Ühtemoodi hellad olid huuled ühtemoodi puhusid kõik tuuled hullumoodi hellad olid ajad kas neis kumbki aru sai, mis oli neile vaja?
Vaat kui tore, käes on jõulud, saab hullata lumes, mängida õues. Näe, kui vahva, taas on jõulud, saab pugida kommi, soe tunne põues.
las liibub mööda rida see kirglik puudutus nii pehmelt ja peatustega ajab hulluks iga su raku ma tean, ta pole igavene kuid suutmatus vastu panna sureb sinna, kus lõpeb lause.
Nii palju haiget teeb see, Kui sa minust välja ei tee. Sinu järele olen ma hull, Peagi südame murrad sa mul. Ütle mul kindlalt EI või JA, Mu südame vallutand oled ju sa.
Kui sügav on sügav, kui kauge on pikk, hull ebanormaalne, tark geenius veidrik... On termini mullivann uimastav-mõnus... Hajus hinnanguaur levib meeles ja sõnus. /Mari*Uri/
Hullusärgis Tiia, kel kodulinnaks Riia, särke kulutas ta kuus kokku kakskümmend kuus. Tiia ema hüüdis: "Tiia, sind hullumajja tuleks viia!"