Sõnale ikene leiti 279 luuletust
Soojal peopesal on armastust
Linnuke nokkis aplalt teri-,
minu peopesalt!
Tal vaesekesel külm oli
ja kõhuke tühi,
süda tuksus elule,
veidikene hirmugi oli.
Peopesalt teri nokkis linnuke,
külmatunne andis järele.
Ükskõik, kui pisike on pesake,
peaasi, et oleks soe ja hubane,
et laual oleks toiduraasuke.
See hetk oli nii kaunike,
tühjaks jäi peopesake.
Nii soe tunne tuli südame,
tunne kui varajasel kevadel.
Nüüd saiapuru ja teri panin aknalauale,
kuulda on, kuidas linnukene koputab aknale.
Veel sündimata
Käes on õhtu.
Tunnen magusaid lõhnu, mis emotsioonidest pääsenud õhku.
Kogu maailm pugenud kõhtu.
Silitan jalga.
Ei tea ehk tundsin sinu kanda.
Poksid kuid vaata et emme kõhu vastu ei löö varbaid.
Muudad meid hellaks, kui sirutad ennast.
Teen kõike sulle, sulle olen kõige julgem. Kogu maailm kasvõi tulge.
Kaitsen ja söödan sind.
Juhendan ja õpetan mis särab öötaevas kaunilt kui emme naeratus.
Annan kasvatust mis raskes veab sind ja avab igat ust, et oleksid parem elu juht.
Et su mälestustes oleks sambaks ka mina.
Pisikene, see on minu väärtuste rida
Aastavahetus
Vana- aasta läheb ära,
uus uksele koputab.
Kõik, mis oli halb ja paha,
jääb nüüd meist kaugele maha.
Jõuluaeg oli kaunikene,
hingel, südamel rõõmukene.
Kui vaid rahu alles jääks,
palutud sai iga päev.
Iga jumalama päev,
et kallis rahu alles jääks.
Advendiaeg
Advendiaeg võib pisut olla kurvameelne,
kui ta hingesoppi ronib
ja pisaraid sealt teele saatma hakkab
lahkunuile, kel küünlasära ammu,
silmist kustunud on.
Advendiajal jääb rõõmude vahele
ikka veidikene kurbust, nukrust,
mida imeline jõulumuusika
veelgi võimendada võib.
Siiski advendiaeg pakub palju soojust
ja sinuga kaasas käib-,
ei üksinduse tunne
rabada sind või.
Mul on oma kodu
Mul on oma kodu,
väikene ja suur.
Suur ja lai on Eestimaa,
seal minu armas, väikene kodu.
Kõige suurem igatsus
on koduigatsus,
valu järgi tuleb,
kodu pärast just.
Ei kuskil parem ole,
kui oma kodus- Eestimaal.
Ei paika armsamat ole,
kui on Eesti- Sinu sünnimaa.
Süda rinnus sureb,
kui pean jätma või kaotama ta.
Hirm jälitab alalõpmata
ja sõjakatel keeb ilma kaaneta.
Vaatan sind... mõtlen kui... ammusest ajast
Vaatan sind
pilkasest pimedast ööst
mõtlen kui oleks sind ...
mul oleks trööst...
Vaatan sind
ilusam tähtede särast
küsid mult millal ma...
ütlen et pärast...
Vaatan sind
veetlevam päevasest päikesest
ütled et ootad mind...
unistad väikesest...
Vaatan sind
kenam ka kahvatust kuust
sõnad et unistad...
vaikus mu suust...
Vaatan sind....kuulan sind...
pulsilöökide kajas
lausun et mina sind...
ammusest ajast
ka siis
ka siis kui oma arutusest
enam maa peal pole inimest
on alles vihm ja tuul päikene
metsade lehtimine
lillede õitsemine
mägede kulumine
jõgede voolamine
elu igavene sünni ime
maa peal kord valge
on siis jälle pime
alles kärbse lend
läbi asfalti orashein
päikse kätte tõukab end
Всё под контролем!
Всё у меня под контролем,
Давно вышитого плана,
Я ведь происхожу из клана,
Где самотёк недозволен…
Имеется план, как всегда,
И тягучих расчётов вклад,
Не оставит на пути следа,
Это его целостный уклад.
Вопрос острый всплыл в свет,
Какого новизну перекрывать?
Не жить, только переживать,
Один вопрос лишился ответа,
Как же мож .....
Lillebukett
Lillede sekka kirjusid sügislehti,
nii ilusat lillebuketti tehti.
Lapsed, kes lasteaias vee,
oma kasvatajale kingivad need.
Lapsed kuldseid sügislehti
korjasid vaiksel metsateel,
siis kui päike säras kõrgel
ja imeline oli päev.
Lapsed killukest sügist lasteaeda viisid,
seda uutmoodi viisil.
Et kasvatajal oleks alati silmis sära
ja et päikene paistaks südames kogu aja.
Õhtuses udus
Õhtuses udus näed tumedaid varje,
saad aimata, mis toimumas öhe,
kusagilt kostumas vaikuses karje,
mõni loomake üle tee läheb.
Päikene enam ei siruta kiiri,
on lahkunud teisele poole,
varsti ei silm enam seleta piiri,
udu sees pinke ja toole.
Leiad end seismas seal laterna vihus,
kusagil seisab veel keegi,
udus on tundumas kõik nagu pihus,
öises taevas kuu süütamas leegi.
- Tarmo Selter -
2023