Sõnale igatsen leiti 122 luuletust (uued)
Lõunamaa neid...
Minu unelmate tüdruk ma igatsen sind..
Oma meeltega kompan su keha.
Võrratult oled inspireerinud mind..
Teoks sai mõte sinust lugulaul teha…
Oo kaunis neid sinul ronkmust on juus…
Silmis sädelus........punased huuled…
Õrnalt õõtsumas rind, pisut paljastav pluus…
Sind on vorminud lõunamaa tuuled…
Kaelas ketiga kõlkumas hõbelev rist..
Naudid elumerelainetes vett…
Sulle mõeldes kui südamest läbi käib pist…
Oled miraaž mulle või meelepett….
Kärsitus
Suvi jõuab kevadele järele,
kevad juba paigal on.
Kevad oma ilu on laotanud kõikjale,
kuum suvi nüüd liikvel on.
Ahnel pilgul vaatan kaugusse,
igatsen ööbikud.
Toomingas varsti lööb õitsele,
siis palju on laulikuid.
Siis südagi laulab ja joodeldab sees,
hing rahu ja rõõmu saab täis.
Kuum päike mind küpsetab ja kõrvetab,
olen üleni ma suve täis.
Igatsus kevade järele
Pilve vahelt juba piilub
esimene kuldne päikesekiir,
metsasülest aga virgub
esimene kevadlill.
Pungad kinni on veel puul,
sealt tulemas õieke uus.
Metsaserval ojakene rajab teed,
kraavis vulisevad sulaveed.
Linnud kodumaale tagasi
alustavad rännuteed-,
niiväga igatsen ma
kärarikast linnulaulu,
mis tühjuse viiks kurvast südamest...
Olen vaba
Suvesoojus möödus nii äkki.
Sügistuultes kõnnin nüüd üksi.
Olen vaba ...
ja oled vaba sina.
Ei tõde ma taba,
mida tahan ...
mida tahad sina.
Tean vaid, et igatsen sind vahest.
Kuid sa oled nii kaugel.
.... isepäine ja raudne.
Haaran õuna ja võtan ühe ampsu.
Kerge õhk ja õlgadeni kampsun.
Peatun, võtan kohvikus istet.
Naudin üksi seda hetke.
2019.a.
Vanadus
kui varem lähtusin Bulgakovist
"Käsikirjad ei põle",
sest see söövitus minusse
siis haigeks jäädes sain aru,
et kui ma pidevalt kustutan enda kirjutisi
ei jää minust midagi alles
ehk see tuul, mis siia puistatud
kannab edasi minu kui inimese
tuntud tundeid
huvitav, mis kirjanduslektorid ütleksid
kuidas ma igatsen lihtsalt olla kohal
aga sa ei saa olla kohal
nendes kohtades, kus uks on juba sinu ees sulgenud
seega, kõik, mida loon,
peab olema ühel või teisel kujul kättesaadav
muidu ma piinaks ennast ju ülearu
õrnahingelised peavad saama ennast väljen .....
Mälestuseks
Mu ema, mu armas ja hea,
Sa lahkusid vara me juurest,
me kohtume, küll mitte pea,
seal, kus on me juured.
Mu ema, Sind igatsen ikka -
Sinu sõnu, Sinu tarkust, hääle kõla,
kahjuks igavik ei oota pikalt,
nii jätsidki oma maise keha
Mu ema, mu armas ja hea,
südames hoian ma Sind
ja alati meeleski pean -
Sinu armastus hoiab ka mind.
Mu ema, Sa lahkudki täna,
Sind saadame viimsele teele,
nüüd lõplikult lähedki ära
kaugele tähtede poole.
- Tarmo Selter -
2023
Vana sõber
Ma täpselt enam ei mäleta,
milline oli su nimi, su nägu.
Ma ei mäleta kuhu kadusid,
miks läksime mööda eri radu.
Nüüd vaid võõras kõnnib tänaval,
ma ei mäleta enam su loomust.
Sellest hoolimata igatsen palavalt,
igatsen saada osa su rõõmust.
Jah, kunagi teadsin ma sind,
kuid see oli eelmises koolis.
Jah, kunagi ehk mäletad mind,
seda aega, millest nõnda hoolin.
Ehk kunagi taasavastad mu,
suudad andestada tehtud haavad.
Ehk leian mina ka jõu
andestada meie tehtud draama.
Siis teadvustan taas su elu,
märkan taas su rõõmsat nägu.
Siis ehk lei .....
Su hääl on minuga
Ma kuulen sind, aga ma ei näe sind kus oled?
südames oled.
Olen üksinda toas ja kuulen su häält,
lähen otsima, aga ei leia sind säält.
Nii imelik, et kunagi olime koos,
nüüd ei ole sind, kui olen lauluhoos.
Sa justkui aitad mind, aga sind pole seal,
on ainult su hääl.
Oled kui vaim, kes kummitab mind,
ja ei tea, et igatsen sind.
Ma kuulen sind, aga ma ei näe sind kus oled?
südames oled.
Unistused
ma igatsen sind taga
sind pole siin…
just siis kui maailm magab
mõte sinu juurde viib
õhtul rannal istudes
päeval suvekiige süles
tule ütle kui oled tagasi
ärata mind üles
võta käte vahele mu põsed
neid õrnalt suudeldes
ah need hetked, ainult mõned
võiksid leida meid nii uneldes
küll sa tuled, meil pole kiiret
unenäos sa oled siin
unistustel pole piire
ajas ette lihtsalt ruttan siin..
Igatsus Sinu järele*
Igatsus Sinu järele
on pisaratest tugevam
kiivam on see lend
kui tulles libikana
saaksin olla nahkhiire kuues
kuhu tulla liftiga alla
sinna, kuhu kaarik enam ei sõida
ja sa õpetad mulle teed
küllap põleme üheskoos tuhaks
ja sedagi suure ookeani rõõmu sees
armastan ja igatsen Sind
kuigi Sa ei tule
ma ei saa endale Sind keelata
Ema igatsus*
süda murdub
reis määrdub
määrdub sini-punaseks
trepist alla
tasapisi
mitte rutates
ilma muhkudeta
aga ometi
siin ma seisan
arglik nagu uruhiir
ja seda veel heidetakse ette
et miks ometi ei ole ma
koleerik
või kärsitu sapiga inimene
olla osa maailmast
olla osa perekonnast
mis paneb mind tundma
et aina enam tahan varjuda oma kookonisse
tahan seda rahu ja tasakaalu
vajan oma ema
oma ema rahu ja soojust
sellist sõnadeta olekut
kus maailm ei kõigu nii palju
seda emalikku soojust vajan ma kõige enam
ei vaja suuri sõnu
ei vaja plaanide muutmist
vaid kindlu .....
Vaikus lärmi teeb
Vaikus lärmi teeb,
minus ringi kolades.
Hiilib aga valjult tee
siht on otse südames.
Miks nii valjusti?
Mõtlemisest vaevub hing.
Müra taustal vagusi,
igatsen ma ainult sind.
Sinu peale vaikusel,
plaanis laotada on loor.
Summutada mõte hell,
peita ainus jäänud pool.
Jääda võiks see nii, kuid ei -
võitlen talle vastu ma.
Pisarais kui kastes hein -
ma ei suuda sinuta.