Sõnale hirm leiti 435 luuletust
Printsess rüütlirüüs
Vapper rüütel, seisab mõõk käes,
Valmis lahinguks, valmis võitlema,
Kõigi eest keda armastab, kellest hoolib.
Rüütel seisab vapralt, kindlalt.
Kuid kui lähened talle -
Näed, et mõõk ta käes väriseb.
Rüütel on vapper ja valmis päästma,
Seda kes talle armas,
Kuid rüü sees peidus printsess.
Printsess kes ootab, et keegi teda päästaks.
Keegi ei küsi, mida tunneb rüütel,
Vaid ootavad päästmist.
Aga päästmist vajab ka üksik printsess rüütlirüüs- ta on üksi ja hirmul,
Rüü varjab pisarad, mõõk vaigistab valu.
Muutused
Kohutavalt hirmus, kui kiiresti kõik muutuda võib.
Eilsed probleemid tunduvad täna tühised, lausa mõtetud.
Tagasi vaadates enam ei mõista, mis tol hetkel mõtlesid, sest kõik on nüüd uus,
Ise oled targem.
Tõdeda tuleb, et need kõige trastilisemad muutused tulevadki ootamatult ja üle öö.
Kuid nii nagu see võib olla hea asi.
Võib üle öö tõusta torm, mis laeva uputada soovib.
Nüüd on hinges vaid hirm, kui suureks torm kasvab ja soov, et see vaid vaibuks.
Hirmu aga vaigistada pole enam võimalik.
Ta kasvab ja kasvab, kuni matab enadasse kõik.
Nii sünnib hir .....
Sõda minus eneses
Iga nädal, päev, tund, minut-
ma pean võitlust iseendaga.
Annan endast küll parima,
Kuid ikka kaotan neid lahinguid.
Mu peas käib sõda, mida keegi teine ei näe.
Justkui sõda iseendaga, aga vaenlasteks on hoopis- hirm.
Hirm ebaõnnestuda, olla hukka mõistetud, läbipõleda.
Liiga tihti selles nähtamatus võitluses, võidab hirm.
Hirm, et ma ei saa hakkama, muudab mu keha võimetuks, halvatuks.
Hirm ei luba mul proovida.
Ja pärast kaotatud lahingut tuleb-
Süütunne ja kahetsus.
Et ma ei proovinud, et ei kasutanud aega targasti.
Ma olen selles sõjas juba haavata .....
Süda tunneb valu
Ähvardav on taevas
Ähvardav on Maa
Ähvardav on meri
Ja sünged on nad ka.
Õudus lasub rinnal
Hing valus on
Mõtled selle peale
Sõda käimas on.
Süda on nii tundlik
Nii tundlik minagi
Südametuksed põues
Neid kuulda valjusti.
Südames hääl ja valu
Nad on alati
Südames hääl ja valu
Nad viimsetunnini.
Eestimaa
Eestimaa, su küljes kinni,
lahti lasta ei sinust saa.
Iga päevaga armsamaks saad mulle
iga päev sind rohkem hoian ma.
Läbi teiste kannatuste, valu,
mul vahest süda tahab lõhkeda.
Nii meeleheitlikult siis ma palun,
et võõras vägi ei lammutaks
mu isamaad.
Mida tunneb väike koerake
Mida tunneb väike koerake
haugub iga krõbina peale
Ukse peal klähvib veidike,
siis vudinal jookseb sülle
Mida kuuleb väike koerake
haugub iga krõbina peale
Enda ümber tiirutab veidike,
siis vudistab aseme peale
Mida kardab väike koerake
haugub iga vihmasagara peale
Ukse peal klähvib veidike,
hirmujudinad tulevad peale
Igasugu tundeid keerleb
Igasugu tundeid keerleb
keerleb siin ja keerleb seal
Lumehelbeid aina langeb
tasa puudutavad maad
Täna aina mõtlen,mõtlen
mis sest ilmaelust saab
Mõte aina keerleb, keerleb
õnnelik ja õnnetu korraga
Lumehelbed tasased ja valged
meeli minul köidavad
Taeva poole tõstan palge
Süda rinnus kipitab
Hirmutunne
Kõik on tasa,
kõik on vaga,
hommik piilub aknasse,
seinakell käib ühte rada,
aeg on liiga varane
Puuoksad väänlevad
pilvede poole
raagus ja lehitud
kusagil on kuusepuuke
kaunilt ära ehitud
Kuulda tasast tuulenuttu
akna taga vingumas,
ulgumine muutub valiks
tõmban ette kardina
Üksi olla ei ma tohiks
hirm ei lase uinuda
Koputus...
Koputus aknal,
kolin aknaplekil,
kas seal keegi vaatab,
hoiab pilku tekil?
Jälle miski astub,
üks ja kaks ja kolm,
mööda plekki tatsub,
kukub aknalt tolm...
Tekib kõvem kolin,
aknaklaasil sabin,
sain teada, mis see oli -
algas vihmavaling.
- Tarmo Selter -
Mina olen tema
On valikuid rohkelt me ees.
Kõike järgida tundub ju palju.
Kuid vaid tõde teab ainuke see.
Kellel meel on kindlam kui kalju.
Iga nägu on kellegi moodi.
Iga tegu on kellegi oma.
Kõiki kokku meid siia ju toodi.
Sina temale oledki tema.
Tema tahab ju samasid asju.
Tema mõtleb ju samagi moodi.
Kuidas aru ei suuda sa saada.
Et meid kõiki nii sarnaseks loodi.
Lükka eemale hirmud ja valu.
Anna andeks ta vihased teod.
Kuigi andeks ei sinult ta palu.
Ega mõista ta mida sa tead.
Vaikuses kuulan ja räägin
Vaikuses, valede valu.
Hirmus on märgatud seegi.
Tean, et ma enam ei talu.
Kui südant mul puudutab keegi.
Tahan ja tahtmist ma peidan.
Vaevan ja võtan mis antud.
Seda hirmu ma endalt ei heida.
Seda raskust, mis aastaid on kantud.
Kuulan, kuid sina ei räägi.
Ning vastan, kui sind pole kohal.
Seda tühjust ei oodanud keegi.
See kui akna all öösiti vohab.
Millest räägin, mul selge see pole.
Ei leia ma sõnu neid õigeid.
On's maailm nii lõpmata kole?
Või leidub veel hetki ka helgeid.
Küüditamine
Kes pisaraid küll kokku
oskaks lugeda,
mis mahajäetud kodutallu
mulla all,
mis peidus vagunites
sügaval
Ei võõra käsi paitand
lapse põsekest,
kui lapse pisar voolas
ja valu karjus imetava
ema südames
Siiani veel naise vari aknalaual,
käsi põsakil,
umbrohtu kasvand
raudtee rööpad,
maha maetud jäljedki
Ma ei kao kuskile
Ma ei kao kuskile -
ütles kord loomaomanik
äsja leitud loomakesele
kellest sai peagi uus üürnik
Päevadest saadud nädalad ja ka kuud möödusid
Pererahvas oli läinud, nad teise kohta elama asusid
Loomake oli jäetud aga üksinda maha
Ta vaid mõtles - ei keegi teda tegelikult taha
Ma ei kao kuskile -
ütles kord mälu oma inimesele
Inimene pimesi ka uskus
kuid aastate pärast koputas uksele Saatus
Inimesele diagnoositi Alzheimer
mäluke oli sunniviisiliselt minema aetud
justnagu tormipoisiga mänginud paber
mitte midagi polnud enam alles, vaid maha maetud
Me ei kao ku .....
Liftihirm
Ammust ajast kardan lifti
Päris poisikese tunnil
lifti kasutasin tihti
Treppi ainult häda sunnil
Ükskord kasutasin lifti
Polnud enam liiga noor
Tundsin liftis naiste luhvti
Liftis ootas meelas hoor
Äkki miski peatas lifti
Nihkus päris vastu mind
Hakkas ära võtma kuhvti
Juba rippus paljas rind
Ütles parandavad lifti
Mitu tundi näevad vaeva
Vahetavad katkist tihvti
Tema ise viib mind taeva
Kartsin hoora- katkist lifti
Hoora pakutavat trippi
Kartsin hoora tatist kihvti
Põgenesin mööda treppi
Kardan siiamaani lifti
Trepid kandvad vana meest
Hoor käis l .....