Sõnale hingede leiti 91 luuletust
Tapmise pahe (Vabariik 103)
Soerd kraabib värava taga
tal keisriaeg on läbi
aga see idarahvas kõneleb püssiga
mida teha tahetakse, pole neil häbi;
koolipoisid lähevad, sest tunnevad kohust
vabatahtlikud tulirelvad haaravad
nende hingedes õitseb uhkust
isamaalisust nad avaldavad;
enamlasi tervitab tuli ja tina
laulavad kahurid kõuemürinal
sel sajandil toimub uus maailmakord
rööbastel kimab soomusrongide hord;
vannu oma au ja vere nimel
punased meid neelata ei tohi
olla iseseisev on rahva südamel
seda kinnitab püssirohi;
tapmise pahe - sinine on meie taevas
tapmise pahe - esivanem mus .....
Ilus ja kole
Ma võin oodata minuteid, tunde.
Aastaid, sajandeid, soikudes unne.
Ma võin leida, mida leida ei anna.
Ning ka loota, kui lootust pole anda.
Ma võin vaadata hingede sisse.
Piiluda sinugi hella südamesse.
Ma võin tunda, mida tundsid sa eile.
Mida mõtled sa praegu mind leides.
Kas hea või olen ma paha?
Kuidas vastan, mida öelda ei taha.
Olen nii, nagu loodud ma olen.
Vahest ilus ja vahest ka kole.
Vahest põlen ma vihast kui tuli.
Vahest pehme kui talvine lumi.
Kuid igav sul minuga pole.
Olgu ilus ma täna või kole.
Hingepill
Hing mul sees pilli lööb,
imeline tunne südant sööb.
Mida tunneb süda ette?
Või ei tunne ammumöödunud patte.
Praegu üksi olla on hea,
no ei ole üksinda,
kurb muusika on minuga.
Hing mul sees
aina tahab pillida,
nutulaulu seest välja pressida.
See ju kaunis jõuluaeg.
See ju hingede nutuaeg.
Hingedepäev
Inglid saputasid tiibu,
valges vahus tantsisid,
lumehelbekesed kõik trilli,tralli,
maa peale sadasid,
Inglikoorid hingedele
häid pühi soovisid,
hingedepäev nüüd algas peale,
ööst pimedast väljuti,
inglikoorid ühes-taktis,
hingedega hõiskasid.
Hinged lennul siia,sinna,
rõõmusõnum kaasa viia,
sinna, kus on kallike,
maha jäänud ema,isake.
Klaasist süda
Endast andmata teisest nõudmas parimust,
Nina pidi veetud narritud, vassitud,
Kadedalt pealt passitud, käitutud vastikult,
Uskumatta karistust,jäänud puudu taevane haritus,
Suurem segadus saatmas igas valikus,
Tänase päeva valgus igavikku vangistus,
Klaasist seinad, kullast süda,
Maailm seisab, valmivas ema üsas,
Klaasist seinad, kullast süda,
Kartes tõde leida, tuult vaid püüdmas,
Klaasist seinad, kullast süda
Lõikan seda mida külvan,
Klaasist seinad, kullast süda,
Ehk peaksingi hinge kuradile müüma
Klaasist seinad, kullast süda
Üllatunud, pragude vahelt vai .....
Kristall Süda
Värvidest kirkalt virvendab,
Närvides ikka piinlemas,
Kõrvades pikalt undamas,
Muuta Ei saand- Muuta Ei Saand,
Sind.
Jultunuid, aitan püsti kui sa kukkunud,
Uskumus, et toon külvi kui julgustust,
Juhtunud, toon milles sõbrana suhtunud,
Ei kuulnud muud, Lubasin, et olen hullunud,
kuid see kurbus Must, minusse juurdunud,
Surub surmasuus, kus unustus,
Jättes mu sulle tundmatuks, unarus,
mida ei nad uurinud, enne kuulmatu,
mida polnud vaadata lubatud, juhatus,
mõistusele puhastus, kõne avarus,
truuduse muutmatus, orkestri jumalus,
siiruses pühendumuse kullanud, suutmatu .....
unes või ilmsi
unes või uduselt ilmsi
kattis külmhigi silmi -
selga tõmmatud võrksärk
õmmeldud embleemist märk.
rannet soonimas verest purpurpunane kanüül -
sattusin siia paika nende lollide mõtete süül
majja kuhu on rajatud katkiste hingede asüül.
lävib mind inimeseks saamise kannatuste valu.
unes või uduselt ilmsi
-----------------------------------------------
ei suutnud sulgeda kogetud õudusfilmi ees silmi.
tähtede valgel
Tähtede valgel langevat lund
silman kui hetkelist mõtet
pudenemas mu tundeid südamest
läikivate lumeräitsakate näol.
Sõnu mis süttinud
öösse kaduvate
tähtede hingedes
on siinses elus
igaühele kordumatud.
Tähtede valgel langevat lund
kuulen jäiga vaikuse murdumist
igatsus kudumas mõttelõngu
pilkudes peegeldumas meie
nägemata jäänud unenäod.
romantika
Suletud uste taga -
räägime õrna häälega romantikast.
Tõstan tooni ja soonin su randmeid -
pigistan sõrmi , nii tugev on armastus.
Ei, see ei saagi olla tavaline -
sest me olemegi kohati erinevad..
Nugasid mida lööme läbi teineteise -
jätame puutumata üksteise südamed.
Õhtul, lebada taas köögipõrandal -
tuled ja kannad mind kätel...
Köhides verd meie hingede linadel -
põimin käed ümber Su kaela.
Sosistan õrna häälega romantikat -
suletud uste taga.
Sõltumegi poliitikast -
mis ei tapa, teeb tugevaks
uus ajastu
ja kord hääbub maailmas naer
pole enam kellas teratki liiva
saab ümber igaveseks inimkonna aeg
kasvab meile kõigile inglitiivad.
millel nimeks oli meie kodu
saab nüüd vaid ajaloo tolmuks
hetkega inimeste olemasolu
mälestusi mida loonud aastasadu.
meist sai maailma algus
meist sai lõpp ja kadu
kutsub eredalt valgus
koostama uusi radu
tähtedena alla hingede sadu
oleme uude ajastusse kandnud
edasi oma meenutuste ladu.
teine reaalsus
teine maailm
taasünni hingus
avaneb silm
universumi eluloo film.
ma tunnen sind
ma tunnen põhjatult sind
tean seda valutamata valu
vaikivat nuttu täis rind
varju jäänud rääkimata valu.
silmis tõsidust seletamatut kannad
neil hetketel ei taha tunda sa mind
küsimustele küsimusi vastuseks annad
siis tuleb armastada kõige rohkem sind
et ei kaotaks väärtust lihtsa õnne hind.
viimaks kui südamed kasvavad ühte
põimuvad lõimuvad igaviku orhideeks
õite värvus - lõhn ühtlaselt ühtne
on ta me hingede kasvamise joogiveeks.
ma tean põhjatult sind
tunnen seda valutatud valu
nuta tühjaks oma rind
mu najal painav vale valu.
Kodu
Eriline koht südames on ühel majal
kus olen alati armastusega koju oodatud
Jumala inglitega kaunistatud jõuluajal
hingedes pühalik rahu küünaldena süüdatud.
Hubases toas kaetud laud kallitele
kes on alles veel siia poole teel
mõeldes mälestustele ilusatele
ühistest rõõmust härdaks muutub meel.
Kuuse alla pakitud kingid pandud
näitamaks igaühele olemasolu tähendust
tükike helluse headust edasi antud
tundmaks täna õhtul ühtehoidmise lähedust.
valgusfoorid
valgusfoorid pimeduses vilguvad
majakana sõiduautodele maanteel
vihmapiisad sabistades tilguvad
südamelt ära koduigatsuseks veel.
võõras peatub öös võõra kõrval
tundmatud näod udustel akendel
iseenda tunned ära pilgul õrnal
samad tuhmunud elujooned on palel.
viimaks on koitmas varajane koidik
teelahkmel jagunemas tee kahte suunda
jalg pedaalil puruneb kiirusehoidik
saatus kameeleonina end hetkega muudab.
valgusfoorid pimeduses tasa vilguvad
härdaks kisub meel nii külma õhtu eel
pisarad inimesteks hingedesse tilguvad
udulooris kujudena kodu poole alles .....
tähtede tolm
Pühin eluteelt kokku tähtede tolmu
peidan ta teiste eest purki
et tuul enam üles keerutada seda
ei saaks ning silmadesse puistada.
Liiga kaua olen olnud
võõramaises galaktikas
oskamata siinset keelt.
Aeg on käivitada rakett
ees ootamas planeet Maa
läbi saanud puhkusepakett
reaalsust puudutavad jalad taas.
Aga tähtede tolmu raputan
tubadesse ja taevasse
et enam poleks pimedaid öid
Sul.Mul. Ja meil. Valgustaks
see läbivaid raskeid teid -
üksikutele hingedele kes
alatihti ekslemas neis.
ma olen juurteta puu
Ma olen juurteta puu
keda tormised tuuled
rebivad lahti maast -
loopides igasse suunda.
Ma olen veel noor
kandes esimesi
rohelisi lehti -
otsimas õnne aina
uutel radadel nii
kuhu võiksin rajada
püsiva kodu.
Võrsuda ja õide puhkeda
kanda armastuse vilju -
poleks enam hirmu
et rajudel hetkedel
tuuled mind taas
puruks - lõhki kisuks.
Ma olen juurteta puu...
Kes pole veel leidnud
kohta selles kirevas
ja värvidest pimestavas
ilusas hingede aias.
Hingedepäev
Käes jälle see päev,
mil kadunud hingi ma näen.
Vaid küünalde leek,
see rõõmu mul teeb.
On teine november,
on hingedepäev.
Mu pilgus on tusk,
kuid südames usk.
Kus elu, kus surm,
vaid hingede urm-
keerleb pimedas öös,
kell vaikselt tunde lööb.
On hingede aeg
ja välja kui läed,
sa tuttavaid näed-
kuid kus on te käed?
Teenija
Ma oma ōpetajaid teenin
nende haavu pesen vees
nagu Jeesus pesi jüngrijalgu
pōlvili all ees
Ma lōivu tasun ajaga
mis loodud kōrkja kajana
kus ōpilane ōpetajal ōpetajaks sai
Ja teed mis jooksid risti
kui egod rinda pistsid
kus sōnadega hingedesse riputati ristid
Need kogemused veatud
on praktikasse seotud
see mōistatuse lahendus
mis peidus enda sees.
Kadunud sõprus
Kaks plikatirtsu blond, satään
kui ühe oksa õunad
on kõikjal ainult käsikäes
nii siduv sõprus nõuab.
Kuid nad ei märka kassi musta,
kes silkab nende vahelt läbi.
Ja reedab sõpra sõber ustav
eas mil ei tunta häbi.
Saab väiksest kriimust sügav haav,
mis valutab ja voolab verd.
On kahe neiu vahel kraav,
mis põlgusega täidab end.
Ühest rõõmust kaks vihkamist sai,
kokku kasvand hingedest kaks.
Igast tülist veel suurem valu jäi
kaotusvalus suureks sai laps.
Siis ühel päeval, kui ei osandki loota
ulatas teine teisele käe.
Seda hetke kumbki .....