Ümber miljon suitsevat auklikku saabast Taluvuspiir liigub ajaga kaasas Silmaga näha, et jama siin lugu Viksida kingi, aga siis kuhu?
sügis on kohal, tean tunnen ta hääli suve lahkuvat hōngu, päikse madalaid kaari puts.®
Naistepäeva sära juba tunda täna, meel on õnnest tulvil, vaasis kollased tulbid, õrnalt kajab hommikune äratus: Aeg silmad avada on, mu kullakallis naine!
Just kui üksik hing Sügise vaikses tänavas. Koos temaga magus hõng On kaugele rändamas.
Oled suur ja sügav, lai ja kõrge, vaba... Aga nagu teistel, ainult üks on naba. Selle ümber tiirleb sünni elulõng - kõige ette, taha ulatub ta hõng. /Mari*Uri/
Kaunil lilleõiel kollane liblikas- ei tõusnud sealt lendu, ta tiivad olid längu-, tundsin külma hõngu...
Vana- aasta ära läeb, uut silmapiiril juba näed. Kõikjal veel on vana- aasta hõngu, läheb siis, kui aasta uus on saabund. Aga kuusesära see ei kustu, ta särab ikka uuel aastal vastu.
Tuli kevad, tärkas erksus poodi tõttan šoppama uusi riideid vajan ma et saaks suve oodata ootan pingsalt rohket päikest et saaks ujuda ja päevitada rohket suvehõngu tunda