnud juba
pisut jahtuda
kui leidis ta mind
haiglauksel medõe
soojast sülest
Ref; Kõik hilinenud õnnesoovid
Ma kogun ühte patta
neid kupatan ja kaanetan
et ohutult neid matta
Olgu õnn teile kerge! ????
Hilinenud õnnesoovid on vist ühed julmemad soovid mida saab soovida.
Mis saab olla hullem kui hiljaks jäänud õnn? Õnn peaks ikka kulgema koos inimesega või olema sammukese eespool. Aga kui keegi jäi aut .....
Miks?
Miks vahel on tunne, et enam ei jaksa?
Miks inimese moodi mõelda ma ei oska?
Miks vahel teeb haiget mõni tühine sõna?
Miks homne ei võiks juba saabuda täna?
Miks und näha kergem, kui eksisteerida ilmsi?
Miks rõõmu ei saa tunda, kui süda on kinni?
Miks komistades püsti jääda nii raske?
Miks mõnikord purjus ka täiesti karske?
Miks pisarad vahel nii kibeda maiguga?
Miks päike ei saabugi alati koiduga?
Miks üksindus alati üksinda liigub?
Miks elu kui laev laintepeal kiigub?
Miks küsimusi vahel nii palju mul tekib?
Miks kurbus nii tihti peale mul tükib?
Miks .....
Mul on unistus
Mõtestan lahti elu, istun pingil paberit vaatan
mul on unistus, kui Luther Kingil 63´ndal aastal,
Kas peace ilutseb sildil, vastus on jaatav,
Tolerants domineerib, süütab pirni
kuna ammendund on elulaad laastav.
Vaata! oleme liialt kaugele läind et naasta
on liiga palju saasta, liiga palju igal aastal
neid kes kirbul hoides meid, hoides käes pidemeid
silmadel sidemeid, propageerides demokraatiat
nii meedia keeris see masse hüpnotiseerides
Rasse diskrimineerides, nii rahvast provotseerides
Sõjaks mitte rahuks, toolileenile ma nõjatun
mõistes et mulle see pähe ei mahu.
T .....
Eesti mees on naisekandja
Eesti mees on naisekandja
olgu tütarlaps või eit
annab seljas veidi tunda
kerge üleõlaheit
Joostes kannab kalli koorma
teadmata ehk täpselt kuhu
olgu pisike või suur ta
kingitul ei vaata suhu
Olles üsna kodu ligi
mõistab saagi nuukse hukka
pühib pärlendava higi
kallimale juuksetukka
Nüüd ent naine nutuvappes
väänleb porri maha õlast
jookseb vägi kärbseid tappes
lahtisui ja pärib võlast
Kaotab aarde künnivakku
röövel muda sisse maha
pääseb vaenlase käest pakku
muidu parkinuks tal naha
Nukra näoga norus peiu
kirub kuusetukas ennast
viisid .....
Tahad tantsida minuga?
Kui öökülm on hell
nagu sinu sõnad
kuu kõrgel, hilja on kell
aga end sa mulle annad;
siis seisan valges
ootan sind akna all
jalgupidi lumes
meid kahte ootab ball;
tahad tantsida minuga?
väljas, saalis, kasvõi katusel
kaunis on see hetk sinuga
meie kahe ühtikuuluvusel;
see on enamat, kui uni
kuu annab su huultele läike
talveroosid õitsevad kuni
taevas tõuseb päike;
su suudlus, põletavalt soe
praegu on talve süda
öine jahedus ei loe
iga päev tahan sind kutsuda;
tahad tantsida minuga?
väljas, saalis, kasvõi katusel
kaunis on see hetk sinuga
meie .....
Enne kui sain emaks
Enne, kui sain emaks,
tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.
Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.
Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.
Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.
Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
.....
Sügis
Sügis, sind ma nägin eile,
kuulsin öösel vingumas.
Puudutasid minu hinge,
sa oledki päriselt olemas!
Oled pisut nukrameelne,
kuid särts on sinus olemas.
Küll natukene hilja tulid,
vaikselt ja salakavalalt.
Aga täna oled ilus,
soe ja lahke meelega.
Midagi nii väga tahaks,
oma hingest sulle kinkida.
Sa pole mulle midagi
Sa solvasid mind,
see ei teinud haiget,
kuid ma ei solva sind,
ei näe mõtet, õiget.
Loodan et oled nüüd rõõmsam,
sul meeleolu võimsam,
sest rikkusid minu oma,
aga mul on ükstapuha.
Küll ükskord vitsad peksavad,
sinu solvangud maksavad.
Kui teinekord satud hätta,
siis pole hullu sind sinna jätta.
Ära imesta kui ei tee sust välja,
sest vabandada sul on liiga hilja.
Nii et pööran sulle lihtsalt selja..
No endiselt pole tuju
Pühad ja muu on jälle ligemal
aga kellele sellest kasu?
üks draama ja rutiin mulle
ära ootamist see ei tasu;
ainult lükkan lund
kas kodus või tööl
tuleb kätte see tund
kui vits mul vööl;
et nuhelda advendiajal teisi
kes mind tüütavad
nendeks mehi, lapsi ja naisi
nad jõule ja aastalõppu soovivad;
andsin müügimehele ju peksa
kes päkapikuna ukse taga seisis
ajaga kaasas käia ajada ei jaksa
olen veel omadega oktoobris;
talv on siin käes
peame pigem sellega tegelema
on külma terves väes
ja saab elektrit makstes me mädanema;
päkapiku rotilõksu .....
Magama minek
Igal õhtu hilja
Proovin luuse lasta leiba
Kuid hoopis mõtlen
Laman ja mõtlen
Mõtlen välja riime
Kuid ei pane kirja
Täna pole ju viimne
Panen homme kirja
Hommikul on meelest läind
luuletus ja meele väin
Täna õhta juhtub vast sama
Hommikuks jälle meelest läinud see jama
Kui mind homme enam ei ole
Kui ma olen täna siin
ja mind homme enam ei ole
ja alles siis ma võin
kuuluda kellelegi teisele.
Ja siis kui on juba hilja
tahaksid kõigest loobuda
ja sooviksid,
et annaksin sulle võimaluse.
Aga kui mind homme enam ei ole
kas otsiksid mind ülesse?
Ja kui mind homme ei ole
ei ilmu ma kunagi su kõrvale.
Kui mind homme ei ole
loodan, et kuulud minule!
Novembri lõpp
Nii roheline muru jälle
On paljaks poetund üürikese lume alt
Ja sina tundud äkki külm ning kauge
Su huuli tunnen võõralt lõhnavat
See on novembri lõpp
Just kadripäeva hõngu õhkab
Sest sinihämarusse mattund
sügavsumbest varaõhtust
Jah veel on vara
Igatseda taliharja karget külma
Kuid liigselt hilja
Et võiks tunda suve sooja hõlma
See on novembri lõpp
Mu hing ei enam suuda
Vaid taluda su külma võõristust
Mis elu jälle hellaks muudaks
Maren Toom 1983
Tädi Sofia Halloween
Kostavad kosutuseks valjud
jälle uuel õhtul hilja
koduesist külastavad paljud
võõramaa püha kannab vilja;
ja täna 2 november
ikka veel kommi - pommi küsitakse
see püha on piinakamber
Sofiale kes tunneb et kiusatakse;
tulevad uuesti koputama
kuidas rahu saada, on küss
tädi valmis poputama
käes haavelpüss;
asetab ka karupüüniseid
isegi miine ümber aia
lõkse inetuid neid
pani auku püsti vaia;
ja peagi veerevad pead
tüdruk orgi otsas
lõhkesid paljud, kas tead
kuidas karupüünis jala otsas nätsas;
kaks kasu korraga
mitu surma kordus
oli jah to .....
The Black Keys - Didn't I Love You
Sa ei pruugi mind uskuda, kallis
Sest ma ei kohtle Sind alati õigesti
Võisin Sind petta, naine
Võib-olla jäin välja hilja õhtul
Aga kas ma ei armastanud Sind?
Kas ma ei armastanud Sind?
Hei, kas ma ei armastanud Sind?
Vabandust, et Sulle haiget tegin, kallis
Ma olen lihtsalt keeruline loll
Supeldes poris, täiesti porine
Ma tean, et sa tead, et see pole vabandus
Aga kas ma ei armastanud Sind?
Kas ma ei armastanud Sind?
Hei, kas ma ei armastanud Sind?
Kas ma ei kallistanud Sind, kallis?
Kas ma ei hoidnud Sind õhtul hilja?
Kas ma ei toitnud Sind, naine?
Kas ma ei .....
Igatsused
Igatsen su voodit,
millel käest kinni lamasime.
Samal ajal selles pimedas toas,
kus sa oma saladusi puistasid.
Vabandan,
oma saladusi ma sulle ei puistanud.
Kas nüüd on liiga hilja,
kas ma olen oma aja maha maganud?
Oh, mis teeksid sa,
kui oleksin samaga vastanud.
Sinu käest tugevamini kinni võtnud
ning mitte kunagi lahti lasknud.
Linnuke
Marjapõõsas linnuke kössitab,
lehekesed sulgede peal.
Kes-teab kaua nõnda kössitand
ja hirmul olnud seal.
Sõstrad kobaras on koos
allpool linnu suud.
Põõsalt marjad raputand
on mahe sügistuul.
Rännuteele hiljaks jäänud
on linnukene vist,
või on haige tiivakene,
mis segand rändamist.
Siutsugi ei tule enam,
värin on ta peal.
Jätan marja-korjamise,
päästan linnu sealt.
Üks ettevaatlik väike siuts
on kuulda noka pealt.
Ma linnukese kaasa viin,
tal leian pesa hea.
Meie maailm
Maailm läheb hulluks.
Tasapisi.
Algul vaikselt.
Salamisi.
Kärestikku pole kosta;
kõrvuni ei kandu kosk.
Siiski määramatu hirmujõuga
langetab meid juga.
Üht-teist aimata ju oli,
paljut aga polnud.
Seda, et me nüüd ei hooli
mõtteski ei olnud.
Räägid tõtt, kuid ikka vale.
Mõistmiseks on hilja.
Meie maailm see ei ole,
kus sõber keerab selja.
Hulluks läinud on see ilm,
nõnda vaikselt salamisi.
Valguskiiri püüdev silm
sulgub tasapisi.
Vana-aasta tembutab
Vaat,kus kukkus tuhistama
vana-aastake
Nutulaulu laulab ka
nüüd lumehelbeke
Sulalumi voolab alla
mäenõlvakust,
kus hiljaaegu kõlamas
oli laste naer ja lust
Vana-aasta otsib tempe,
mis tal teha veel
Aasta otsa olnud
tõsine ta meel
Vembutades,tembutades
siiski ära läeb'
Aasta uuele,sirutab ta käed