Sõnale ilme leiti 134 luuletust
Ratsanik
Oled oma kõrgeim mõte,
oma tegu madalaim -
oma patt ja
oma püha,
oma ilme avalaim.
Iga sõnagi, mis lausud,
loob su elu alused -
saduldab su igaviku,
kuhu sätid jalused.
Iga laulgi, mida laulad,
pinguldab su kannused,
annab kätte ohjanöörid
tänased ja ammused.
/Mari*Uri/
Sa tulid unes
Sa tulid unes –
palud lambi läita
ja leinates
silm veega täita.
Ma pole ema
ega eksist arm,
vaid noorusmälestus –
ammune lavasarm…
Kuid praegu tunnetan,
et hoiad minust…
Kaost ennetan
ja räägin sinust:
su tinglik elutee
on ikka valla,
kas oled üleval
või kuulud alla…
Ei saada armastust,
kui pikalt palud…
Veel veidi kannatust!
Ma tean, et talud…
On tihti inimlaps
ju poolest pime
ka valges valguses –
see pole ime…
Ma annan lambi nüüd
su enda kätte
ja peosse surun virna
salvikrätte –
sest õppima pead ikka
omaette,
et mida tead ja t .....
Kodutee
Põldude tühjusesse istutatud talu.
Lumi mahlana plärtsatab maakoore kõhtu.
Tuima näoilme varjus vilgatab inimviirastuse tühjus.
Kibedalt teritab ninas suitsu jõhkrus.
Vettinud lõhkised kirstad kilomeetreid on kandu lõhkunud.
Kott raamatutega pressitud räbaldunud palitu varju.
Näljast kurnatud auku vajunud ilme.
Koerte haukumine äratab väravas sügavast unest.
Esikus saapaid kiskudes
Kuulen ema hääli köögis armastuse lihtsusest
Puud pliidil tugevast tuulest praksumas
Trummised kulbi löögid ja kapsasupi lõhnad tungivad meelde
Sa mu eesti ilm
Sa oled eesti ilm
ma eesti mees
keskpäeval päike
õhtul silmad vees
Kuusillerdusest jõel
saab möirgav raju
mind rebid tükkideks
mu tundekortermaju
Su pilved lõhuvad
mu pilvelõhkujaid
hetk hiljem armulik
see oli tuju vaid
Sa nõuad vastuseid
kas meeldid- ei või jah
et miks ma mõtlen
siis käiksin põrgu kah
Kuid mina mõtlen
pikalt pikalt pikalt
mis tahan ootan loodan
selt tormikeeruplikalt
Nii vaatan vaatlen hindan
armas nagu
ma juba seadsin sõnad
uus ilme- seni nägematu nägu
Sa raevutsed ja paitad
surmkindlaid vastuseid
hell käsi karmilt pigi .....
Muudkui surrakse
Võtan lahti mobla või läpaka
ja mis mu ees ekraanil
teen ilme õige opaka
midagi, mis polnud näha plaanil;
jälle sussid püsti ajanud
keegi avalik tegelane
elu otsa lõppenud
arhitektil, näitlejal või on teadlane;
ja nimed mulle täiesti tundmatud
ei anna uudis juurde manti
infod mulle asjatud
sest neid ei tunne, ei koti;
mil masina käivitan
et ona panna
hoopis ära ehmatan
ekraan rauga molu ette loopis;
ei läinud kõvaks
kui mingi hallpea otsa passis
nagu nüüd olnud tavaks
Postimees võõra esikohale tassis;
pühade meeleolu kadus
kui muudkui surra .....
aprillis
lööb pärast talve
haljendama põld ja nurm
samamoodi heleroheline
nüüd on jälle elu igavene hurm
mul kahju hakkas
et poisieas pajupill
jäi tegemata
pritsmeid pööreldes
vesiveski koduojale
rõõmust kilgates ehitamata
varandus teele mida
võtta jäi kaasa tulemata
vajunud on igaveseks
Elva jõe põhja kõrvus tuul
lahtistel jääpankadel sõitmine
silme ees Peipsi avarus
pähe hakkav vabadus
3 aastat kärvamist
Nagu ka see number on kuldne
kõige minimaalsem aksepteeritav
ning minu hing on õudne
näha ridades mu olemust küsitav;
ja see arv on täna
tähistamas mu kohta
kui lugeja närve muu ei vääna
siis viin ma ise meeleolu luhta;
siin leheküljel, ÕU JEE!
nalja ja liiga teinud
ja ka hull on see
kuidas aeg mööda läinud;
jälle Tartu rahupäev ka siin
ja seda austab minagi
mu roppused on rahvale piin
kuid see kellele kuidas kunagi;
Luuletuses.ee 3 aastat kärvamist
Al Bundy endiselt selle näoga
kui mu teete mu lullade lugemist
jääte kõik sama ilmega;
ja poleg .....
Armunud
ma tunnen, et hakkan endasse armuma.
tunnen, kuidas saan sooja endale kingitud kallistusest,
kuidas võtan hingamiseks aega seinalt kella pilkamata,
kuidas hellitan end toitudega, mis mulle maistevad,
kuidas joonistan mõtteis oma sünnimärkidest kujundeid,
kuidas kiidan end,
kuidas armastan põleva leegiga, mitte leige ahjuna,
kuidas lasen vihmal pesta oma nägu,
kuidas julgen lasta muusikal end kanda,
ja Jumalal end hoida,
kuidas tean, et suudan anda,
ja lepin tasuks tee äärest korjatud õiega,
kuidas usaldan õhku, mida sügavalt hingan,
kuidas olen tänulik iga päikesekiir .....
Aeg tõttab
Alles see oli, kui säras valge lumi
ja sillerdas silme ees.
Alles see oli, kui maapind külmunud oli
ja lumevallid kui tõkked
tee peal ees.
Alles see oli,
kui kuusk säras ehteis
ja hing nii rahul oli.
Aeg kiiresti kaob
nagu meelte pealt uni,
mis vahel nii ilus
ja peatumata oli.
Luhta läinud soov....
Me suhte alguses mul väga lootust polnud…
Ma võtsin sind kui ükskõik keda teist…
Mul ennem ka….. on tutvumisi olnud…..
Kuni märkasin ….et erinesid neist….
Su kaunis välimus, ja tarkus meeldis mulle
See sulnis kooslus….. see kohe võlus mind…..
Siis saabus aeg , et öelda viimaks sulle…
Ma saanud selgust…..ma tahan ainult sind….
Aga kahjuks tunded alati on kahepoolsed….
Jääb tihti vastuseta julgust nõudev proov…
Ja päevi kurbe…. nüüd pisut melanhoolseid…
Jääb ilmestama ainult luhta läinud soov…
Mu kaunis Sõbratar
Mu kaunis sõbratar…ma öösiti sind unes näen…
Ja vahest päevalgi on silme ees su habras naise kuju…
Ma oma kaela ümber köidaks sinu pehmed käed….
Ja võtaks omale su kurbuse ja tusatuju….
Ma vaataks pikalt otse sulle silma .
Üks pilk on kõnekam kui tühi sõnalend….
Ei taha kunagi ma jääda sinust ilma……
See pärast palun kallis…. hoia end…..
Lummatud
su silmad,
nii sügavad, värvikad
oma ilu mu silmis
sa igavesti säilitad
mind hurmab su naer,
sinu häälest olen lummatud,
sind nähes kaob mu hingest vaev,
mu vaim sinuta on kurnatud
katan kätega päikest su silme eest,
kui see paistab sulle silma,
poleks uskunud, et kohtan meest,
kes tõstab armastusel hinda.
Juured
Olen keskkonda vahetav vedelik
Või siis maagia mis on tegelik
Üles minemiseks kasutan tiibu
Mul on nii metsikult palju riime
Kui tunnid on muutunud hiliseks siis silme ees vihiku lehed siniseks
Ma mugavustsooni lõhkusin
Nüüd harjutan hommikust õhtuni
Olen päiksekiir mitte kommertsstiil
Mu sisu on sügavam kui tuum
Olen tahutud puu
Käsitöö, mis meditatiivsesse seisundisse lööb
Ma voolin animatsiooni lüürilist moodi
Igaüks kes püsib lainel saab aru et ma olen vaimne kui kasutan küünilist tooni
Peale seda kui lasin luule enda veeni ma
Said maitse suhu nüüd sulle .....
Poeem jõulupuust
Sügisel kui nägin lund
kartsin – see ei ole päris.
Ehk võin jälle näha und?
Seest käis läbi väike värin.
Kuurist otsisin kus suusk,
kaasa haarasin ka kelgu –
kuhu peale mahuks kuusk.
Naabrid kehitasid õlgu…
Vaatasin siis siia-sinna
kust ma leiaks jõulupuu,
mis võiks olla üle linna -
päris omajagu suur.
Ja siis üpris kähku selgus:
kõrgest kuusest oli ootus
oluliselt suurem kelgust –
sedasi mul kustus lootus.
Läks siis päevake või kaks,
mõtlesin veel järgi minna,
kui käis silme ees mul … plaks:
siin see seisis - keset linna…
Ma .....
Teatriteemaline luuletus
Teatriskäik on imetore!
Seal on nõiad, printsid, lohed.
Otse sinu silme all
toimub tuhkatriinuball.
Lotte rändab unenäos,
Sööbik-Pisik hambavaos,
Väike nõid seal tarmukalt
nõiakunste harjutab.
Sipsik Kuu peal ära käib,
Pipi merehädas näib.
Karlsson aknalt lehvitab,
väikevenda tervitab.
Istun saalis, kaen ja vaen -
küll on teatris kõrged laed!
Just nõnda sinna mahubki
muinasjutumaailm!
märts 2023
Kadunud olla... pole ette nähtud
Virvatuled
sohumeelitajad
ilmeksimatuse eksitajad
kus olete nüüd kui teid on vaja
miks kustusite
grammigi pole teist tolku
Ma soovisin kadunud olla
tulin ise te juurde
end tahtsin te juurde ära eksitada
ära siit ära tulge mind võtke
aga ei ole teid
Ikkagi leian end
pärast üürikest enesest äraolekut
sellesama argipäevase
meelt muserdava tõelauka äärest
oleviku ebakindel soopind
jalge all õõtsumas
enese hinge alastus rabaveest
silmnäkku peegeldumas
Ma tahtsin siit ära
tahtsin teise maailma
teise reaalsusesse
veidi kadunud olla
aga ikka ärkan h .....
Isa
Isa kasvatus ja hool,
täna on saatmas mind igal pool.
Lahke silmavaate ja südame hellaga,
ta mind kasvatand.
Isalt palju olen saanud õpetlikku nõu,
neid tal varnast võtta,
kunagi ei käinud üle jõu
ja huumorimeelest tulvil oli ta põu.
Sügis kuldseid lehti puistab teel,
kõnnin mõtteis, isadepäev silme ees.
Isast räägivad kõik rajad ja teed,
isadepäev elab sügaval südame sees.
ilmast-ilma ilmatust
ilmub ilmsus ilmana
ilmub ilmsiks
ilmub ilmseks
ilmub ilmatuma ilmse
ilmsusena ilmnevaks
ilmast-ilma ilmudes
ilmsus ilmaks ilmnebki
ilmneb ilmaks ilmatuks
ilmatuma ilmekaks
ilmelt ilmsesti ilmseimaks
ilmumises ilmnevaks
ilmnemisest ilmuvaks
ilmast-ilma ilmlevaks
ilmutusi ilmutavaks
ilminguid ilmale ilmutades
ilmalisi ilmastades
ilmsusetust ilmsustades
ilmneb ilm-ilmsesti ilmaks
ilmatuma ilmseks
ilmatuma ilmatuks
Murdepunkt
Senikui said ristutud,
Tulevik ja minevik,
Ahastanud ilmega sihkasid,
Omavahel ristuvat ilget ja ilmekat.
Kadedus silmi lausa pimestas,
See, mis kunagi sind imestas,
Saigi lõpuks omana ilmutud,
Virgu nüüd, - liisk sai visatud,
Nüüdseks sai too olu kildunud,
Ütleksin, et ka mälust irdunud.
Tean, sinu murdepunkti eel,
Palju valu, piinu kohtus teel,
Oled täis unistusi aega läbi elanud,
Aheldanud kurbus veel ja veel,
Õnnetunde olemist on keelanud.
Ei jätnud rahule armetu meel,
Seda kõike oled sisse neelanud,
Sellega kõrvu liikusid eemale,
Õnneks laiali mindud t .....