Sõnale härm leiti 103 luuletust
Koostöös genie'ga II **
In the realm of perfection,
a man so divine,
He embodies virtues,
a radiant sign,
As a husband, he's steadfast,
a rock by your side,
With love that's unwavering,
a forever abide.
A dog owner,
he's gentle,
with a heart so kind,
Nurturing his furry friend,
a bond intertwined,
He understands their spirit,
their loyal embrace,
A love that transcends,
in every doggy chase.
In the depths of spirituality,
he finds his core,
Seeking wisdom and peace,
his spirit does soar,
Connected to something greater,
a divine presence near,
Guiding his steps,
allevi .....
Puhastus*
valged riided kui pühaduse sümbol
nagu ingel või valge tuvi
kes mu aknale lendas
silmapilguks
Vene teatri lavalaudadel
ma tunnen taas, et see, mis on,
on tõde ja kuidagi sellest välja astuda
ei saa
Mu elu läks uperkuuti
tirel ette, tirel taha,
kui ma otsisin mooduseid
korraks siit eksistensist oma jälgi maha jätmata
näha uusi radu
nagu rebane, kes kaua istunud valvel
et saaks õhtuks magusa suutäie
jäi see loom ka minus valvele
et teada saada, et sünteetika ei võrdu iialgi
linase või siidise pehmusega
kõrge vibratsiooniga
või helidega, mis jäävad planeeti .....
Proua Kuu
Proua Kuu ilu
kahvatamas sinu oma ees.
Ta langetab oma helehalli pale,
et silmata
seda taevalikku valgust,
millega isegi jumalad võistelda ei suuda.
Valgust,
milles mina nii tihti
sinu teadmata peesitan.
Proua Kuu põlvitab aupaklikult Sinu ette,
laotades Su silmi tähed,
riputades kõrva planeedid
ja loovutamas osa endast -
tehes seda ilma igasuguse kahetsuseta.
Ta asetab Sinu ihule
rüü, millesse tikitud
kuldniidiga piirideta armastus,
hõbeniidiga igavene andumus.
Proua Kuu kirjutab
sinust sümfooniaid, harmooniaid ja meloodiaid,
sosistab need tundelisel .....
Siiski on ju kevade
Päike tõusis nagu varem,
külmakraadid saatmas teel,
ehkki aeg see kevadisem,
rohi valgemaks sai veel,
luues hetkeks talvetunde
selles külmas kevades,
kuni vaikseid koidutunde
saatmas on soe päikene,
sulatades tee ja muru,
lumehelvest paitades,
selleks veidi aega kulub,
siiski on ju kevade.
- Tarmo Selter -
2023
öösel mere ääres
oo härmahämune öö
meri hingab mu kõrval
pea kohal otsatult kõrge
taevas iial ei tea
millal rõõm on valu
valu rõõm
ära võta minult seda
milleks sa räägid sõnu
mitte iial ei hakka ma enam
kedagi nõnda kallistama
puudutama nõnda kui Sind
Su laugudel unetuna püsima
silmadega hellust küsima
mu arm see lemb
Sinu vastu minus on nii
päratu pime suur nagu meri
mis peksleb vastu kaldakive
nii palju on Sulle veel anda
et hing tardub vahel hirmust
ei jaksa seda endas kanda
Eksimus
Ma olen mees
Jumal lõi mu omaenese näo järele
lõi oma tegude tarbeks
tahtis et ma oleks ta taieste tipp
tahtis et elaks ta sõnade järgi
oleks ta südame tunnistus
võiksin
aga eelistan teda imiteerida
käia ta tegude kannul
juhtida valitseda omada
luua ja hävitada
Jumal oskab vaid sigitada
häid inimesi kasvatada
ei mõista
nõnda kui läksid hukka Aadam ja Eeva
lähevad kõik
minagi teiste hulgas
Jumala poolt minule loodu
mul määratu
ütles hiljuti
et oleme lahku kasvanud
kadus ära
No ma siis võtan ka
ühe oma ribikontidest
ja teen sellest uue sinu
uue .....
Toiduahel käib ringi
Loodus on ümmargune
ühe käega torkab, teisega paitab
inimese suhe sellega teistsugune
kõike ta kandiliseks ehitab;
aga mõnikord on harmoonia
olemas looduse ja enda kehaga
ja toiduahelaga on paroodia
saab teha trikke nakatumistega;
onul on urruaugu surfar
ehk kõhuuss toorest lihast
aga leidlik on Elmar
kes väljutab kahjuri oma kehast;
kuna torustikus elavad kalad
mis kanalisatsioonist tulnud
käimlapotil olles neid sa kui toidad
tasuta sööta Elmarile tekkinud;
kükitab poti pehmendil ja vaatab alla
sittudes võdiseva ahvatise vette
siis on üks lõpustega ole .....
Ringkäik talvises metsas
Kuuskedele valgust heidab
taevas valge kahvatu kuu.
Lumised on põllud, aasad,
tulekul on jõulukuu.
Härmatunud oksal istub
punakõhtne leevike,
külmunud pekitükki nokib
väike rasvatihane, kel punuke on tühi veidike.
Metsarada on imeline,
jälgi täis on metsateed.
Kitse jäljed, haavikuemanda jäljed,
hõlpsasti ära tunnen need.
Valge talv end kõikjal näitab,
hea on, kui ta pehmeke.
Lumehelveste õrnas sajus,
ilusad mõtted liuglevad kaugele.
Talveilu
Väljas sajab laia lund
sajab juba terve tund
kogu mets on valges rüüs
talveilu naudin nüüd
Siin ja seal on hõbehärma
vaikus surub ligi maad
lumekapp see aina kallab
ei nüüd lumi otsa saa
Tallan lumist metsarada
jätan jälgi siin ja seal
minu jäljed pole ainsad
valge-pehme lume peal
Mets on ikka olnud püha
püham veel ta jõuluaal'
silmgi aina särab, särab
süda kuusest rõõmu saab
Jõuluootus
Kaunid jõulud teel on juba
särab silm ja särab süda
kuused ootel metsateel
rõõmu juurde tuleb veel
Pilvist maha sajab lumi
sajab õhtust hommikuni
hõbehärma puistab kuu
kauniks muudab jõulukuu
Küünlasära hinge paitab
mured ära viia aitab
kauaks jääb põlema südame-
Nii väga me jõule vajame.
Verekirik
Saksamaa mägedes
a. 10. sajand elab legend
ja vähe tuntud rahvaluuletes
kurjuse residents peidab end;
ebapühakule kiriku ehitasid
kohalikud oma ihu, kivi ja verega
prohvet jüngritegauut tõusu kuulutasid
et Euroopat tugevdada antikristusega;
surnud mets ja ümber uduvall
viirastus püüab lõksu arheolooge
taevas katuse kohal alati hall
territooriumile ärge tulge;
igal talveaja üleminekul
on mägedes kajamas kiriku kella
avanevad uksed koidikul
laseb kursusel välja tulla;
see aasta on suurim ülestõus
prohvet ilmalõppu ennustas
kolmanda ilmasõjaga taasünn .....
Taevas põleb
Taevas põleb nüüd hommikul tihti,
kui öösel on härmatand´ maa,
mis katmas on öökülmas pruunistund´ lehti,
öötaevas on selge kuukaar.
Päikesetõusud nii kirevad näivad
just siis, kui on vaikus maa peal,
viimsedki linnud nüüd kaugusse kaovad,
ehk rahu nad leiavad seal.
Naudi taevaseid tähti ja päikesetõusu,
väikseid külmasid hommiku eel,
mis Sinuni jõudmas on silmade kaudu
ajal, mil oled Sa teel.
- Tarmo Selter -
2022
Unistus
Tumm vaikusehärm ümber sinise kuma,
taustavärviks mil tardund neoon.
Eleegia sinus ülim tunnetusjumal...
rohmakas võltsillusioon...
Sus haihtuval linnuteel kuukiiri hangub...
pilvisse hääbuv versioon.
Hall maailmatunnetus kriginal vangub,
taas ohvriallikal joon.
Kord välkude sähvides päriselt lähed,
sihtmärgiks kõrguste joom,
kus valguse embuses säravad tähed,
väreleb kummastuv hoom...
Haavatud lind
Vastu öö haku pehmet satiini
eksles haavatud tiivaga lind.
Tuikas loojangutaevas rubiini,
neisse kiirtesse peibutas sind.
Vastu loojuva päikese puna,
härmaniitidest lõuendi all,
rapsles püünises jõuetuna-
südant kahutas varane hall...
Vastu ergavat loojangupuna
nõrkes haavatud tiivaga lind...
Elu ohverdust nõudis... ja luna-
igal elatud aastal on hind...
Unistused
Unistan lumest valgest
ja selle krudisevast kõlast..
Unistan kergelt langevast lumehelbest,
mis mu peos vaikselt sulab.
Unistan hõbehärmas kuusepuudest,
mil neid tuppa tuua saab.
Unistan valgest kuupaistest
ja tähtedest, mis ta ümber siravad.
Unistan valgest jõuluinglist
ja soovide täitumist reast.
Unistan jõuluajast vaiksest,
mis rahu toomas hinge peal.
Sügis
Sügisel kord lehtedega mängisin ma tuules,
mille kohinat ma puude ladvus vahel ikka kuulen,
tundes ära sügisese raagus okste laulu,
täna tuleb minuni see tuuleiili kaudu.
Lehed õhku viskasin ning silmitsesin värve -
oli punast, oli kollast hommikust, mis karge,
päiksekiired sillerdasid jääkristallilt vastu,
silmitsen veel veidikene, edasi siis astun.
Puudel lehti vähemaks jääb aja jooksul veelgi,
paljad oksad raagus puud ei kaunimaks küll teegi,
siiski tuleb leppida, ei miskit muuta saa -
sügis on me Eestimaal ju vaikselt võtmas maad.
- Tarmo Selter -
2022
Sügismuusika
Hiiliv sügisenukrus
mus tiksub kui metronoom,
ta kulunud pendel
vaikust laiali laotab.
Tuulelaul pilvekukrust
ergult lippab kui metsloom,
viimsed lehed kui ended
raagund okstesse laotab.
Külmast lõdisev tohu
tuulepesisse voolab,
vihur pillutab oksi,
luigehüüdeis on rutt.
Katab nõlvad ja lohud
harmjas tühjusestoola,
rähni asemel toksib
vihma lõputu nutt.