Sõnale hingan leiti 43 luuletust (copied)
Eesti muld ja Eesti süda
Süda kuis sa ruttu tõused
kuumalt rinnus tuksuma,
kui su nime suhu võtan,
püha Eesti - isamaa!
Head olen näind ja paha,
mõnda jõudsin kaota,
mõnda elus jätta maha -
sind ei iial unusta!
Sinu rinnal olen hingand,
kui ma vaevalt astusin,
sinu õhku olen joonud,
kui ma rõõmust hõiskasin,
minu pisaraid sa näinud,
minu muret kuuulnud sa -
Eestimaa mu tööd, mu laulu,
sul neid tulin rääkima.
Oh ei jõua iial öelda ma,
kuis täidad südame!
Sinu rüppe tahan heita ma
kord viims .....
Armastan Sind nii väga, kallis
Ma pole lubanud endal armastada
Olen olnud 24/7 alati kohal
ja valmis
Unustades oma tunnete maailma
Aitäh, et tuletad mulle meelde
Aitäh, et hoiad mu käest
Aitäh, et hoiad mu unistusi elus veel
Aitäh, et Sinuga koos hingan ma paradiisiaias
Ma armastan Sind nii väga,
loodan, et tead,
kallis
Talv tuleb
Hall varasügisene hommik koidab
on mööda läind mind kätel kandnud suvi
surm ümber maja- esikuski roidab
vaid piilub/riivab- veel ei ole huvi
Ma tean veel korraks enne sügistalve
sa tuled- korraks ilmad on veel kenad
sul hingan kõrva tulikirjas palve
mul hõiska laula tantsi- justkui kevad
Meil pidu- homset pole- eks hiljem puhka
ma süttin saame leegitsedes üheks
talv tuleb- õnnelikult poeme tuhka
nii lähme rõõmuga- kes siis ei läheks
Su tulikirjad hingan sinu ängist
ma igavesti ihumärjas kaisus
ei tõuse enam soojusest ja sängist
me elu poleks väärt k .....
Lehkav igatsus
Ma hingan sisse su magusat viha
ja neelan su armastust.
Kui vaid oskaks sõnadesse panna
oma pisaraid ja kannatust.
Sosistades kuulama sind sunnin
Vaata- mul on valus!
Andesta mu nõrkused.
Andesta, et armastan.
Ma enam ei plaanigi end peita-
su ette seisan,
tahaks end kui paberkirju
Su südamesse köita
Murra mind kui haiget teen,
ja halasta kui murdun.
Ma kui liblikas,
minevikust põgenen.
Unustada soovin sind-
vaata kuidas lagunen!
Mu read on tühised
täis igatsuse lehka.
Ma proovin edastada sõnumit,
millest väljagi ei tehta.
Vabariigi aastapäeval
Hingan sisse vabadust
kui kevadõhku ma,
süda rinnus taob,
ei taha vaibuda.
Vabariigi aastapäev
on kiire tulema,
sel tähtsal päeval igati,
pean valmis olema.
Mina valmis, sina valmis,
valmis kogu rahvaga
head tahet üles näitama-
Eestimaal, me sünnimaal.
Siis laulud hakkavad kõlama,
ühest suust rõkkama,
sinitaevas päike kuldama ja laiutama,
soojust südameisse pillutama...
Elu, ülistan sind...
Elu, ülistan sind taevani,
kiidan maailma otsani,
armastan sind elu lõpuni,
sind sisse hingan viimse hingetõmbeni.
Elu, vahest oled tundnud häbi,
kiirel sammul jooksnud silme-eest läbi,
siiski oma tugevust ja tahtejõudu andnud mul,
loodan, et armsaks saanud minagi sul.
Elu, nüüd iga sekund ja minut oled vajalik mul!
Värvid me hingedes
see pitsitav igatsus,
mul rinnus kui vigastus,
sisimas, seal ihaldus,
palun hoia mind.
näed, ei saa ma rahu,
see tunne on nii suur,
ei südamesse ära mahu.
ootan, et valla pääseks tuul,
teele saadan siis sul' suudluse,
loovutan oma nooreliku vooruse,
sulle, sest sa kuulud mulle.
su pärast jookseksin ma tulle,
et veel vaid säraksin su silmis.
algul tundus kõik kui filmis,
mustrid pilvedes, värvid me hingedes,
nüüd hävid sa kogu selle pinge sees,
mis ma sulle iseendaga tekitan.
nii ma püüdlen, rapsin
ja oma painajaid lepitan.
hingan vaiksemalt, kui oled mulle l .....
S.O.A
Sa oled armastus, kas Sa tead…
Kui südantsoojendav lõputu päev.
Sa oled ime, millesse uskuma pean,
Sest seda kristallselgelt enda ees näen
Sa elad mu südames tasa ja vaikselt,
Täidad hinge ebamaise rõõmuga.
Sa annad mu elule lõhna ja maitse,
Sind hingan ahnelt iga sõõmuga.
Sa oled mu tõeline teine pool,
Minu hinge ja südame hoidja.
Heledalt särav täht minu elulool
Põletav-tulise kireleegi loitja.
Jah, armastus, see oled SA!
Kõige võimsam ja tugevam tunne,
Mida eales ilmsi olen tundnud ma
Või siis, kui suikunud unne.
Minu ühendus Jumalaga
LÃ .....
Armunud
ma tunnen, et hakkan endasse armuma.
tunnen, kuidas saan sooja endale kingitud kallistusest,
kuidas võtan hingamiseks aega seinalt kella pilkamata,
kuidas hellitan end toitudega, mis mulle maistevad,
kuidas joonistan mõtteis oma sünnimärkidest kujundeid,
kuidas kiidan end,
kuidas armastan põleva leegiga, mitte leige ahjuna,
kuidas lasen vihmal pesta oma nägu,
kuidas julgen lasta muusikal end kanda,
ja Jumalal end hoida,
kuidas tean, et suudan anda,
ja lepin tasuks tee äärest korjatud õiega,
kuidas usaldan õhku, mida sügavalt hingan,
kuidas olen tänulik iga päikesekiir .....
Sa olemises alles oleks
Sind kõikjalt taeva alt
igatsus otsima hakkas
see ööselgi ei lakka
muud endale ei enam soovi
Sa alles oleks ilmas
nagu valgus hommikul
mis päeva tuleb
tõuseb üles öö kui
tema järel ukse suleb
Sa olemises alles oleks
nagu mais lehtiv mets
päikse käes küntud põld
pilvi peegeldav järv
lõhki läinud pungades
teeäärne leeder
õites kuldkollane paju
vihma sajus
hing kuulab
kuidas sellest kergelt
sisse ja välja hingan
millestki pole elus
jäänud päriselt ilma
mis siis et vahel
kurvad on mu silmad
Minu kallis tuul
Ma ootan sadamakai ääres
Sinu valget laeva
Aegajalt vaatan pilvi üles taeva
Kas südamega kuju paistab
Seal? Kas oled ikka
Kindlalt selle laeva peal?
Ma mõtlen et kui sind näen
Kas torman sinu juurde
Käed harali sind haaran
Kalistusse suurde
Ja suudlen pikalt sinu huuli
Põski käsi...
Sa tead, et sellest ma ei väsi..
Sest olen oodanud sind pikalt,
Kalendrisse kriipse vean
Sinust sissekanded-
Päevikus on read
Ma armastan sind suurelt
Ja sinust hingan tundes
Tasa mälestuse lõhna
Avatud südame aknast,
Mis on Sinu jaoks alati valla
Ka tuules vihmas, kui
Vihma .....
Unistuste poole teel
Poolenisti olen sees,
pool veel püsib pinnal.
Teadmatuse süvaveed
mind neelamas teekonnalt.
Kas ma olen õige mees,
kui ära kaotan suuna?
Või on nurjumised need,
mis õige sihi toovad?
Tõusen üles üha veel,
ja maksan selle hinna.
Unistuste poole teel,
ma olen kuni hingan.
Sügis
Lehed loovad värve ja langevad,
Puud ja põõsad kurvalt tuhmuvad.
Ka minu lehed pole kangemad,
masenduse varjus, värvid hingest kustuvad.
Viivuks seisatan ja hingan.
Ja sügis mu üle võtab võimust.
Sammun edasi, ning tean kindlalt -
et talv sügisest saab võitu.
Mõtetes tagasi Sinna..veel ja veel
Tagasi ….sinna..veel
Kus kukub kägu ja lendavad linnud
Mõttes tagasi sammu ma astun
Ãœks kord ja ka see
On mõte, mis tunde loob varje
Mille taha peita võib ennast ja seda
Mille kõige pärast armastan ma teda.
Mille pärast, ma küsin iseendalt?
Kas õhu, või lõhna, äkki silmade värvist
Äkki juustest või embusest või hooips särgist?
Vahest ma mõtlen püksivärvlist…
Kuidas kõik on traageldatud ühte kokku,
Ühte suurde tunde rägastiku põlle,
Mille ma ise kudusin kuldkollasest niidist
Ja sinu käed on nagu siidist :)
Ja sa puutud mind ja vaatad sügavalt si .....
MAS 26/8
Ma vaikselt päevi loen
Üks, kaks ja kolm…
Ja tasa tunde hingan
Sõõmude kaupa, neelatan aega..
Kus sekundid on mõõdetavad päevas
Ja päevadest on saanud igavik…
Ma seisatan ja peatun ajas
Kaks korda pikem tundub tema hõik…
Või hoopis kolm?
Ei suuda mõista ajas oma taju
Kas oli eile, homme, see mis tuleb nüüd?
Või tuleb see, mis juba ammu olnud
Ja vaikselt algab koju sõit.
Koju…sinna kus on oma tuba
Sinna kus on linna peale luba
Et jalutada käsikäes laternate all
Istudes pingile et puhata jalgu
Olles sinu poole kaldu…
Pool kogemata tahtlikult
Kõik .....
Ma salaja sosistan
Ma salaja sosistan sulle,
Kuis nähes sind põleb mu meel,
Ja langedes kirgede tulle,
Sind hingan ma veel ja veel.
Sinuga lendaksin kuule,
Mu hinges sa koidu eel...
Me laseme kanda end tuulel
Ja hellitada soojal veel.
Kui lähen, sa järgned mulle,
Kus iganes oleksin teel.
Ma hingates mõtlen sulle,
Mind reedab vaid kehakeel.
Hingates ööd
Ma hingan sisse pimedat ööd,
mis lõpuks taaskord on minu.
End vastu ta varje löön,
vaikselt sosistades palun.
Mõrkmagusad pisarad palgel
ja kõrbenud usk minu sees.
Huultega vormin ma palve,
mis siiski kindlamaks ei tee.
Kuid üks kristallselge kaneeline hääl
vaidleb mu kurbusest tilkuva minaga.
Mu sisse ta särav peegeldus jääb
ja pehme lohutav puudutus sinama.
Ta palub: "Laula närbunud õitele,
valge lumega kaetud, mis on.
Sa vajud surmaga sõideldes,
suudle, teeksle, et elus nad on."
Ma rahunen unepilvede varjus,
päikeses kuivanud taim .....