Sõnale ht leiti 5248 luuletust
Mille nimel elada?
Ühed surevad au nimel,
teised vabaduse nimel,
kolmandad surevad armastuse nimel,
neljandad surevad unistuste nimel,
viiendad surevad maagia nimel
kuuendad surevad pere nimel,
seitsmendad surevad kaitsmise nimel,
kaheksandad surevad raha nimel,
üheksandad surevad uskumuste nimel,
kümnendad surevad kire nimel,
üheteistkümnendad surevad lihtsalt,
kaheteistkümnendad surevad saamatuse tõttu,
kolmeteistkümnendad surevad mitte kui millegi nimel,
neljateistkümnendad surevad nagunii,
viieteistkümnendate jaoks oleme me kõik surnud,
see, kes elab .....
Maa-sinine apelsin
Merre uppunud hinged,
tõusvad lained, pinged
vett täis valgunud ojad,
maha maetud pojad,
sügavas leinas on rahvas ja haual lilled on närbunud,
Õitsele puhkevad pungad valged,
näha on maailmale varem nähtamatud palged,
kruusane, liivane põrand jalgade all,
maailm-sinine apelsin-sinine pall,
metsad ja laaned ja aiad,
ja riigipiirid nii laiad,
unustuse, unistuse, uskumuse-lõputu tee,
kas kõik ongi lõppude lõpuks vaid see,
kas kõige alguseks ongi veed.
Jõulud kaunistavad
Jõulud kaunistavad ilma,
silmad löövad särama,
kuused saavad uued kuued,
ehted külge hiilgama.
Jõulud toovad hingerahu,
süda rahu tunda saab,
kurjusele ei anna asu,
valguse toob kogu ilma peal.
Jõulud meie kannatuse võtavad,
headust kaasas kannavad,
murest murtuinuile annavad,
mured ena kanda võtavad.
Jõulupühad kallikesed,
head ja kullakarvalised.
Jõulud jõudvad
Jõulud jõudvad varsti siia,
kuusepuu saab ehted,
mille alla kinke viia,
jõulutunne ehtne.
Vaata ringi, kõikjal juba
hanged, hallad maas,
lastele saab antud luba
luuletada taas.
Lumi langes helvestena
Sinu põse peale,
talv see külma paitusega
puna loomas palge,
jõulurõõmu täis saab süda,
meie laste hing,
lähedaste, kallitega
täitub aastaring.
Lähedased kogunemas
suure laua ümber,
lapsed komme krõbistamas,
laual jõulukringel.
Pühad toomas kokku neid,
kes ammu pole näinud,
nüüd saab kuulda rohkem veel,
kuidas on neil läinud.
Oota, kallis, oo .....
Naeratus
Mu mõtted keerlevad kui torm,
ei ma kunagi poolda olla morn.
Naeratus on õnnelaeka võtmeks,
naerata, et iga kurb hetk lõppeks.
Naeratus on see, mis avab hinge,
polegi vaja inimesele muid kinke.
Naeratus on võluva toimega,
eriti, kui kaasneb rõõmuhõiskega.
Siiras naeratus on parim murede ravim,
vahet pole, kas oled noorim või vanim.
Naeratus on kui müstiline hüpnoos,
ei sellest teki kunagi üledoos.
Naeratus on see, mis tõmbab ligi,
võimalik, et armastuseni see viibki.
Naeratus on see, mis paneb särama,
hommikuti võluval moel ärkama.
Naeratus on õnnelik .....
Meri
Merel on sinuga alati rahu,
merel on sinu poolt loodud aeg,
merel on tähed ja kuu,
merel on päike ja pilved,
merel on sügavus,
merel on lained,
merel on elu ja surm,
merel on algus,
merel on lõpp,
merel on unustus,
merel on meenutus,
merel on unistused,
merel on tühjus,
merel on süütuse puhtust,
merel on süüdlase räpasust,
merel on mõrvareid,
merel on ingleid,
merel on saatanad,
merel on linde,
merel on kalu,
merel on põhi,
merel on pind,
merel on raskus,
merel on kergus,
merel on vett.
Olevik ühele igavesti surevale surematule liblikale
Plaanides mitte siia kauaks jääda,
on imelihtne neid sõnu sääda.
Sündides liblikana elaks vaid loetud päevad,
kuid nüüd ma vaatan, kuidas sajad aastad mööda läevad.
Ma elan kui liblikas, ehk ka kui lind,
sest vabana on sündinud minu hing, millel puudub hind.
Ma unistan, unustan, usun ja nean,
ja kõige vabamaks hingeks end pean.
Ma põletanud olen oma iidse silla,
ja loodan, et oma tulevikku ma maha ei pilla.
Mis sest, et elan vaid loetud päevad,
oleviku tunnid ju siiski ruttu mööda läevad.
Mida me tahame?
Mida teha saab üks inimene oma riigi heaks?
Kes üldse meist keegi sobiks rahva arvates me riigipeaks?
Kes üldse kannataks kogu rahva laimu?
Kas nõnda üldse on asjadest võimalik saada aimu?
Kas leidub üldse keegi, kes kõigile sobiks?
Või kas riigipea ametit peab rahvas lihtlabaseks hobiks?
Kas otsime me perfektsust kaosest, kus kõik nii inetu?
Või soovime me näha kedagi, kes oleks rahvale tundmatu ehk teisisõnu nimetu?
Mida me üldse tegelikult tahame?
Kelle sõnu kuulda tahame me rahuajal?
Kellelt abi paluksime, kui eksinud oleme rajalt?
Miks keegi ei aita meil otsu .....
See kõik on muinasjutt
Kuninganna peegli ees,
merineitsi vee sees.
Kuri kuningas on troonil,
prints, kel rubiinid kullast kroonil.
Lumivalgeke hammustamas õuna,
kuri kuninganna himustamas südant lõunaks.
Narratiiv on paigast ära,
muinasjutt on kaotamas oma iidse sära.
Vassilissa kaunis, ilus,
kurjus peidab end varjude vilus.
Baaba Jagaa oma majas koldes tuld teeb,
punamütsikesel seismas ees pikk tee.
Hunt nii kaval ootab aasal,
prints see käe on ulatamas kaasal.
Kolmest rubiinpunasest tilgast verest saab loits mis neab,
ja endaga kogu muinasjutumaailma põhja veab.
Tähtedelt abi on pa .....
Varemed ja sademed
Päikesekiirte eest põgenev vari,
harjumuspäratu, kriiskav ja vali.
Hõbehall, pilvine, kohev taevas,
kogu maailm nüüd üleni vaevas.
Raagus tammede kuivanud lehed,
üksikud, kurvad ja üdini õnnetud mehed.
Tundrataolised tugevad tuuled,
värvitud, värisevad huuled.
Kuukiirte eest põgenev päike,
harjumuspärane, vaga, ent mitte väike.
Hapnikust tulvil on inimtühjade linnade varemed,
puhtaks pesevad tolmust rünkpilvede sademed.
Emand
Amm laulab ja kiigutab hälli,
vanad silmad vaatavad öist taevast nii halli,
amm laulab ja lapsuke magab,
ööpimedus päeva maha matab,
amm kiigutab hälli, laulab ja vaatab aknast kohisevat merd ja pimedat ööd,
ta hilisõhtul, hommikul, päeval teeb tööd,
amm hoiab ja kasvatab, armastab ka,
võõrast last, keda südame all kandnud pole ta,
amm näeb kõrvalt, kuis rinnalapsest noor kaunis emand sirgub,
juba lapsuke hällist kukekiremise saatel ise virgub,
kuhu lähevad aastad, kui armastad võõra verd,
kuhu lähevad aastad, kui hällilaulu lauldes vaatad öist pimedust ja .....
kirjutamine
pole elavat juhan liivi, pole stiili, pole riimi, pole feeli
see lause on kõigi nende vastu, kellel siin on jaksu aga valitseb tugev ideede nappus
peaks õppima parimatelt
luule on osa minust
kuigi tglt aastal kakstuhatkümme, polnud mul esinemise vastu tõmmet. olin häbelik.
tahtsin lihtsalt ennast mõtetega privaatselt tunda ja kartsin isegi klassi ees mõnda luuletust ettekanda, arvasin et keegi ei saa aru minust.
aga nüüd olen õige tüüd. räpin rohkemate eestlaste ees, kui soome töölisi saabub üle vee.
kui ma olin noor. olin fänn meie mehe igast loost. nüüd olen ise ho .....
mu kallitele
kui elu ise ongi
kogu taeva alusele emaks
miks ma peaksin kartma
mitte usaldama teda
puhtevalgusest hämaruseni
täidab ta mu kõiki päevi
pungade paisumisest
lehtede varisemini
on kulgemises
võilillele päikesest
avanemiseks jahedail hommikuil
maiõhtuil krookuste sulgemiseni
*
miljardeid aastaid
tähena põleda
et Su sõrmed saaksid
puutuda mu nägu
suu juua mu suud
me hinged omavahel
kõneleda vaadata
vaikides järvel täiskuud
näha kuidas hetk
tuleb hetke kõrvale
võõras ja hiigelsuur
Päkapikud ehtisid kuuske
Päkapikud ehtisid kuuske,
kuuske kõige kaunimat,
jõululuuletusi lugesid juurde,
saatsid pilke säravaid.
Trill ja trall käis ümber kuuse,
lumi keerles kuuse all,
veeretati kukerpalle,
kuu tegi tiire taeva all.
Päkapikud naerusuised,
kuusk säras ehteis,
rõõmu juurde tuues,
head meeleolu luues.
Miraaž
kõik kirjutavad kellelegi
see kõlab nagu lõputu nutusein
või rõõmuplatform
oleneb, kuidas seda võtta
kas oled ikka peateel
või kaldud rajalt kõrvale
kõik, mis enne olnud tuhastub
ja saab uueks, kui annad sellel loa
loa olla ja loa kasvada
peeglist peegeldub Su nägu
nagu miraaž
isegi silma vikerkestades on näha tuttavat
sära ja sädelust
mingi ühinemine, kus muutud sootuks teiseks
ega pole aimu enam, kumb neist kallistavatest varjudest oled sina
kuidas jagada eluraskuseid nii,
et need ei muutuks koormaks
ka mõlemal lenneldes ka langevari avaneb
ma vaat .....
Kõlab ilus jõulumuusika
Igal pool kõlab ilus jõulumuusika,
nii hea on kõrvadel kuulata.
Nagu kaunis unenäos viibinuks ma-.
Lumi on nii pehmeke,
sajab kuusepuu ehtele.
Ilus jõulumuusika,
palju kauneid hetki korraga.
Hinges rahu ja südamel on hea,
imelised jõulud ja imeilus muusika.