Sõnale hõng leiti 61 luuletust
armastan sind terve elu
tema lihtne ilus naeratus
muremõtted tuulena viib
süda armastusest vaevatud
soovin et oleksid siin.
merevaigukarva värvi silmades
soojuse hingust peegeldumas
külmades ja pimedates ilmades
sametise päiksena sillerdamas
haldjana teerada valgustamas.
käed õrnalt põimitud üheks
minnes unistustele vastu
kandes ilusaid tundeid ühes
õnnelik paar eilseks astub
iga raskuse mis ette satub
hella armastuse kaitsvas süles.
siidiselt pehmed juuksed
neil on suviste unelmate hõng
suudlen huulilt nuuksed
muinaslooks koob mälestuste lõng
parimad koos oldud hetked.
Eralduv okas roosidest
Ilmnes viga, mu närvisüsteem on rikkis,
Kuulen kisa, luule hoovuses hõng ninna pistis,
sellel siin maandamisega miskit pistmist,
madalal subtiitril, kõrgemale sihtind,
valanud need päevad-kogemused tinti,
kinnitades jalga kingi, olen valmis nägema
kuhu see jala paar täna viib mind,
mängin oma hulluse-mulluse-tundmusega,
jälgin tõe tera, mis kuulduses ta elav,
et fookus oleks terav, kui vean oma read,
murdmata pead, puhtana seab,
vormi, formuleeruv kui ennustab tormi,
mu lapsepõlve rajooni , meenutab kopli,
puust osmikud, poiste kambad-
koduste joomiste eest jooksikud .....
Meie jäljed....
Su järgi tahan joosta läbi kastese heina...
Põlvini rohus püüda su jälgi...
Suudlusteks suruda sind vastu seina....
Sõõmudena hingata.. Lõhnad hommiku järgi
Su puudutus kui leebe hommiku-hõngus
Libistades sõrmede vahelt läbi su juust
Olen seotud su külge kui ihade lõngus
Seisame vaikides ei sõnad välju suust
Aplalt kikivarvul märjal rohul seista nii
Tunda tõusva päikese kuumust
Ei tema saabumine minema meid vii
Pole ruttu… tulemisel piisab ühest sammust
Kriitvalgel seinal on nüüd me jäljed..
Nii pinnapeal.. Samas nii sügavad
Kuivand kaste .....
ÜHEL KEVADPÄEVAL PEALE KOOLI
ÕUES VILISTAB KULDNOKK -
MA KUULAMA JÄÄN.
AKNAL TUIAMAS KÄRBEST MA NÄEN.
PÕRANDAL LAOKIL ÜKS SOKK.
TUPPA MULLAHÕNGU TOOB TUUL.
PÄIKESEST KISSITAN SILMI.
VAATAN SUVALIST FILMI.
KULDNOKK VILISTAB IKKA VEEL PUUL.
TÕMBAN KARDINAD ETTE,
KEERAN TELEKA VAIT.
SÕNUMI SAATNUD ON MAIT.
NÄH, KÄRBES ON KUKKUNUD VETTE….
Kevad südamesse pugend',
päikegi paistab juba kõrgel.
Kuid siiski tunda veel
on talve hõngu,
maagi veel on lumekoorma all.
Tahaks sooja,
kuid ei tule -
tuleb ainult külma.
Miks nii,
kui kevad varsti käes
ja sooviks rõõmu tunda
looduse taassünnist,
mis toob päikse südamesse?
Aken endasse
Südame vaka all hoidvat
nostalgilist valu
pettumusi tunda saanud
rajad viivad pimedusesse.
Aken endasse
suletud ava.
Piinad sisemuses
köidavad hirmud
kõik haavav.
Neelab Sindki
ahelais hing.
Müüritud aken
tunnete õud tapab
eilsesse vaikusesse
jäänd viimne kustunud
lootuse hõng.Hääl -
kisendab...
öösse lendab
olen kaotanud enda.
Maasikavälude süles
Olen sündinud südasuvel maasikavälude süles.
Mu juustes on heinahõngu, neist pääsuke lendamas üle.
Olen mänginud lilles ja rohus, lombivees ja liivas
Kuigi väliselt küll porine, seestpoolt siivas
Aeg tõi ellu uued mängud, prooviaeg ei kesta kaua
Ununesid kassi, lindude ja hiirte hauad
Looduse täiuses pisike tita räägib lindude keeles.
Ometi ilma paberita ei püsi kõik vajalik meeles.
Tsivilisatsioon too beebi haarab oma embusesse,
Südasuve-igatsus kuid alati jääb südamesse.
Veel olla päris rikkumata
Veel tundmata häbi
Veel vaesuseta, r .....
Lugu Printessist
Et sust väga hoolin ma
Sulle pildi joonistan
pildi peal on põld
Põllu äärel moonid ja
moonid punast tooni ja
taamal taevavõlv
Nüüd ma väga hoolikalt
lehe mõttes poolitan
teisel pool on nõlv
Nõlva püüan voolida
tee sealt läbi joonida
tee peal seisab tõld
Tõllas laud koos tooliga
Või ehk hoopis trooniga
Ja parfüümihõng
Printsess kuldse krooniga
puhtast siidist looriga
rinnas hõbesõlg
Laua peal on roosid ja
pärleist pungil toosid ja
mündipaunal sõlm
Aeg on printsi kosida
valikus on tosinad
ükski pole kõlb
Metsast otsib .....
Mõtlen end täpiks
Mõtlen end täpiks su silmas
Ja kujutlen kuidas mind vaatad
Mõtetes küsides tohid
Sel öösel ehk olla mu saatja
Mõtlen end täpiks su käele
Ja kujutlen kuidas mind puutud
Tunnen kuis soontes su veri
Siis soojaks ja elavaks muutub
Mõtlen end lõhnaks su õhus
Ja kujutlen kuidas mind haistad
See hõng aina nõudvamalt kutsub
Mu huuli nii magusaid maitsma
Mõtlen end veiniks su klaasis
Ja kujutlen kuidas mind rüüpad
Kuidas mind kui sigaretti
Sa heleda leegiga süütad
Mõtlen miks hommik nii vara
Meid äratab sumedast unest
Meri meist nutma jääb maha
Nii rõõm .....
Une-eelne
Hilise õhtutunni
Õrnad härmalõngad
Usinalt koovad
Hahkjat hämaruskangast
Ämblikuvõrkude nõtkuses
Heliseb läheneva öö
Sammudekõla
Aina lähemale ja lähemale
Hõljuvad pimeduse saadikud
Sõnatult lahkuvad
Argsel tantsusammul
Üksikud hilised valgusejoad
Oma igivana mängu
Hääletud varjud mängivad
Sajanditepikkune hõng
Ääretusse laotusevaipa
Tikib tähtedemustrit
Salapärane naeratus suul
Kauge lähedane kuu
Öökroon
Tuuleiil unenägusid laiali kannab
Suiguvad unne
Maarjahein timut ja kurekell
Sõnatu udu embusse haarab
Magava jõe ja ta kõrkjad
Öö .....
Sügis on jälle kord
Vahtrad heidavad lehti
Sügis on jälle kord
Süda otsekui pehkib
Tuju on rusuvalt morn
Suislepa hapukat hõngu
Sahvririiuleilt lendub
Hallad on raastanud põldu
Karge on sügise embus
Pliidi all söestavad halge
Leekide purpurkeeled
Hingel ei hakka kergem
Aina suvi on meeles
Maren Toom 1988
Sügisehõng
Sügisehõng
Surmale määratud lehed
Tuules tantsivad puud
Maa puhas lõhn
Pilved kingivad aina vett
Hüvastijätukolmnurgad taevateil
Eestimaa sügis
Nukker ja rahulik
Päikese viimane naeratus
Külmetavatele puudele
Külmetavale maale
Sügisehõng
Igal aastal uudne ja erinev
See sügise sünd
Ja mu säravad suvepäevad
Ära lendavad üksteise järel
Lõunamaale
Sooja poole
Päikese paitust otsima
Üksi ja alasti
Seisan kui äsja toretsev vaher
Kõik mu kirevpunased lehed
Ära must lendavad
Sügisehõng
Ainult minuga jääb
Jagama homseid päevi
Maren Toom 1981
.....
Novembri lõpp
Nii roheline muru jälle
On paljaks poetund üürikese lume alt
Ja sina tundud äkki külm ning kauge
Su huuli tunnen võõralt lõhnavat
See on novembri lõpp
Just kadripäeva hõngu õhkab
Sest sinihämarusse mattund
sügavsumbest varaõhtust
Jah veel on vara
Igatseda taliharja karget külma
Kuid liigselt hilja
Et võiks tunda suve sooja hõlma
See on novembri lõpp
Mu hing ei enam suuda
Vaid taluda su külma võõristust
Mis elu jälle hellaks muudaks
Maren Toom 1983
Kevad sinilille sinises
Ei tea, miks armunud ma taas?
Vist kevad poeb juba põue.
Kuid lumi on ju maas
ja ilmadki ei kisu õue.
Külm näpistab vaikselt tagumikku,
näen lume alt kergelt külmunud lagendikku.
Linnud lendavad meie maale
ning lõõritavad tervele Eestimaale.
Lõõritades ehitava pesa
ja loovad tasapisi pere.
Varsti - varsti hakkab paistma kevadine kesa,
mis paneb poeedil ringi käima vere.
Pungad kikitavad peanuppe
ja varsti korjatakse tuppa nurmenukke.
Kevad sinilille sinises
ning esimene kärbeski juba pinises.
Siniliiliad ja astrid,
mis on kaunid kui delikatessid .....
Poisikese rõõm talve pärast
See talv, see kange talv
ei ole joht nii halv,
kui mõni rahvas mõtleva,
kee külmä hõngu pelgävä.
See talv, see kange talv
ei ole joht nii halv.
Kui ilm, kui kik see ilm
ka tänitäp: Või külm!
sis meie, poisi, kargame
nink hammeväel me mängime.
Kui ilm, kui kik see ilm
Ka tänitäp: Või külm!
Kui jää, kui nilbe jää
om vee pääl, sis om hää:
sis meie, mehe, liugleme
nink jalaravvan jooseme.
Kui jää, kui nilbe jää
om vee pääl, sis om hää.
Nii virk kui tuul, nii virk
nink kerge nii kui tsirk,
me hulgan ree pääl istume
nin .....
Jokker
Vaatan pealt, kuidas köik tegutsevad,
ise midagi ei tee...
Erinevad pakid kohtuvad ja segunevad,
mina ikka üksi veel...
Minust peetakse suuresti lugu,
kuid mind ei vöeta mängu...
Vaatan jälle seda pealt ühtelugu,
tunnen vaid selle höngu...
Üks on köige üksildasem number,
jokker on kaardipaki üks siis...
Kas keegi julgeb lükata ümber
mida ma just siin ütsin...
Üksi väljaspool pakki ärkan,
keset muru, taevast tuleb padukas...
Kas keegi üldse märkab,
kui jokker läheb kaardipakist kaduma?
Tanel Saar