Sõnale iksus leiti 91 luuletust
Anna palun andeks
Kas ma lämmatan Sind
kas ma mõjun Sulle kui vaakum
mis ei lase rahulikult tuule käes lennelda
Ma ei taha nii mõjuda
ja ma ei tee seda meelega
See elu on minu kord igatseda
ja nutta
Selle eest, mida teinud olen varem
Ja Sul on iga õigus olla keelduv
eemalepeletav ja hülgav
Miks mina hülgasin Sind?
Ma ei tea
Aga mina olen selles elus järele jooksja
ja mul on kiired jalad
ja nutikas peanupp
aga kas sellest kõigest piisab?
Ja mida ma üldse tahan?
Iga sõna, mida ütlen, mõjub Sulle plahvatusohtlikult
nagu ma oleks mingi mängur
siirus, siirus - kuhu see jääb .....
Suvises Norras
selline loojang
et põlvili laskud
palud õhtult endale õnnistust
enam millestki pole kahju
kui ilu nõnda hinge joodab
Su tulemist ootab
pärast põlvitust
ülal miilavad pilvesöed
ilmaruum justkui köeb
ja elu on uuesti
vanemaks õeks
hing päeva tagasi võet
*
eal sõna suuda edasi anda
vee voolamist jões
rünkpilvede varju
liikumist mäel
vaevapajude õitsemisiha
igilume läheduses
*
öös mõnes
põletab sind äkki suudlus
unund õnnevalu
kui aknal mustendavad ruudud
kõiksus laupa puutub
hing mälu raskust talub
kord süttind kiivus
kire tuli
poleg .....
TIKSUMINE
KELL TIKSUS JA MINA
ISTUSIN SOHVAL
VÕI DIIVANIL
VÕI KUŠETIL
VAHET POLE MILLEL
KELL TIKSUS JA MINA
ISTUSIN
VÕI LAMASKLESIN
VÕI LEBASIN
VAHET POLE MIS MA TEGIN
KELL TIKSUS JA MINA
VÕI TEMA
VÕI SINA
VAHET POLE KES
KELL TIKSUS
VÕI POMM
VÕI TAKSOMEETER
VAHET POLE MIS TIKSUS
TIKK-TAKK TIKK-TAKK TIKK-TAKK
isa värssidest
kui kurgus otsa saab
päikese hele sõõm
teel olen teise ilma
hing lahti laseb elu küljest
nagu oksalt leht kaob kergelt
päevast rõõm
kuis kardan kohtumist
Issand Sinuga silmast silma
kui igaveseks jään
ilma maisest kodust
linnulaulust haljast rohust
eha valust kase tohul
mul kõiksusega rääkida
tuleb igavikus lõputult
üksnes tema keelt
Mina
Mis minust saanud on,
nii vanana istun siin,
mattes hea sõbra,
mõtlen iseendagi valusatest päevadest
kui enam ei oska ei jaksa
sooviks vaid vaigistada seda valu
Aastad kogunevad, aga minu tuum on sama,
see avaneb ja avardub, aga mina olen mina
aina mugavam, aina mina ise,
aina rohkem mitte hooliv sellest
kuidas võib nähtav olla mu väline ilme teistele
püüan hakkama saada eelkõige iseendaga
Kui taotlus on tehtud, et lapsi ei tule,
võin ma oma helesinise kleidiga kivil istuda
ja ennustada veepeegeldusest sügavuti minekut
aga...
kas ma tunnen ennast rõõmsana? .....
Hommiku pühadus
Hommiku pühadus
Inglid tantsivad päikesetõusus
Puudutavad maad
On ärkamisaeg
Mäed sirutavad selgi
Metsad raputavad päid
Ja veed ringutavad
Pikalt ja sügavalt
Sirutan selga
Ja ringutan
Tasapisi ärkavad
Mu mäed ja veed
Minu sisemine mets mühab
Ta on püha
Nii palju põlispuid
Nende seas muid
Mida voolida
Kuidas nii hoolida
Et igal saaks hea
See mu meelelaad- tean
Minu mets
Mu põlislaan
Mu pühad puud
Ja muud
Kurjuses kiduvad
Viha sees surevad
Kadedus kaetab elu
Mets tardub
Ja enam ei toida
Oled hingetu hingeline
Metsata mets
Tühi
Teed ja näid
Siin- s .....
tänus emale
kui oma plikaohtu emaga
koos saaksin veel põlvitada
sulgunud õitega ülastega õhtu ees
heledas aprillis
rõõm silmis
hetki lahti sõrmitseda
helde olemise seest
tundes koosneme mõlemad
kõiksuse vaikusest
lumede sulaveest
me meeli nilpsab mais
toomingate valge leek
suus sõnu söestab vahel
valus emakeel
saanud saatuseks mõlemal
elus kannatada üksteise eest
S.O.A
Sa oled armastus, kas Sa tead…
Kui südantsoojendav lõputu päev.
Sa oled ime, millesse uskuma pean,
Sest seda kristallselgelt enda ees näen
Sa elad mu südames tasa ja vaikselt,
Täidad hinge ebamaise rõõmuga.
Sa annad mu elule lõhna ja maitse,
Sind hingan ahnelt iga sõõmuga.
Sa oled mu tõeline teine pool,
Minu hinge ja südame hoidja.
Heledalt särav täht minu elulool
Põletav-tulise kireleegi loitja.
Jah, armastus, see oled SA!
Kõige võimsam ja tugevam tunne,
Mida eales ilmsi olen tundnud ma
Või siis, kui suikunud unne.
Minu ühendus Jumalaga
LÃ .....
Kuula mind ära
Kuula mind ära
Mu omanik
Mu süda on täis klaasikilde
Ja vasak põlv on katki
Sa ütlesid, et ära muretse
Küll kõik laabub
Usalda suuremat Kõiksust
Aga ma ei usalda
Ma sahmin ja siblin nii ridade kui peenarde vahel
Seda on märganud kõik
Mu silm vilgutab ohutulede märgiks
Sähvatab vasakut silma
Et kontrollida silma närvirakkude vahelisi ühendusi
Kas olen elus?
Mu süda on täis kurbust
Kuidas jäeti mind ilma hooleta?!
Ja armastuseta
Anti kiiresti,
kiirkorras,
kiirlaenuna vaid
Küllap ma pääsen
Tundlikuna on maailm hoopis teistsuguste và .....
Oh, Jumal, kui sul on alles 16
ma hoian Sind eneses
hästi tasa ometi
miskit jääb puudu
võtan Su uuesti päeva kaasa
kui mesilased on hakanud
sumisema
vaata nüüd on päevast
viimane kild päikest seinal
panen ta endale peo peale
mu tuba
põrand on roheline
tas on 24 lauda uks ei kägise
varsti panen helesinise
tapeedi tervele toale
eksisin põrandal on siiski
25 lauda pean teda veel
millegagi küürima
*
koivalguseks kuu jõudnud
on teispoole katuseharja
enam kõiksusega
miski minus ei kõnele
meel kuu valgusest toas
kaasa võbele
kihlatu
eelmises elus kihlatu
selles elus sõber
mu südamekell mis tiksus mu rinnaku kohal ei valetanudki
see oli nii
mu aristokraatlik pere kiitis selle abielu heaks,
oi kui glamuurne
seda enam ei loobu ma truuduse vandest,
mida andnud olen sõbrale, mitte loobuda sõprusest et proovida midagi uut, midagi sellist mille üle teised kadedad oleksid
milleks lõhkuda seda, mis meil on?
keeruline on see inimsuhete maastik
näppisin eile õhtul paar tundi vanu värsse
Näppisin eile paar tundi sõnu
lööb meeled õhevile
teel metsas põllul aias
nüüd lume sulamine
õhus sääse pirin
küla kohal kure lend
ka sina ära
ei tunne enam end
kui joodavad su
päeva päikse hellus lembus
märtsi sinas
lõo kristalne kõrge triller
õitsva kraavipaju
esimene embus
*
nüüd kodus õitsvad
ristiheinad
tuul mängib lille lõhnaga
Ernst Enno
kuis hetkes olla võib
nii palju heledust ja leina
selle hetke kõrvale
mul midagi pole panna
mis suudaks seda
sõnades aega edasi kanda
*
Isa ma ei suuda
Püha Paavst .....
Ma olen tühi.
Ma olen tühi,
ma olen tühjus,
ma olen kõik ja mitte midagi.
Seega olen ma ka kõiksus.
Kõik Sinus.
Või ka lõpmatus.
Õudne lõpp või lõputu õudus, Sa alati küsisid.
Ma ei tea.
Ma ei tea vastuseid ja ma ei otsi enam vastuseid,
ma tahan olla,
tahan õppida olema ja igast lillelõhnast äratada oma meeli
uskuma suuremasse armastusse, kui mu hinge iialgi võib mahtuda.
Äratasid mu hinge sügavast talveunest,
kui olin unes,
olin eksinud,
olin kuskil tühjuses,
ootamas kedagi ja midagi,
teadmata endast kui Loojast ka
mitte m i d a g i.
Aga ometi?
Nad üt .....
Mina
Liigun tuulena üle taeva,
paitan pilvedena õhku,
seilan kaugel tähelaeval
öösel koidikule vastu.
Voolan ojadena aasal,
sajan vihmana alla,
talvel valgel lumevaibal
päästan külmaiilid valla.
Nõnda vaikselt liigun ajas,
kaugel kõikjal kõiksuses,
olen olemas siin täna
oma kaotustes ja võitudes.
Elan meeltes ja südameis
ka siis kui mind pole,
kuni vastu tuleb ajasein,
vajun meeltest kaugemale.
- Tarmo Selter -
Tühjuse ruum
Mõtlen sinust,
kui ärkan.
Sest oma hinges
Tühjust ma märkan.
See koht mõeldud
On armastuses Sulle
Taevast kingituna mulle.
Kuhu mahutan ma
Enda soojad käed...
Koos sinu põimunud
Käte kuumavas tundes!
Kuhu peidame enda
Ãœlevoolavate tunnete
Päikesekiirte pilgud...
Kuhu vaatame,
Kui selgesse kaevu,
Silmade kirkuse aususes
Sest armastame nii
Nagu ei keegi pole armastanud meid..
Lihtsuses...vajaduses
Olla üksteise allikaks..
Ãœksteise tuleks, mis
Ajatuna kandub
Üle kosmilise kõiksuse
Tähelt-tähele
Südamete tuksete
Lõpmatus kajas
Meie rütmis...
Huul .....
Kõiksuse sära
Palun tule
Ãœheks silmapilguks
Millest saab õnnelike
hetkede kohtumiste jada
Silmapilguks, mida
Mõõdavad aastad ja tunnid
Ja koos läheme
Mööda oma rada
Kuhu süda on laiali laotatud!
Hinge valguse
Sammudes astud
Sina ja mina
Mööda üksteise jälgi
Aegamööda kokku kasvades
Tunnetes. Ãœheks saadeks
Mõtetes. Kokku saades
Ühises puutes...me hingevärinas, silitame
Ãœksteise kuumavaid palgeid
Öeldes sõnades palveid,
Tänu ülesse taeva
Tänu üksteise südamest hinge.
Et otsides leidsime
Tundes tõelise sära!
Tõelise Sinu, tõelise igaviku,
Kus iial pole .....
Sina
Ma ei jaksa enam mängida neid mänge,
tahan lihtsalt avada sulle oma hinge.
Paluda, et saaksin kuuluda vaid sulle
ja sina mulle.
Keegi pole suutnud su aega seisata veel,
sisimas usun, et see on võimalik ühisel teel.
Ma ei karda enam kaotada,
aga kardan kaotada sind.
Ma kardan, et see lõpp on nii kole
et võtaksin lohe ja sõidaksin sinna kus kedagi pole.
Seal annaksin hinge kõiksuse hoolde
ja laseksin tuulel laiali kanda südamekilde.
Ma tahaks et KUU oleks mu koda
Suletud silmadega maailmas
seal, kus öö unenäos
kõiksusel on lõpmatud piirid
Sinuga koos kallis läbi aja
ja tähetolmu ma triivin
Püüame koos sabaga tähti
sinu ümber ma seon siidpunase räti...
et oleks soe, hubane, kodune tunne
Mis ärgates jääb mälestustena unne
Mis vahel tundega poeb üle unenäo piiri..
su südamesse ja hinge end liimib..
Justnagu päris...ütled sa ärgates
vaikselt naeratust suunurkades märgates
Just nagu päris..kordub veel mõtete kaja
Palju rohkemat polegi ellu ju vaja!
Sest sinu südame tunne, elab koos Sinuga seal
kusagil kauge .....