Sõnale hommik leiti 688 luuletust
Mõnel hommikul
Mõnel hommikul Sa ärkad,
olles väsinud ja loid,
voodist tõused vaikselt, ohkad,
magada veel kaua võiks,
pikk on päev ja taevas sume,
tööle minnes sund on peal,
väljas hommikul on pime,
ennast lõpuks välja vean...
Mõnel hommikul ma ärkan,
puhanud ja virk on meel,
kiirelt püksid jalga torkan,
kohe varsti olen teel
nautimagi seda päeva,
mis mind ootamas on just,
nõnda neile, keda näen ma,
soovin: "Tere hommikust!!"
Hommikud on erinevad
nagu on ka päevad, ööd,
mõned halvad, mõned kenad,
siiski võta veel üks sõõm
olemisest hetkes, melus,
.....
Öö
Öö on pimedust täis,
mõni külmakraad krabistab lehte,
palju mõtteid külas mul käis,
viies une, astudes hetke,
luues melu emotsioonide vallas,
tuues erksust ses' pimedas öös,
mis kõiki neid mõtteid nüüd kannab,
ole homme Sa kodus või tööl...
Lõpuks uinud ehk koidukuma paistel,
vajud unne, olles väsinum veel,
enne äratust uinuda laskem
emotsioonidel hommiku eel...
T. S.
Pohmakaga hambapesu
Ärkas traktorist täna öö
kui kl 6 juba tal algab töö
tirib äratuskell puhkusest lahti
ajal mil taevas on veel tähti;
aga jõi liiga palju õhtul
pidas pika lakkumise Tartul
nüüd nagu zombi ta seisab
köögis peegli ees harja haarab;
mokk töllakil pressib välja pasta
oma päeva ilusti ei alusta
kui pestes tuleb suust punast "vett"
sest harjaks sai talle žilett
Energialaks kohvi asemel
Sisenen oma toast kööki
till pikalt all ripub
hommikul vaja kohvi ja sööki
kaks silma kinni minema kipub;
ja siis jalga halvas valuläve
sest selle varbad kõik ära lõin
pauguga vastu ukseläve
peas 7 maad ja merd ära nägin;
silme eest on must
verd haavast välja niriseb
jäi takistus ette ei tea kust
ning nii maja mu raevust väriseb;
"AIA FAKK, FAKK, FAKK, FAKK, FAKK, FAKK - TÜRA!!!"
täna tööle ei lähe, varbad on pahupidi
lõugamisega tekkis seina mõra
ja kuidas SEE nii juhtuma pidi?!;
see hoop äratas mu täielikult
hommikul nii kui ükskõik .....
Palun ärge lahutage...!
Vaikne kustumine vahel
võtab vähe aega.
Korraks seisatad - ja juba
suits see tõuseb taeva.
Pikalt põlemine aga
nõuab liialt jõudu!
Iga hommik ärganuna
lisaks toob vaid õudu.
Kuskil keskel toimub pidu
- seal, kus vaikus, rahu...
Sinna usku, armastust
veel küllalt juurde mahub.
Ärge palun lahutage
enne õiget tormi!
Hinged raju vajavad,
et ajada end vormi.
Keerisega kaasa minnes
rängalt kukud maha...
Keskme tummas vaikuses
näed nähtamatu taha.
Aja silmad avatud on
keset sinu laupa -
ootustega, lootustega
liitud hetke kaupa.
/Mari*Uri/
Palju õnne sünnipäevaks
Õdus õhtu õnne märk
nõuab keevaline meel
kadund mõistus häbi särk
janu kestab veel ja veel
Korra aastas tohib juhtub
lühikesed jalad käed
kelle omas süda jahtub
õhtust hommikusse näed
Tõstab sarviline pead
kihutades kuristikku
soovib sünnipäeva head
sarved süda ligistikku
Õhtune promenaad ...
Vaatlen rannal kuis tuul lainetama tõstab vett,
kaldal rebenemas vahuks laineist voogav kett.
Uljad kajakad , neil tiib merepinda puudutab,
plinkiv majaka valgus ööpimedusse sähvatab.
Üksi päris promenaadil , minu kohal ilmaruum,
päike mere taga koitis uus seal hommik kuum.
Sinu üle miljon tähte , kuusirp selge helendab,
lõppmatuse ees meil hing härdalt kummardab.
Siin kõiksus ta looja universum koos teie ees,
kaugele pole tulla asud võimsa süsteemi sees.
Planeet Maa meid hoiab , kosmilise ohu eest,
meie rajada jääb maailm vaba turvaline seest.
Hansi!!!
Sügisene õnn ...
Sügisajal kodumajas üksi , nukras tujus,
vihm katusel trummeldab, lõputus rajus.
Pisarais aknas ,halli vaatan sügistaevast,
tuleksid rõõm päästaks murede vaevast.
Hüüded sinuni ei kostu , üle tormituule,
palveidki jumalad , siit kauged ei kuule.
Side meil kahel pikemat aega katkenud,
jääb telepaatja kui igatsust oled tajunud.
Ootuses hommik silmad unele suigutas,
päev koidikul päikest , viivuks ilmutas.
Uduvihma pilve , tema helk siis mattus,
vaatan teele lootuskiir sombuga kattus.
Äkki kaugel näe armas , kallis sulle kuju,
astub reipalt , kandes kirjut vihm .....
Päeva hea algus ...
Hommik ,vaatan aknast särab päike,
sirgub laternaposti all põõsake väike.
Seal ümber varblased hüplevad üles,
nokivad valminud seemneid ta süles.
Kuigi neil ümbruses palju veel rohtu,
on linnud siin, trotsides tänaval ohtu.
Nii rõõmustan minagi nendega koos,
et taim jäi ellu , kevad koristus hoos.
Hansi!!!
Aita mul minna
Tunnen, et see õhk minu ümber lõppeb otsa.
Reaktsioon tekib, kui lämmatad tunde nii ehtsa.
See kõik on võrdeline, kui kägistaksid mind.
Aga palun, tee seda, kui see rahuldab Sind.
Annan Sulle vabad käed, tee minuga kõike.
Kõike, mida soovid, isegi kui see on lahtilõige.
Meeldiks see, sest igal juhul, isegi kui valvan
õhk lõppeb igal hommikul, kui silmad avan.
Ma olen sellest nii väsinud, lausa jõuetu.
Vaimne seisund on olematu ja kui, siis armetu.
Lihtsam olekski Sul teha üks, kaks, kolm… lõiget,
et mitte kuulda enam ühtki mu appihõiget!
Palun tee seda ja las .....
Tegus päev ...
Tõusev hommik tähetarkust varjab,
päev valgeks muudab pilkast ööd.
Vaid koidutäht jätkamas on tööd,
kuni päike õrnad uduloorid korjab.
Nüüd pimedusest järel varjud puul,
seesama tume Maa mis jätab Kuul.
Kauni päeva kodumaa võtab vastu,
end valmis sea , reipalt kaasa - astu.
Hansi!!!
Ehast Koiduni
Kui päike viimaks tõuseb
üle mere ning liiva särab
Kui hommik jälle koidab
valgus su meeli toidab
Siis ela kuis viimane oleks
nagu homset enam poleks
Siis eile meelest unusta
täna uuesti otsast alusta
Mis kallis seda armasta
oma unistusi ehita
Mis valus see unusta
head halvast erista
Ja soovid sel päeval täituksid
sinu käed tähteteni ulatuksid
Ja hinges oleks lusti ning rõõmu
süda täis armastust ja sooja
Et naerataks kui käes on aeg
mil möödas koit ja eha
Et ei nutaks mis tegemata jäi
mil sinuga koos lõpeb see päev
Viimaks taevas jälle tä .....
Pimeduses kaovad seinad
Ma tõmban juhtmed seinast
ja mattun pimedusse
kuid vaim on erk ja reibas
see maailmaga pidetus ei
sega sisemise säde süttimist
Pimeduses kaovad seinad
saabub näiline vabadus mis
peidab ära vead ja peidab leinad
nii välise ma hetkeks endast heidan
Oh oleks nii et hommikused kajakate hääled
ei iial päikest taevasse ei heiskaks
Kui kord sellest piiritlevast valgusest vaid pääseks
oleks enam tõenäosust et iseendid leitaks
Lembe aeg ...
Luba suudluseks palusin sinult.
Vaid imelist tunnistades tõde,
sind armastan kallis kooliõde,
kostus ja sõna ahvatlevalt suult.
Kaunis õis sa kiretormi loodud.
Kui hommikus veel kastemärg,
meid embas päiksekiirte pärg,
kus rõõmukarikast sai joodud.
Hans!!!
Mitte kaua
"kell on kaheksa
avan ukse
kõnnin oma kabiini
olen üksi
avan arvuti
paberid lauale
ja mõtlen
kaua veel
ma jaksan
mitte kaua"
loovus sureb viimasena
ütles poeet
ja hüppas kuuekordse
büroohoone katuselt alla
surnukeha juurde
koguneb rahvast
mõned kiljuvad
mõned spekuleerivad
„õnnetu armastus vast“
„õnnetu elu, jah“
tuleb politseinik
„tavaline reede hommik“
Unelind
Head ööd mu kallid rõõmusegused lapsed,
tehtud soojadest tuultest - kohe kadumas.
Teid toitku rõõmuga veel rohkem unekapsel,
kui öötaevas linnutiibu adumas.
Mis kannavad sõnumit endas,
just loodud teile mu lapsed
ja hommikupäiksega lausub
rohultki minema kaste.
Teid saadab terve päeva
see vaikiv siidsuline lind,
teid saadab tasa, kuid naerab
nagu jahe, õhkõrn tuuleiil.
Siis teadke, et kui ma ka pole,
see tuulepuudutus toetab teid.
Öötaevaga jällegi tulen,
magama uinutan teid.
Armastus käib mööda kummalisi radu
Armastus käib
mööda kummalisi radu.
Vahel end ilmutab, siis
tükiks ajaks jälle on kadund.
Vahel teeb haiget
ja vahel teeb pai.
Kuid iial ei küsi
kas piisavalt said.
Vahel ta jääb, kuniks hommikukohvi
ja vahel ta lahkub keset ööd.
Kuid takistada teda iial ei tohi.
Ka tema puhkama peab tööst.