Sõnale hilja leiti 118 luuletust
Paks puts
Kõnnin linnatänaval
aga muutusin klaustrofoobikuks
see paratamatu elu argipäeval
paks inimene on minu hirmuks
müttas kaks jalga nagu süldil
sellel kollil peas kapuuts
auke trampis ta asfaldil
mida nägin, oli paks puts
ja oli hilja, jäin ajutiselt pimedaks
meie, kõik nägijad, jäime jänni
appi, tehke munitsipaalkord rangemaks
ja püüdke see loom tänavalt kinni
olla paks, on põhjus miks teist inimest raske taluda
meil tuleb okse pääle
ärge laske neid elevante toidulauda
sest olla paks on olla jäle
Jumalaga Kätu
Pune katab naha, seob lõhnava salli kaela,
Tõmbab jalga kontsaga saapa, selga mantli,
vaatab kas käekotis on raha, südame saadab,
pistab telefoni mantli tasku ning ukse avab,
auto juurde sissesõidu teel kulgeb rada,
vastas maja ees kuudis karvane koer magab,
laisalt korraks vaid silmad avab, ei miskit uut,
Näeb ikka seda sama vana, ei miskit mille pärast,
end erutada, mootor käivitub, nahast kindad,
roolil, silmab ennast peeglist, silmad on värvitud,
märkab, et huuled polegi punaseks määritud,
sisse tagurpidikäigu ja tagurdab, telefon juba põriseb,
viieks minutiks pol .....
Tänu Kõige vägevamale
Jalad vajunud pehmes liivas, tänu kõige vägevamale,
selles ma seisan!
Viimaks vaba, olema vaba, vihmast mõistsin, et vaid kalla,
suunda võtmata mööda põski alla, ja nõnda ma kirjutan,
ilma teadvuseta, ainult seal kus ennast olen eirand,
et leida mida ego kõigi eest ära suutnud peita,
vabanenud, vaevatud vetest mil triivides ennast petnud,
Taeva isa üles leidnud, tema auks kõik mu salmid on tehtud,
nõnda kaunilt mu elu vestnud, uhkusest ma keeldun,
kui kõik voolab alla mäge, enam ei tunne ennast neetult,
kõige ilu vaadeldes, südame valmis tagus pikse haamer sees,
t .....
Mix armastus piinab?
Miks armastus piinab.
Ja unustada ei suuda ma sind.
See põleb mu sees kui leekiv sysi.
Kas armastad mind,
ma parem ei kysi.
Sest vastus on eitav.
Kas sind suudan unustada,eks aeg näitab.
Sind ma endast välja saama pean.
Sind uskudes tegin vea.
Nyyd kahetseda on hilja.
Ei tee enam sa minust väljagi...
Aga täna...
Eile marutas, maa oli must,
taevas mustem veel -
kas usud ennustust,
et tähendab kõik lõppu see?
Alles hiljaaegugi ju ladistas
ja üle ajas vesi.
Tuul üksikhingi ahistas
ning puudelt oksi rebis.
Aga täna... korraks oli ilus.
Ei pelutanud miski minu indu.
Aga täna... viivuks kuulsin vaikust.
Ei kohkunud vaid süda tõusis rindu.
Hetk veel ja rahupaiga unustad.
Kõik mis ilus - olnud, jälle saabub õõv.
Tormisilmus taaskord hinge pigistab.
Unustusse peitub olnud rõõm.
Aga täna...
korraks
oli
ilus.
Mida teha, kui oled teinud endale haiget?
Kas nutta, või naerda, või hoopis kangemaid aineid?
Või hoopis karjuda ja mõelda kõige halvemaid mõtteid,
ning oodata seda, et elu sul lõppeks?
Äkki peaks küsima targemat nõu,
inimeselt kelle palkamine käib üle jõu.
Või abi küsima sõbralt kel endalgi mured,
või lootma, et ükskord see õnnistus tuleb?
Tegelikult mitte ükski neist lahendustest päästa sind saa,
kui sa ise end parandada ei taha.
Sest igaüks on ise see mees,
kes lükkab eemale jama, mis seisab me teel.
Nii, et aja selg sirgu ja kuivata pisar,
sest .....
jackpot
Päevad ja õhtud
oled loopinud münte
jackpoti masinasse -
oodates peavõitu
mis on röövinud
Sult väärtusliku
tähelepanu märkamaks
mida toob kaasa
endaga ajakulg.
Iga järgnev tõmme
muudab Sind hingeliselt
rahatuks jättes vaid
kibestumuse veritsevate
petetud unelmatega -
lööd jalaga lootes
langevat kuhinat
kõlisevat kulinat
oma sülle meelitada.
Masina rikki minnes
korja ülesse eneseväärikus
maast.
Tõusta võid toolilt võitjana
veel ju pole hilja.
Ning elada teades kes penni
ei korja see mälestustest
ja inimestest rikkaks ei saa.
Miks?
Miks vahel on tunne, et enam ei jaksa?
Miks inimese moodi mõelda ma ei oska?
Miks vahel teeb haiget mõni tühine sõna?
Miks homne ei võiks juba saabuda täna?
Miks und näha kergem, kui eksisteerida ilmsi?
Miks rõõmu ei saa tunda, kui süda on kinni?
Miks komistades püsti jääda nii raske?
Miks mõnikord purjus ka täiesti karske?
Miks pisarad vahel nii kibeda maiguga?
Miks päike ei saabugi alati koiduga?
Miks üksindus alati üksinda liigub?
Miks elu kui laev laintepeal kiigub?
Miks küsimusi vahel nii palju mul tekib?
Miks kurbus nii tihti peale mul tükib?
Miks .....
Hilinenud õnnesoovid
Hilinenud õnnesoovid!
Õnn hilines
ma jõudsin enne
teda lahkuda
ta nuuskis mind
kui jahikoer
ja jälje võttis üles
mu keha oli
jõudnud juba
pisut jahtuda
kui leidis ta mind
haiglauksel medõe
soojast sülest
Ref; Kõik hilinenud õnnesoovid
Ma kogun ühte patta
neid kupatan ja kaanetan
et ohutult neid matta
Olgu õnn teile kerge! ????
Hilinenud õnnesoovid on vist ühed julmemad soovid mida saab soovida.
Mis saab olla hullem kui hiljaks jäänud õnn? Õnn peaks ikka kulgema koos inimesega või olema sammukese eespool. Aga kui keegi jäi aut .....
Nüüd sirelitest sajab õitelund –
See kaunis põhjamaine ime.
Kas oleme me nõnda külmetunud,
Et õiedki meil saavad lume nime?
Ja õnne sirelitest otsida on hilja,
Tuul pillub õisi joovastavas melus.
Ei keegi oota kaunilt õielt vilju,
On õnneõis vaid tuule tujulelu.
Kas meie õnngi nõnda tuulele on valla,
Kas suudame ta hoida elusana
Kui nõnda raske mõista,andeks anda...
On hinges tühjus vaid...ja vihma kallab...
Gravitatsiooni Eiraksin
Olin seal kui tõde suri
Kui meile laskus tume vari
Olin mina see, kelle oma oli käsi
Mu silmades sa seda nägid, kuis halb ma olin
Oma südames sa seda tundsid, kuis valu tegin
Sinu südame ja oma enda hinge nii vigase murdsin
Liiga kaua kestis veel, kestis kõik see
Et lahkuksin, su teise juurde lubaksin
Kui mulle käskisid, et lahti ütleksid
Murtud olen, pattu täis
Elu minust kaares mööda käis
Ei ole mõtet joosta, peituda
Tuleb parandada, uskuda
Elu, ennast ja äkki õnnestub ka Sind
Oled kõike mida pole
Armastad ja Vihkad mind
Kallistad ja Murrad mind
Igatse .....
Kohtume taas
Sa tuled taas ja ma arvan,
et lõpuks armastada võin sind.
Siis jälle kahetsen ja kardan,
et endal lubasin tunda nii.
Ärkan unest segaduses ma,
kas sa mõtled minust, vajad
mind või vajan ainult mina
sinu soojust kui õues sajab.
Lahti lasta ei saa sellest ööst
kui polnud olemas veel meid,
minu südames valusalt lööb
igatsus, ehk seob see meid.
Ühel päeval kui taaskohtume
põletame saatmata jäänd kirjad.
Tuba tahmast, tossust tume,
on lugeda neid liiga hilja.
Just nagu linnud puurist vabaks,
nüüd teame, mis on oluline.
Et juhuslikud nooled meid e .....
VÕIB-OLLA...
NII ARMSAD SU KIRJAD
NEED IGATSUST TÄIS
TÕESTI POLE VEEL HILJA -
PEAST MÕTE MUL KÄIB
MA EI TUNNE VEEL SIND
KUID TIHTI MÕTTES SA MUL
OMA SÜDAMES MIND
HOIAD ÕHTUL JA HOMMIKUL
VÕIB-OLLA TÕESTI SEE NII
ON TÄHERAAMATULOOS
ET SAATUS KOKKU MEID VIIB
JA HOIAB ALATI KOOS
SUVE SUMEDUSES SIND ENDASSE SULEN
JA SÜGISEL KUULAME VIHMATRALLI
TALVEL LUMEVAIKUSES TULEN
JA TÕDEN - SA MU SÜDAMEKALLIM
Kui mind homme enam ei ole
Kui ma olen täna siin
ja mind homme enam ei ole
ja alles siis ma võin
kuuluda kellelegi teisele.
Ja siis kui on juba hilja
tahaksid kõigest loobuda
ja sooviksid,
et annaksin sulle võimaluse.
Aga kui mind homme enam ei ole
kas otsiksid mind ülesse?
Ja kui mind homme ei ole
ei ilmu ma kunagi su kõrvale.
Kui mind homme ei ole
loodan, et kuulud minule!
"Moment of Peace"
Istun siin, raudteerööbastel,
kus me kunagi sinuga olime.
Mõtlen sellest noil rööbastel,
kui ilus siis veel kõik oli.
Kui meeletult hea mul oli sinuga.
Aga nüüd olen ma siin üksinda.
Sind ei ole enam.
Ja kui ei ole sind, ei ole vaja ka mind.
Panen kõrvaklapid pähe
ja kuulan viimast korda seda laulu.
Laulu, mida tavaliselt koos kuulasime.
Mäletad, kus Hutzkyd koos jooksid...
Ja siis ühtäkki...
laul sai läbi...
nagu meie koosveedetud aegki...
miski pole igavene.
Ma kuulen rongi häält
ja vaatan tagasi.
Rong on suur ja võimas.
Enam pole tagasiteed selt .....
"Sel jõuluõhtul sulgesin silmad"
Vaikne ja rahulik jõuluõhtu.
Inimesed oma perede ja lähedaste juures.
Kuid kus on olla minul tol õhtul?
Linnast väljas, suure maantee ääres.
Leban lagendikul lumehanges
ja silmitsen neid säravaid tähti.
Vaikselt olen, kurbus hinges,
alles üleeile mind rõõmsana nähti.
Mu rõõmus meel oli petlik,
sest südamesse juurdund kurbus.
Terve mu elutee oli künklik,
parem lõplik lõpp kui lõputu algus.
Kas keegi üldse...
hakkab igatsema mind?
Tunneb muret minu pärast?
Sel kõigel on oma hind...
Kui vastata jaatavalt,
siis millegi muutmiseks on juba hilja.
Tä .....
Talvesaisoon-hibernatsioon
See on aeg, mil päike tõuseb hilja
ja juba varsti jälle looja läeb
on oma urus karu, iga putukas ning siil ja
valgest soojast suvepäevast und vaid näeb
Ka meile meeldiks jääda kauem sooja teki alla
ja pehmes voodis külge pöörata
kui tuiskab lund või vihma taevast nagu kraanist kallab
ei lasta meil päev otsa põõnata
Tasa tahenevad maapind, lombi-järveveed
aeg on kanda talvekäpikuid
tabad taas end tahtmast ühte tassi taimeteed
tagataskust taskurätikuid
Talvel tahaks tahedamat: tangu, tatart, liha
pekki akna taga nosivad ka tihased
niikuinii siis mant .....
Viimane hetk
See oli vastik, külm ja pime,
vihmane ning väga kole.
Lähenemas kahte tulukest
kahjuks nägid liiga hilja.
Nüüd süda nutab valust
ja kurbus on hinges,
läbi pisarate pilti sinust
ma mäletan kogu elu.
Sellest päevast sai su viimnepäev
ja sellest hetkest su viimne hetk.
Sellest hetkest sind enam ei ole,
olgu ilus ja rahulik su taevaretk.
04.06.2009