Sõnale härm leiti 103 luuletust
Enam ei tea mis on õige mis vale
Läbi uduste aknaraamide
läbi härmatund puuvõrade
süttivad esimesed tuled
tuhandete majade akendes
Nukrate kolmkõlade
segaste sõnade saatel
häguseid mälupilte sirvides
tuled veel tuld paluma silmad vees
Ja ma olen jälle astund
samasse vanasse auku
Ja ma olen jälle lasknud
kaevata lahti vanu haudu
Ja ma olen jälle ahtund
lahtund süü süütuse kaudu
Ja ma polnd jälle lahkund
vaid lasknud end panna raudu
Nüüd enam ei tea ma
mis on õige mis on vale
ainus mida tean ma on
et sinul puudus tahe
tahe minna sinna
Kuhu sinna?
Sinna pahede pihilinna
linna kus .....
jõulud
lumepuistega värvitud puud
valgeks sümboliseerimaks rahu
tähed naeratusega ehtind suud
sädelusega üksildasel kuul -
kelle piiratu valgus ei mahu
muidu aknast kiirena sisse
tulukesena igasse südamesse.
härmatise tolmu maailmale
saputand üleannetu pakane
vilkuva virmalisena silmale
hingeline hinguse hetk vagane
--------------------------
härdavõitu tunne ilusale
mõeldes - elu klaaspind
õrn... sile... tasane...
bussi oodates
ma ootasin peatuses bussi kuid
seda ei paistvat tulevat veel
möödus päevi, nädalaid ja kuid
lumiseks tolmuks härmatusid teed.
viimaks mingi tuli numbrit polnud
porises et on elu - surma ekspress
kuid nii kiiret mul ka ei olnud
saatsin temaga ära paki milles stress.
aega päikesekell osadena jaotas
kuniks kiirtest joonistus linnaliin
enda sisse mind tühjuseks kaotas
jäljed sulamas asfaldiga üheks siin...
hing kruusast... süda savisest liivast.
Pole silmi pole suud, justkui otse vabrikust
Korda kolmandat, tunnetan, mida taevas täna kingib,
mida täna valab ta mu tinti, harmoonilist viisi, ennast säästmata,
tormi vihmas seistes räästata, aitab ta mind, sest olingi juba läinud kärssama,
Tõusud ja mõõnad, lükkab ja tõmbab, kuid iial kedagi ära ei põlgand,
Pean teda sõbraks, terve elu ta õpetused kõlanud mu kõrvas,
Samas vormis mis kõik teised, kuid ei kedagi päris sellist..
Kellel küsimus küsimuse enda üle tekkiks, ta kogemus
kingitusena koguneb mu peekris, püha graal, sest see vaid tõe
enesesse jätmas, ei vaja lohutust, enese mõistmine inimkonn .....
Rõõmule lahti
Nukrus koob härmalõngadest võrku...
Ega sa ometi sinna ei kuku?
Kevadel jäta küll kurbus sa maha;
Aurab ju muld; uus elu saab koha.
Looduski piisavalt jõudu meil annab;
Teretab päike,meri tahet edasi kannab.
Ees on kõik ootused,soovid ja võidud,
Uued on tuttavad,kaugemad sõidud.
Elu nii ilus kui märgata tahad...
East ma ei räägi --- selle salgame maha!
Jagame mured kõik naljaga pooleks,
Võimatu jätame saatuse hooleks.
Ära jää kaugeks,ära sulge end sahtli,
Ole sa ikka veel rõõmule lahti!
Kui terve maa lund juba täis...
Kui terve maa lund juba täis,
mis helkleb varjundites öösel...
Kui kutsub külla võlulaas,
ja pole ammu olnud lörtsi...
Kui õhk on värske, kange, külm
ja härmatisest valged juuksed...
me ümber valge särav pulm
ning lugu ümisevad tuisud...
Sel ajal kätte jõuab talv
ma joovastuses tema ilust...
on lumehelbed nagu parv
mis tansisklevad tuuleõhus...
See pilt on unustamatu...
on lummatud kõik looduse ilust...
Siin asu, rahu, muretus
Talv sütitab mus luuleinnu...
/20.detsember 2015/
I’m not the one who easily forgets
Don’t know you much but figure neither you
Of course it somehow happens step by step
But hits you then again out of the blue
Still think about that very special eve
The feeling that this night just never ends
We had just met and then you had to leave
Still heard a bit of you among your friends
As foolish or as witty it may sound
I always used to jog and think of you
it gave me strength to make another round
while Frank was singing „Fly me to the moon „
The finnish made my way to you
I haven’t used it since
But when we h .....
Maa on minu kodu
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
linnupesa minu ase,
päiksepaiste minu padi,
kitsejäljed minu rada,
kuusetukad minu tugi,
pilveviirud minu vibu,
heinakõrred minu käsi.
Pihlaoksad need mu patsid,
samblasasi minu süli,
kuusekäbid minu kannad,
järvepinnad minu pale.
Liblikad on minu lapsed
lepatriinud lillepärjad,
tähetäpid tornikellad,
meresaared minu majad.
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
kurekolmnurk minu koda,
astelpaju trepimade,
kasekaared põlvepaine,
ladvalehed pidupõlled,
härmapitsid tanulina,
lillesilmad m .....
Talvine pööripäev
Keset talvist pööripäeva
lendab leevike üle taeva.
Vaatan ringi leegi ääres,
olen valge vati piires.
Tunnen külma jalgadel,
ka sul hakkab külm varvastel,
poen su kaissu, siin on hea
külma enam kartma ei pea.
Nõjatun ja vaatan vette,
lumi suland meie ette.
Ripsmed härmand näis
sinisilmad armu täis.
Kallistan sind tugevalt,
kuni küsivalt mind vaatad ülevalt.
Olen karmilt tõsine
süda leekiv punane.
Une-eelne
Hilise õhtutunni
Õrnad härmalõngad
Usinalt koovad
Hahkjat hämaruskangast
Ämblikuvõrkude nõtkuses
Heliseb läheneva öö
Sammudekõla
Aina lähemale ja lähemale
Hõljuvad pimeduse saadikud
Sõnatult lahkuvad
Argsel tantsusammul
Üksikud hilised valgusejoad
Oma igivana mängu
Hääletud varjud mängivad
Sajanditepikkune hõng
Ääretusse laotusevaipa
Tikib tähtedemustrit
Salapärane naeratus suul
Kauge lähedane kuu
Öökroon
Tuuleiil unenägusid laiali kannab
Suiguvad unne
Maarjahein timut ja kurekell
Sõnatu udu embusse haarab
Magava jõe ja ta kõrkjad
Öö .....
Kevad saabub
Päike särab, rohi tärkab
vesi ojas vuliseb,
Jõepervel ma märkan kalu
kuid tundub, et neid on sadu.
Linnud lõpuks tagasi lendavad
peaksid nad igatsema kedagi
Kedagi kel silmades sära,
ja kedagi, kes ei tee palju kära.
Päike küll paistab ja õues on soe
kuid öökülm veel põue tal poeb,
Vahel hommikuti aknad on härmas
ja lapsed mööda liivast kooliteed käimas.
Sinu ja minu vahel
Sinu ja minu vahel
on valge härmaallee
ja lumeniidid meil kahel
on langend silmile
Minu ja sinu huultel
on valus päikene
kui tunneksin tuld oma kaelal-
su suu on tuline
Meie ja valguse vahel
on taevas punane
eksinud suudluste vahel
me langeme lumele...