Sõnale hüüd leiti 175 luuletust
Lähedaste hüüd
Kuhu Sa kadusid,
Sina, kes Sa olid siin?
Nüüd lõpuks adusid,
kui õrn on elu piir.
Kuhu läksid Sa,
alles olime koos?
Veel kord kohtuda
oli Su ainuke soov.
Siiski näha Sind
enam ei keegi saa,
on juba kaugel hing
valvamas lähedalt.
"Kõik, kes lahkusid,
tulge tagasi nüüd!"
nii kauguses kaigubki
kõigi lähedaste hüüd.
- Tarmo Selter -
2022
Ukraina memmekene
Ukraina memmekene nutab,
hinges valu ja kurbus südames.
Kodu pole enam võtta,
kõik on pommitatud varemeiks.
Madal majakene oli,
remonditud sai kevadel.
Koduaias õitses suvi,
lokkas vili põldudel.
Memmekese armas taati
suri ära kurbusest.
Leina nüüd on mitut sorti,
valu suur on südames.
Memmekene taevast palub,
mis on alles jäänud veel.
Pilvel ingel istub, pasun
käes.
Pasun hõikab õige-varsti:
"Rahu tuleb maa- ja südame pääl'!
Uus nädal
Mõtteid soritud on siia ja sinna.
Uus nädal ja mitte midagi uut,
siin sinise taeva all.
Sõda käib ja venitab end pikaks,
seda näeb ja tunneb vaene,
rikkalgi on kaelas köis.
Kuskil kaugel rahu hääl vaid kaigub,
silmale ta pole nähtav veel.
Laulud rahust vaprast,
kõlavad keelel ja meelel.
Nii kindlameelsel sammul edasi!
Laulud aitavad elada võita-ALATI!
Valge tuvi
Valge tuvi tiibu laotab
ebakindla taeva all
Allpool pilvi maailm laotub
pillapallakil on ilm
Eestimaad nüüd aita kaitsta
meie valge Rahulind!
Tule taevas appi, aita!
Rahutu on maailm!
Valge tuvi tiibu laotab
ebakindla taeva all
Allpool pilvi maake ägab
Laota tiivad!
Palun Sind!
Kaja
Lähen mägedesse hüüdma,
püüdma kaja
Enda hinges kogeda ma tahan,
vastukaja
Tere! tere,tere,tere...
Kes kuuleb! kuuleb,kuuleb,kuuleb...
Kas sina oled kaja?! kaja,kaja,kaja...
Mina lihtsalt inimene! inimene,inimene,inimene...
Kas siin on ilus elu?! elu,elu,elu...
Kas elus peitub valu?! valu,valu,valu...
Kas ka parem tuleb?! tuleb,tuleb,tuleb...
Siis lootuskiirgi paistab! paistab,paistab,paistab...
Nii hea on kuulda tõde! tõde,tõde,tõde...
Kas tuleb lähemale?! lähemale,lähemale,lähemale...
Head aega! aega,aega,aega...
Imede ootuses
Nina eest veerevad päevad
öödki on lühemad
Maa ja taevas on vaevas
kuskil täht on vilkumas
Sügispimeduses ammugi olen
sügis pilkane on ees
Taevane isa,kus oled?
Näita mul väljapääsu teed!
Kerge ei ole ju olla
alustada lõputut teed
Pole enam kellele loota
ime on pääsemise tee
Mõttelend
Õrn udu
kastene maas
liblikas rohukõrre peal
virvendus õhus
läbitungiv päikesekiir
soojus südame peal.
Pilved vatiselt pehmed
rändlinnud varakult teel
mõtteis neil järele hüüan
Head teed! Head teed! Head teed!
Loksumas sinine meri
üksik kajakas vahuharja peal
istub seal üksinda seni
kuni lainetus uhub ta sealt.
Rannaliival ei ühtegi jälge
jalajälge kaks
maha jätan seal
merekarbid haigutavad liival
neis kohina äratama pean.
Tähendus
Arvasin, et tähendan Sulle
päris palju.
Jah, arvasin, et tähendan Sulle palju.
Noh, siis lootsin, et tähendan Sulle midagi.
Jah, midagigi...
Aga siis anusin, et tähendaksin Sulle no nii natukenegi.
Aga, mitte midagi...
Jah, ma olin mitte midagi.
Valus.
See on kõrge kukkumine.
Jah, kukkumine.
Sa ei jalutanud minuga alla,
ei saatnud mind alla.
Sa lükkasid...
Ai, mul on valus.
Haarasin veel kuskilt kinni
poole peal,
nii väga püüdsin jääda
sinna poole peale.
Ma rippusin,
hüüdsin Sind,
Sa tulid...
Ja rebisid mu käe lahti,
kui Sul oli võimalus päästa. .....
Sa ei tohiks
Sa ei tohiks mõeldagi neist asjust, millest räägid
minuga, kui mitte keegi kuskil pealt ei näe...
Tegelikult tahaksin vaid olla vaikselt kõrval,
tasakesi südameni libistada käe
ja silitada loomakest, kes ikka pisut turris,
tohutumas kõrbes hüüda üksi hüljatut...
Abistada ühte hinge, kinnisilmi proovib
kes kasta õitsemiseni ka taime viljatut.
Sa ei tohiks iial teha asju, millest mõtled,
minuga, - sest ma ei ole kindel, kas sa tead -
oled katastroofiliselt veidi ära eksind
oletustes, kes ma olen ja mind kelleks pead.
/Mari*Uri/
Kevade saabumine
Primadonna Kevad ootab oma etteastet,
daamile kohaselt teeb ta seda väärikalt.
Tunnike iluund ja pits peenemat keelekastet
ja juba astubki ta nõtkel sammul lavale.
Ei taha vaibuda aplaus ja tormilised hüüded
on publik nagu sulavõi ta ees.
Suht lootusetud primadonna püüded
ei alata saa kontsertkava veel.
Kuid lõpuks nagu paisu tagant valla
pääseb kevadiselt värvirikas hääl
laskub valitseja trepiastmeilt alla
taustaks suliliste sulnis ühendkoor.
tri:nu
Ei mingit andestust...
Ma kokku korjan enda katki läinud killud….
Tükikene südant neis ja puruks kukkund hing…
Minu tundeid …naerdes sa muudkui katki pillud…
Neil tangot tantsinud on rõõmsalt sinu king…
Ma andeks palusin, ja muuta ennast püüdsin…
Mul kadus usk… ma selles süüdistasin sind
Siis abi vajasin, ja hääletult sind hüüdsin….
Ei mingit andestust nüüd hoopis vihkad mind
Kevade saabumine
Kevad tuli rongiga
jõudis Türi jaama.
Tuli suurtest pidustustest
rõõmsalt osa saama.
Jaamaülem vastu tõttas
terekäsi pikka
kevad talle kaela hüppas
hüüdes Türi ikka!
Kuuri alt siis toodi velo
pingutati ketti
kevad suuna linna võttis
haaras Türi letti.
Mis kohti kevad külastas
on nüüd küll sinu öelda.
Aitäh, kes viitsis lugeda
veel parem kaasa mõelda!