Sõnale htamatu leiti 49 luuletust (pop)
juurdusid südamesse.
Kallis,mu päike.
Ainult sina suudad rännata läbi mu mõtete-
oled öösel valguseks mu unenägudes,
hommikul minu silmade avaja.
Külvasid roosi mu südamesse,mis
juurdus ka hinge.
Oled saanud leegiks mu silmades,
sioojenduseks mu naeratusel
ning tähtsust ei oma okkad su varrel.
Mõeldes sulle tõstan pea ning
naeratan vastu elu keerdkäikudele,kus
kaotaja rolli pärib aeg.
Värvisid nähtamatuks tühjuse,mis
murdis unistusi suuri ning hajutasid pisarad
mu huultelt.
räpp
Olen psühhopaat, kes ravist ütles lahti
Hadese klient, keda pimeduses nähti
Vaarao, kelle püramiide ei leita
Eksind hing, keda mitte keegi aita
Riimivabrik ja selle ainuke tööline
Kelle eesmärk pole magamine, söömine
Tahan elada ja ellu jääda
Elada, mitte oodata viimset päeva
Taon sõnu seina kui kiviraidur
Kõik otse südamest, valedest ma hoidun
Sõnu küll loobin, a mitte hooletult
Räpin oma moodi, pisut erapooletult
Loen sõnumeid ja kõiges kahtlen
Räppides ma suhtlen, rumalust nuhtlen
Ja südamest suure tüki kingin
Mitte istumiseks vaid seismiseks on pingid
.....
Nähtamatud Võlad.
Taevas on täna nii kaunis ja sinine,
aeg on juba küllaldaselt hiline.
Kuid igatsuse sunnil ritta sean sõnad,
et tasuda tasumata nähtamatud võlad.
Võlad, mida pimedast nurgast häälekalt mööndi,
et lõpuks seadma sammud pean õigesse vööndi.
Kas vaevudki iial neid hoolega valitud ridu lugema,
midagi vastama või üleüldse sellele mõtlema.
Sellele mõeldes hakkab taaskord ahastus hinge pugema,
hoolimata tungivast tahtest, ei hakka ma midagi ütlema.
Kuid siin, sügaval sisimas ma seda enam ei talu,
ma lihtsalt ei suuda seda enam kannatada.
Südames lihtsaks ja odava .....
Petlikud silmad
Neid silmi nähes loojub mu silmades päike
ja esile kerkib öine taevas-kuu ja tähtedega.
Seal puuduvad varjud ja varjatud teed,
seal on vaid üks mees,kes eksinud enda teelt.
See mees nii üksikuna näis,kuid mõtteid täis.
See mees,oli läbinähtamatum kui peegel,
mis seisis minu ees.
See peegel oli petlikum kui näis...
Ta neelas endasse kõiki ,
kes sellest kord läbi käis
Ohh,need silmad,NEED silmad mis olid sõprust täis
on läind ja alles vaid jäi see peegel,
kus mõtetud mõtted on rändama läinud.
Kõige Tähtsam
Appi, ma ei suuda enam
Ma ei taha elada ega ka surra
Tahan lihtsalt olla
Tunda end üksiku ning vabana
Nagu varem
Aga ma ei saa
Sest Tema ei luba
Jah, Tema, see kõige-kõigem
Ta tähendab mulle liiga palju
Ma ei saa Temast loobuda
Ma ei taha Temast lahkuda
Kohtusin oma Päikesega just siis, kui olin valmis
Igaveseks
Sulgema silmad ja kaduma siit ilmast
Aga nüüd
Iga minu rakk mõtleb Talle
Iga osake tantsib valsirütmis
Ja Hing
Tardub...
Seiskub...
Lakkab töötamast, kui ma näen oma Sõpra
Mõtted keerlevad Tema ümber
Iga hommik
Iga päev
Ja õhtu
Ei saa sõba .....
Sel ööl..
Sel ööl, kui saatus ühe kaheks lõi,
valu vaegsus iial ei piinanud meid.
Aeg, meie haavade põimumise tõi,
kuid siiski, tahtmatult igatsen neid.
Need sidusid meid nähtamatul moel,
kaasa toomata jäi sel ajal raev.
Nüüd seisad sina püsti viha toel,
ja mind saadab vaid nukker vaev.
Mu hüljatud kindel eneseuhkus,
iga päev sinuta kui taevalik põrgu.
Soovid, tuul kõik minema uhtus,
südames vaid valu vaikselt nõrgub..
Maivis L.
Õhtusoovid
Unemati vaikselt akna taga luurab.
Piilub aknast sisse, et kas magad juba.
Õhtuhämaruses unemati tuppa hiilib
ja küünlavalgel näeb ta sind,
kes sa tekialt piilud.
Sulle nähtamatut liiva silma puistab,
sest teab, et sa ilusast unest unistad.
Vaikselt unne suikud sa
ja rändad sinna, kus teised väiksed inglidki,
seitsme maa ja mere taha
pilve peale puhkama.
Sa näed ja tunned, et keegi nagu suudleks sind.
See on nii ilus ja soovid, et see kestaks igavesti.
Kuid tea- see pole uni- see on päriselt
ja kui soovid, kestabki see igavesti.
05.11.2008
Säratu kivike
Ja istun mina siin,
jälgin sind kaugelt eemalt.
Tahaksin sind nii
näha veidi lähemalt.
Oled ilus, kena,
oled väga huvitav.
Sinu sära kõige ilusam,
kumab üle terve ilma...
Ja istun mina siin,
vaatan sind eemalt.
Ja istud sina seal,
ei näe mind siin.
Sinust eemal...
Olen nähtamatu,
putukas, märkamatu.
Ning sulle ebaoluline,
säratu kivike.
Nähtamatud lilled Algeronile.
Palun, siin on sulle lilled Algeron,
Võta need endaga kaasa!
Aseta nähtamatusse klaasi,
Sule kristall selgesse vette!
Palun, siin on need nähtamatud lilled,
Nähtamatusse vaasi...peaaegu hoomamatu lõhnaga.
Nähtamatud lilled, nähtamatus vaasis-
kristall selges vees.
Jätavad endast nähtmatu märgi
Olematus olevikus.
Kas Sul on janu Algeron?
Rüüpa sõõm eluvedelikku
Nähtamatust vaasist ja tunne,
Et nähtamatud asjad olematust maailmast
On reaalsemad, kui nähtava maailma
Jämekoelised avaldumised.
Ell Jott 2008
Elu on selline
Sa ütled, et elu on selline.
Kuid tead Sa siiski milline?
On see lihtsaim põhjendus kõigele?
Täienduseks kõigile eemalepõigetele?
Milleks valida lihtsaim lahendus
lootes, et tagajärjeks ei ole masendus?
Ma võin nutta ja olla õnnetuim,
kui tean, et Sina nii oled õnnelikum.
Kuid vaevalt see teeb Sind õnnelikuks
siiski püüan ja muudan end nähtamatuks.
Nähtamatuks sinu jaoks, kes Sa oled hea,
parim, Sinust igavesti hoolin, seda tea!
Õhtulaul
Maa katab öö must riie,
see läheb aeglaselt, kuid katab hiie.
Lapsuke, jää hällis magama,
maga hommikuni sa.
Õrnvalgeid pisaraid nutab kuu,
merineitsidel on öised laulud suul.
Tähed taevas löövad tralli,
hobused hirnuvad ärevalt tallis.
Vahest juhtub nii, et kui öisel ajal,
kõnnid hiirvaikselt metsarajal,
haldjad tantsu löövad seal,
uhked metsakroonid peas.
Sina, oma hällis, jää magama sa,
las õhtulaul suigutab su tukkuma.
Äratavad sind hommikuhääled,
nähtamatud, õhkõrnad tuuled.
Tuul tõuseb.
Tuul on taas tõusmas,
Omakeeli on ta laulmas.
Maailmale teatavaks tegemas,
Ka nähtamatud asjad on vägevad.
Keerutab ja lennutab lahtist sodi,
Tema teele ära roni.
Puhub mütsi peast ja sodi silma,
Oodata on keerulist ilma.
Vihmaga koos on nad paras piin,
Neil omavahel tõsine liin.
Üks kastab ja teine puhub,
elu nende tegevus rusub.
Imelised päkapikud
Päkapikud imelised
nähtamatult luuravad
igast koduaknast kaunist
sisse piiluda proovivad.
Väsimatud mehikesed
jõuluaega naudivad
trill ja trall käib ümber kuuse
rõõmud aina kasvavad.
Pimedus kui hiilib ligi
taas päkapikud luuravad
kuulavad kõik tasakesi
kas lapsed on head ja kuulekad.
Hopp ja hopp nad ühelt aknalt teisele hüppavad
sussi sisse jäetud soovid
kaasa võtavad
ja jõuluvana juurde tõttavad.
Päeva järel läheb päev
öö järel öö
päeval päkapikud lulli löövad
öösel teevad tööd.
Iga laps kord suureks saab
südamesse jäävad p .....
iseendas
iseendas me varjame end
luues jumalaid kus arvame end peitvat
iseenda mina asemele neid, kes eemal arvame heaks end päästmaks
päästja pääste jääb püüdmatuks teel
se vaid vaarisade viljatu voorus
fantaasiarikkus täis nähtamatut vett
omaloomingu tühipaljas pettus
kootud koidikud
kahekesi koome koidikud
tähistaeva ōhulaevastiku
kahepeale saabuvad hommikud, päevapikad ōhtutunnid
tasatargu tarkus meeli köidab
meena kütkestab magusamaiguline
teeäär
plekkkatusel trummeldab vihmapangena sügishommiku
katkematu saatus
vaikusest tekkinud hoovamatu tuulehoog räsib esimesi värvilisi lehti
oma meelevalda etteteatamata suunatajutujudega tujutsedes ajaringi
ümmargust ratast
süda pulbitseb pihlapuupunevärvilist punast verd laitmatu lakkamatu
lojaalsusega läbi kōikide nähtamatute organite, pulseerides randmetel,
näpuotsa kaugusel närvilōpmetest
li .....
Igaühes on keisrit
Igas kodus on troon
kus saab istuda ja mõelda
peas on nähtamatu kroon
saab võtta aega, mida hiljem öelda;
pole vahet, kas noor või vana
vajame kõik, et rahu saada
tunne vaikuses ennast meistrina
ja hiljem saame teistega jälle rääkida
kui aeg on õige
sammun minagi sinna
see paik on ülekõige
rahulik koht kuhu minna;
võin unistada, et valitsen Eestit
olgu saal hele või pime
meis igaühes on keisrit
sest vets on kus kõik jala käime