Sõnale itseb leiti 244 luuletust
mis muutub
kas lill teab et ta õitseb
järv et on taevale metsale
peegliks puu et lehtib
pakub suvepäeval varju
pilv et on vihmast raske
mägi et purskab
põld et muutub kurvaks
kui odrast saab tühjaks
vettima hakkab vihmast kõrs
hea et suu saab Sulle öelda
oled igavesti kallis armas
meel julgeb olla harras
mis muutub kui sõnade asemel
vahel on vaikuse kõrb
tühjus mida hetk hakkab täitma
sõnade asemel eredaks läitma
20.07.2022
Maohammustus
Kuulsin venda virutamas rusikaga
oma toas vastu lauda
atmosfäär tugevneb karjumisega
armuvalust tal vaja laulda;
ta kasutas Tinderit
ja sa naiselt hammustada
kellega suhtes teispool mandrit
nüüd saab südant taas valutada;
kuna armastuses ka naised pole ausad
selgus, et see match juba omas kaaslast
kellega tunded veljel olid ehtsad
nüüd ta pühib silmi pisarast;
30 ühtivust see kuu, aga keegi ei suhtle
kui mõni vastab, siis ruttu ka ära kaob
ärgu veli pikalt mõtle
kuidas portaal pettumust haob;
Tinder jne säärane on issanda loomaaiast kirjum
kus meeste .....
Armas madu
Mulle meeldivad hirmsasti ämblikud ja maod,
nad on niivõrd graatsilised ja ilusad olendid,
vähemalt minu silmis
See kuidas madu roomab,
see võtab mul südame alt õõnsaks
ning mitte hirmu mõttes
Ja ei ole madu halb loom,
kelleks paljud teda peavad
ning miks lapsed nastikuid kividega loobivad?
Madu kaitseb ennast,
ei ründa niisama,
sest inimene ei ole tema saak
Juku ettevõtlus
Jukul on jälle suvi
aga kodus midagi ei toimu
peas kaardub kruvi
sest raha vastu on tal himu;
jäätist rannas müüa ei viitsi
enda ettevõtlus on parem
üht kaupa omab ta issi
miks ei mõelnud sellele varem?;
putkal seisab suur stend:
"Suur türa ja palju tisse"
pornoajakirjadega tudvustab end
müüb tänaval paljaid misse;
kiimas pubekad, vanad mehed
kastide viisi äri õitseb
sest, kui räägivad eurotähed
ettevõtlus hästi maitseb
Ja teate mida: vanemad olid uhked!
Kaunis suvi
Kogu ilm on siutsu ja säutsu täis,
lindudel vilgas pesa ehitamine käib,
vilksti siia, vilksti sinna,
pesake teeb rõõmsaks rinna.
Võilill oma ilu näitab,
meeldib, kui päike teda vaatab
ta kollast juuksetutti paitab,
ja tal särada aitab.
Liblikate lend on kerge,
nad ei lenda väga kõrgel,
püüda ennast lasevad,
liblikavõrgul osaval.
Mesilastel tühjad kannud,
mett ei ole korjanud ammu,
aga ristikheina peal,
magus mesi ootab seal.
Pärnaõied meelitavad,
nurmenukud kutsuvad,
keelele ja meelele,
terviserüübet pakuvad.
Küll on suvi ikka ilus,
haljen .....
Nii suur on rõõm kevadest
Ei suuda sellega leppida ma,
et kevad hakkab lõppema.
Kevadet palju on avastada veel,
mul aina rõõmsamaks muutub meel
Südames mul lust on sees,
millal, millal siis rõõmustada veel!
Las kevad õitseb ja haljendab maa,
sellist ilu vaid kevad, sul pakkuda saab!
mu öödes toom
mu öödes toom nüüd õitseb
meel üleni on sellest hele
taas kõik mus hõiskel
hõõgub hommikuni veres
ka mina olen seda sugu
iga meel kel ilu joob
kesk aja võõrast kulgu
nii ise endal hetki loob
kestaks kauem
vaid see valgus
tunde hullutav aroom
elu kainusele jalgu
jääks rohkem õites
valge toom
Kevad on nii ilus kuu
Kevad on nii ilus kuu,
laulab linnukese suu.
Lehti sahistab kasepuu,
tal mahlane on koorest kuub.
Päike lilleõiel peatab,
pilvekannud täis on vett.
Mesimummid tantsu löövad,
tervitavad kevadet.
Kevad kõikjalt hääli püüab,
ilmamööda laiali pillab.
Ilu õitseb kevadel,
rõõm, see rõkkab südamel!
Rootsi kuldsõrmed
Eestis pole küll 17 sajand
ja, kui tänapäeva jumal on raha
siis kinnitanud rootslase kand
asi on paha;
ilma materiaalse varata pole midagi
see tänapäeva tõde ja ike
kaudses mõttes pole iseseisvust ollagi
kui naabermaa teeb trikke;
SEB ja Swedbank
see juhib meid päriselt
paugutab kuningriigi äritank
lööb laineid baltimaa teelt;
rohkem kliente kuldsõrmedele
svenssonist juut salatseb
siin on vastus küsimusele
et, misasi Eestit valitseb
Elukevade
On torm väljas ja minu sees,
puulehes ja südames.
Kevadtormide mäslevas tuules võitleb sinilill koha eest kevades.
Pole halvemat hirmust ja sõjast.
Kõik raksub ja ragiseb, praksub ja käriseb,
muutuste metsikus tormis.
Minu sees on jõetu võitlus
Ilma relvata, ilma sõnaga.
Võitlen ka mina oma koha eest kevades.
Kevades on elu.
Kõik sünnib ja tärkab ja õitseb.
Pole võimsamat elukevadest.
Kuid tänases kevades pole elu ja seepärast ta ei tule.
Ema
Ema on see, kes hoiab,
kaitseb ja armastab Sind
ning elu lõpuni toetab,
on armastust täis tema hing.
Ema on alati ema,
Sa mõtteis tal oled ju ikka,
Sa teda hoia nüüd täna
nagu siis, kui olid veel plika.
Ema on vahel ka isa,
olles lastele perepea eest,
nii kasvabki poisist meheikka
täisväärtuslik hakkaja mees.
Ema on vahel eikeegi,
hoolimatu, tühi koht elus,
kel laps see tüli vaid teebki,
luues väikestel kurbust ja valu.
Elu on hoidnud ju neid,
kel ema on toeks kogu elu,
kelle peale laps loota ju võib
läbi kasvamise elu ja valu.
- Tarmo Selter -
2022 .....
Topelt rõõmupäev
Täna topelt rõõmupäev on minu emal,
sest sünnipäev ja emadepäev on temal.
Ükskord aastas õitseb kevad kenam,
millist rõõmu tahta saakski enam.
Õiekuul on sündinud mu ema,
ta huulil naeratus ja silmis õnnesära.
Süda avatud on päikse poole lahti,
hingesoojust jagab ema tihti.
Ei tea, mis teeksin,
kui hinges puuduks kevad, ema...
Kas õnnelik siis saaksin olla täna?
Aitäh, et oled olemas mul-EMA!
Nüüd kevade on säravam ja kenam!
Toomepuu
Toomepuu on puhkenud õide-
lõhnavad, õrnroosad nad.
Ööbikut saab varsti näha
Toomepuul, seal laksutamas.
Imeline Toomepuu
õitseb terve maikuu.
Õitest salamisi marjad saavad,
marjad nagu mustikad,
mis suu mustaks muudavad.
Toomepuust on laule loodud,
luulel lastud lennata.
Maalitudki Toomepuud on
mõne pintslitõmbega.
Toomepuult ma mõne oksa,
emale võiks kinkida,
Mõtteis paneks oksal laulma-
õrna ööbiku oma viisiga.
Suur kevad õitseb
Suur kevad õitseb
ja paneb päikese särama
Suur kevad õitseb
ja katab maad iluga
Suur kevad õitseb
ja paneb linnud rõkkama
Suur kevad õitseb
ja paneb südamed põksuma
Suur kevad õitseb
ja paneb jalakesed tantsima
Suur kevad õitseb
ja jagab rõõme kuhjaga
ikka kevadest
kord Sinu ees ma põlvitasin
ülikool
Su sammastele suudki andsin
see oli ammu
ma olin verinoor
pääs uhkelt teklit kandsin
too aeg veel põleb
koos temaga ka raad
ja poiss kes seisab
Ingli sillal
kel palg on klaar
täis sinitaevast klaas
nii lahti armund silmad
*
mu arm alla tuleb Toomemäelt
ma kinni hoian tema käest
nii rohelised lehed puudel
janused me hõõgvel huuled
kaelakuti hetk ja igavik
et hulluks mine
ei tea me veel
et tundi seda
kaitseb õnneaim ja
elukihk
joobumusest sündid ime
et hirm ja häbi aja pärast
auku põletab
meil varsti meeled .....
midagi kevadist
Linna pargis
armastuse algus
silmi tõsta ei julge
sõnagagi puudutada Sind
nii seisan vaikin
kartes näha
Su nägu õlgu juukseid
kuni keegi sesse
hämarusse tuleb
saan põgeneda
kui äkki õhku aetud lind
Sa punastamas
ei näeks mind
*
kase all kulus
taeva imetilluke kild
sinilill
öö jaheduse eest
õis keskpäevalgi
alles veel sulgund
millal sinul oli viimati
armumiseks julgust
sind haigeks tegi
ta valus hullus
*
kuidas saab olla inimene
üksi kui kallaste vahel
voolab jõgi
taevas täitub pilvedega
lehtib kevadel mets
õitseb .....
nii kurba kui heledat
Sõja 46. päev
ei rõõmu sellest
et põllu kohal kõrgel
trillerdab lõo
videvikus tuppa kostub
aknast kiivitaja kaeblemine
öö jaheduse eest
sulgub sarapuu all
sinilillel õis
kui hing on katki
nägema peab endistviisi
vihkamist ja tapmist
*
ma ei ütle seda Sulle
seal endiselt on valgus
kuldne ööviiulina
kus lõhnab õitseb me arm
sealt kadunud pole kuhugile
hurm mis mujal kõigelt lahtund
mälu ööga kinni katnud
sääl ööviiulina edasi lõhnab
me arm olgu aeg kuitahes karm