Sõnale hing leiti 2821 luuletust
mis siis et hing
mis siis et hing
juba teab silm
vaatama kogu aeg
enam ei kipu ons ilus
veel mu kräsupea
et igavesti ei kesta
küllastunud päiksest
see lillena avanend tund
valguse kosena päeva
voolamine
kui sirel õitsmisihas
öö on lakanud
olemast pime
kesk lõhnade värvide
lopsakat pillamist
sa unustad näo ja nime
saad üleni olla vaid
viimaks sina ise ei küsi
milleks meelel see
suvega arutu kaasa minek
Hing
ma ütlen kohe ära
mina lapsi ei soovi
ma leian, et hingede põimumine on palju tähtsam
hingesugulase hinge õppimine
teineteisele pühendumine
mitte tootmine
lihtsalt sellepärast
et toota
see on inimese enda otsustada
Maa on niigi ülerahvastatud
ja ebamäärase tulevikuga
ma pigem panustan sellele
mida ma tean
ja tean, et jätkub
ka peale seda
kui ma selle liha, mida ma kannan
olen siia kõdunema jätnud
hing teada midagi ei taha
nüüd kuldset valgust
täis on tuba
meel päevale kaela viskub
suud andma tikub
ja siis ülaste manu
metsa lidub
mu õitseaeg nüüd algab
hing teada midagi ei taha
mis kunagi ma ära saland
kui päikest nõnda
päeva kallab mu tegemisi
ta ainsana õhtuni valvab
las hing läheb hukka
pärast pikka halli
valget talve
puude soontes
iga pungani oksal
voolama hakkab mahl
heleroheliseks värvuks
talv otsa maja taga
raagus olnud kask
meel ära nüüd kaob
Emajõe luhta
sinilille kevadesse
hilja jõuad õhtul tuppa
säärikud viskad
rõõmsalt nurka
las hing kui tahab
läheb sellest nüüd hukka
et on plikaks kevade kaenlas
hing olla ei taha lahus
hing olla ei taha
elust täitunud hetketest
kogu aeg lahus võõras neile
liblikaks nektarijanus
sinust eemal kes
õielt õiele kergelt lendleb
vahel üleni olla
tahab mõne hetke sees
nagu kuuvalguses
lumelagendik
järv täis kuppude
kuldset õitsemist
seepärast sõnadega hetki
kinni püüan pihku
see ongi mu ainus
päris rikkus mida
rooste ei söö koi riku
Hing, kes omab keha
Vahepeal ma unustan ära,
et ma olen Hing,
kes omab keha, mitte
Keha, kes omab Hinge...
Hing on mu päris sisemus,
see, mis koostab mulle praeguse elu kogemuse.
Oi, neid enne jaanipäeva on palju,
kui päev on veninud nii pikaks,
et saab enda sahtleid tuulutada
ja pesta puhtaks valged kleidid,
et neid jaaniööl kanda...
Imeline ja inetu,
seesama võrdlus,
hetkega võib muutuda...
Hoides ennast,
ei saa me alati hoida teisi
ja valides ennast
ei saa me alati valida teisi.
Tahtes teistele head, hoides ja kaitstes,
jätame iseenda vaeslapse rolli.
Kui su piirid .....
Kui hing on kurb
Kui hing on kurb
ja raskus rõhub rinda.
Kui süda nutab, valus kannatab,
siis räägi oma mured välja,
kasvõi pooled oma südames.
Usu, kergem on siis olla,
vähem haiget endale sa teed.
Las pisarad jooksevad põskepidi alla,
nad valu viivad sinu seest.
Kahekesi nuttagi on kergem,
kui nutt tuleb õilsast südamest,
Küll süda tunneb ära selle õige,
kel' sinu mure ei jookse maha mööda külge.
Oled puhas hing
Sa oled liiga südamlik ja liiga hea
Tunnen, kuidas mu olemus võib Sind hetkega lömastada
oma tumedate varjude pärast, mitte et ma tahaks
haiget teha või virutada
vaid see juhtub ... kogemata nagu elevant portselanipoes
või nagu tüdruk, kelle käes on tuletikud
ega pole kuulnud midagi tuleohutusest
Ma vabandan.
Ja mu silmad avanevad.
Ära näkku löö.
Tean, et ei tulnud siia võistlema ega võitlema.
Ma olen rahulik, aga kardan, et minu kaudu ootab Sind valu ja olen Sind alati tahtnud selle eest kaitsta nii palju kui võimalik.
See kõlab nii lõputult traagilise pis .....
Hing puhkab
Ei, ta ei lahku Su juurest,
Ta on Sinuga koos
Sinu mälestustes, mõttes,
Sinu eluloos...
Sa ära unusta teda,
tuleta meelde
need hetked nii kenad
Teie ühisel teel veel...
Hing puhkab vaid veidi,
olles Sinuga hetkes,
kuni lahkuma peabki
uude ellu ja retke.
- Tarmo Selter -
2022
Kisendav hing
Oh,anna meile valgem taevas!
Oh, anna meile valgem maa!
Kuhu on kadunud sinine taevas?
Kuhu on kadunud mururoheline maa?
Oh, anna meile hingepuhtust?
Oh, anna meile kannatust!
Kuhu on kadunud inimlik mõistus?
Kuhu on kadunud leplik meel?
Oh, anna meile tulevik helgem!
Oh, anna meile kannatlik meel!
katkine hing
Katkine hing
tuhat nuga südames.
Kanda kogu maailma valu.
Kaotatud lahing
igatsus silmades.
Läbi põrgu..
läbin teekonna tulistel sütel
paljajalu.
Katkine hing
tuhat nuga südames.
Pole Sind
valed vaid silmades -
kõik puruks lõid
mis endaga tõid.
Nii rändame
mööda erinevaid teid.
Kahetsen.
Poleks olnud meid.
Unustan.
Hetki neid.
Mälestusi
halbu ja häid.
Sinu silmadesse
valed jätan vaid.
Kas iga hing on sama pind?
Las ma süütan tule,
Ning vötan ette järgmised luule read
Panen kirja oma mured
Mured... Mida keegi teadma ei pea
Ma igatsen teid köiki...
Jah... Ka teid kes teinud mul haiget.
Jookstes läbi rägastiku ristipöiki.
Üritades säilitada möistust kainet
Eriti igatsen ma sind
Teades et mind sa ei igatse.
Mis on selle elu hind?
Langedes tagasi täielikku masesse.
Ma küsisin sult mis on elu mötte!
Sa ei vastanud...
Küsisin sult mis on elus püsimise vötted.
Nüüdseks olen lihtsalt maha lastud!
Küsisin miks elus ei vöiks olla rohkem sind!
Sa lahkusid!
Küsisin miks .....
Puu ja Hing
Üks Puu kasvas keset aasa.
Olid haprad ta tüvi ja juur.
Tuul oksi tal sasis ja lehti viis kaasa,
nii kaitsetu oli see Puu..
Kord kaunil suvisel ajal,
kui aas oli rohelust täis,
üks Hingeke tundmatul rajal
end otsides ringi seal käis.
Kaks hinge sel üksikul aasal
teineteisest lohutust leidsid,
Puu õitses ja Hing elas kaasa,
sügistuule eest endid nii peitsid.
Sest ajast on möödunud suved,
kuid Hing ei tea teisi radu..
Ta Puu juurde alati tuleb
ja rändab nii aastasadu.
Purunenud hing
Tühjus ja valu söövad südame seest,
raugenud on jõud, et võidelda su eest.
Huulil on naeratus, kuid hing vaikselt hääbub,
pole lootust enam jäänud, et kõik kord veel laabub.
Üksindus mind hellalt enda rüppe taas võtab,
kõik mälestused kaugele maha endast jätan.
Anna mulle andeks, et kord armastasin sind,
jäta endale mu süda ja purunenud hing!