Sõnale hinge leiti 2076 luuletust
Tänulikkus kasvatab hinge...
Tänulikkus kasvatab hinge,
tänu tundma asjade eest,
mis sul on,
ilma, et peaksid muretsema asjade pärast, mida sul ei ole.
Tänulikkus,
et oled elus,
et suudad hingata ja võtta ühe pika sõõmu õhku nina kaudu sisse
ja suu kaudu välja.
Et Sul on keha, milles korraldada
nii suuri kui ka väikesid tegusid,
Et sul on soe tuba, kus lamada või tantsusamme keerutada,
vastavalt tervislikule seisundile.
Ole tänulik,
see, mida pead iseenesest mõistetavaks,
on mõne inimese jaoks tõeline rikkus.
Igatsus pugenud hinge
Täna nägin ma inglit
nägin ta lehvivat tiiba
nägin hinge ta sees
Kuulsin hõbedast hõiget,
mis sulas minusse
ja mu hinge puudutas
Nii ilus oli olla
hing sädeles mu sees
Nüüd jõulud võivad tulla
mul rõõm on südames!
Mu pilk veel kaua,kaua,
püsib pilvedes
Hinge tuba
On igaühe sees
oma hinge tuba
soojas südames,
kuhu ainult lubab
astuda vaid sisse
temal, kes on hea,
hoiab Sinu hinge
oma hinges seal...
On tõesti Sinu sees
kamber, mis vaid Sinu,
on see Su mõtetes
täpselt nõnda ilus,
kui on Sinu hetked,
tunded, hetked juba,
imelised mõtted -
see on Su hinge tuba...
- Tarmo Selter -
Hinge emotsioonide ladu
Vahest mõttega
Püüad hoomata tundeid
Ja südame radu
Mõistes, et hing
On emotsioonide ladu
Kus on kõike, mälestusi..
Tundeid, rõõmus läbisegi
Kus on seda-
Mida keegi tegi…
Kus on armastust ja viha
Andestust ja usu lootust
Kus on väga palju
Südamega ootust!
Kus on valgust
Kõvaraid teid
ja taevatähtede sära
Aga, kus ei ole
Väsimust ja kära!
Hinge emotsioonide laos
On kõike…
Enda hingega korjatud
Elude radade kilde
Talletatud hetke
Tunnete tulvas
Raiutud kulda
Mälestuste mullas..
Mälestuste mullast
Võrsud sina-mina
Uuena, et sündida
.....
Soojust hinge ...
Helge suve kauneid hetki antud mõnel viivul,
jahe sügis kirjuks maalib loodust linnutiivul.
Üha valgust vähem, päike varjub vihma uttu,
öö külmakraadid toob , talv ligi hiilib ruttu.
Lumevalgus katab pargid, tänavad ja majad,
üha alla helbeid langeb , hange peites rajad.
Köetud kodu mõnus elad , üle külmad ajad,
igatsedes , kevad soojust , hinge seda vajad.
Hansi!!!
Tormilaine hinge ...
Suvi, merel vaikne laine voogab,
neid randa toob, sealt jälle viib.
Me vaimu, temast rahu hoovab,
see puudutus , kui õnnis inglitiib.
Sügis, ta pind , marutuulte vallas,
nüüd kitsaks jääma, kipub kallas.
Su hinge randub tema tormilaine,
taas muremõtteis, olemine maine.
Hansi!!!
Hinge rõõm südamele ...
Kui otsustab aju , mida hing ei talu ,
sellest meil tekkib , südame - valu .
Kas oled sa naine , või oled mees ,
see lõputu lahing , ikka meis - sees .
Peagi endas ,sisemist-rahu veel näed,
anded nüüd koonda ,teadmiste väed .
Võõras hingele mõtte , eemale-heida ,
mõistus - süda , koos õnne võid leida .
Hinge hallitus
Sa pilkad teda, sest tead- ta on parem kui sina
näed, et ta on kaugele jõudnud, juba.
Kadedus on hinge hallitus, et teaksid
koormab vaev sind, ja ahastus
ehk enda elu rohkem elama peaksid.
Sa jääd õelusele silma, nii läbipaistvalt
sind tuul nii maha murrab,
siis pisar silmi, kukud sa.
Et teaksid sa nüüd ja alati,
kui kadetsed, tunnistad teise ülemlikkust.
Hinge tõmme
Hingetõmbamisega
paremaks kõik teed,
vulkaanipursked peatad,
aktiveerid veed…
Rattasõidul rummud
jooksvalt trimmi pumpad,
kergel põdrasammul
elust läbi sumpad...
Lepatriinud lehekõrtel
ülespoole aitad,
pimedusse eksinutel
selge raja näitad…
Kust sa tulid?
Ma ei tea…
Aga ükskord sinna
tahaks mängu lõppedes
sinuga koos minna.
/Mari*Uri/
Hinge libu
Mu süda on vaid sinu päralt
ja tekkinud on palavik,
sest olen nõnda alandklik
ning rooman põlvili sul järel.
JAH, olen loll ja loodan palju,
ning ise ennast piinan ma,
sest mulle pole vastan'd sa
ning süda mul ei mõista nalja.
Kord tundsin endas lootust, õnne
sa rääkisid, et siht on sama,
ei aja sa mul' mingit jama-
see oli väga hea tunne...
Kuid mulle tundub, et teed vaid nalja,
sa väldid meie vestlusi
ning suhtled justkui vägisi-
ma ei läe' korda sulle kuigi palju.
Ei usu enam ma su antud lubadusi
mis mesimagusad nagu sa isegi.
Sest haiget teeb k .....
Pakane
Taas pakane näpistab,
jätab jälgi maha.
Pakane on olnud karm
kogu talve aja.
Mina juba mõtetes
kevadesse tormasin.
Tahtsin südamel rõõmu anda,
hinges kevadet ma kanda.
Pakane lõi mõtted segi,
aga põue ei pugenud.
Südamesoojus alles jäi mulle,
päike paistma hinge.
Tule, tule tuulekene
Tule, tule tuulekene,
puhu ära murekene,
puhu mure laia laande,
kuusikusse tihedasse.
Tule, tule tuulekene,
kanna valu kaugemale,
peida valu tihnikusse,
mata sambla sügavusse.
Tule, tule tuulekene,
pisarad vii pilvedesse,
pilvedesse sinistesse,
musta mulla põuedesse.
Tule, tule tuulekene,
too mul rahu südamesse,
südamesse ainukesse,
taas siis rõõmu tunnen jälle.
Kisendav hing
Oh,anna meile valgem taevas!
Oh, anna meile valgem maa!
Kuhu on kadunud sinine taevas?
Kuhu on kadunud mururoheline maa?
Oh, anna meile hingepuhtust?
Oh, anna meile kannatust!
Kuhu on kadunud inimlik mõistus?
Kuhu on kadunud leplik meel?
Oh, anna meile tulevik helgem!
Oh, anna meile kannatlik meel!
Väike Kurat
ta hinge puges kurat
nüüd nagu väike pagan
tõukab, lükkab, lobiseb
ei kuula üldse sõna
see pole üldse tema süü
ei tahtnud tema seda
see oli hoopis teiste viga
nad olid liiga õelad
nüüd pole sellest pääsu
ei saa ta ise hakkama
peab keegi appi tulema
ja välja aitama
seestunud olekust
on raske välja tulla
kui valgusest sai pimedus
ja hinge puges kurat