Sõnale jahe leiti 126 luuletust
Unistused
Ma soovin käia hommikukastes,
kui värsket jahedust õhkub nii järvest.
Soovin nautida hetki, tajudes loodust…
et säraksid silmad… et täidaks mu ootus.
Ma soovin istuda, unistades vaikuses,
uidata puude all… varjukas aias
imetleda linde, kes tiiblevad taevas
luuletada loodusest kodumaapaigas.
Soovin lentsida metsas… tee mööda ringi…
haista lõhna, mis õhkavad ilusad lilled…
soovin kuulda, kui laulavad hommikulinnud…
korjata maasikaid… juba täis on mu pihud.
Soovin supelda järves kuuvalguse ribas…
sel ajal on vaikus, pole ainustki hinge ...
.....
Elavad hauad
Sügaval merede põhjas
On märjad ja jääkülmad hauad
Seal meelespealilled ei lõhna
Ei istu seal rättides prouad
Praamid sõidavad edasi tagasi
Haudadest üle ja läbi
Vaid pimedas öös kui muu jääb vagusi
Ja sõna saab lainete vägi
Siis igal on rääkida lugu
Ja soovida viimane soov
Hommiku jahedas udus
Laine lugusid kaldale toob
Valges vahus on natuke kurbust
Ta kurbuses palju on ilu
Sünnib ingel siis igast vees surnust
Kes kannavad edasi elu
Merelaines on tuntavat jõudu
Tema väes leidub mõndagi püha
Musta mulla all tundmata õudu
Hauad merevees elavad üha
-Tiina Nuum-
Sündmus
vahutav lehemere küllus
jahedalt tumeroheline oleng
kõik januneb ja möllab
tormised lained on tuules
pekslevad linnud ja see
kõrvu lukustav mürin
pihlakas jääb vait
eemalt kannapöördest
lehvib kask oma vihmatantsu
välgust lendavad kolm lindu
puhkev roos, puhvis põõsad
teravad torkeid plekikirin
värske mattev õhk ja juba
ta nutab oma nuttu
kõik sai vabaks
see valu mis lööb hetkeks
läbi lihast luust
hullud üha rohkem
pigistad viimsegi mis su sees
vaikselt kerib nututantsu
ärkab valu mis su sees
nagu süst närvi ja juba
tantsingi selles vih .....
Une-eelne
Hilise õhtutunni
Õrnad härmalõngad
Usinalt koovad
Hahkjat hämaruskangast
Ämblikuvõrkude nõtkuses
Heliseb läheneva öö
Sammudekõla
Aina lähemale ja lähemale
Hõljuvad pimeduse saadikud
Sõnatult lahkuvad
Argsel tantsusammul
Üksikud hilised valgusejoad
Oma igivana mängu
Hääletud varjud mängivad
Sajanditepikkune hõng
Ääretusse laotusevaipa
Tikib tähtedemustrit
Salapärane naeratus suul
Kauge lähedane kuu
Öökroon
Tuuleiil unenägusid laiali kannab
Suiguvad unne
Maarjahein timut ja kurekell
Sõnatu udu embusse haarab
Magava jõe ja ta kõrkjad
Öö .....
Talvepuudutus
Kahrutanud maa
Kõrgid kõrkjad
Liikumatud lehed
Valge tardumus üle kõrte
Hallisäbrune taevas
Ikka veel öiselt jahejäine
Keset pilvede ühtsust
Otse ehmatavkollane päikesetera
Kauguste hägus
Kuuskede tumedad nooled
Sihtimas päiksesse
Heinamail vaikne rahu
Leinakaskede peened oksaraod
Tardunult leinavad lehtede minekut
Kesk seda vaikust ja rahu
Külma ja kahu
Kodukollete soojendav suits
Tõuseb laotusse
Maren Toom 1982
Anna aega...
Ma polnud ju selleks valmis,
et mind tõeliselt armastad;
andesta,kui nüüd eksisin,
oma jahedusega sind ka solvan...
Mu tunnetega küllalt mängitud,
olen haiget kõvasti saanud;
need haavad,mida pole loetud,
on hinge siiski jäljed jätnud...
Olen sõnu ma alati uskunud,
kus lubadusi,ootusi sees;
ning lõpuks ju ikkagi pettunud-
sest valedest koosnesid need...
Ei julge ka edasi usaldada,
olen palju oma südant avanud;
seda tegin ausalt ja siiralt,
olen reetmist,pilkeid vastu saanud...
Andesta,et sind ma tõrjun
ja armastusse veel ei usu...;
anna aega,las veidike h .....
Sellel metsateel
Astud tasa minu kannul,
lehe sahin rohu sees;
kõikjal hämar,jahe õhtu,
mulle tuttav metsatee.
Puude varjus mind sa jälgid,
nagu peitust mängides...,
hingetõmbeid,üpris vaikseid,
selja taga kuulen neid.
Pööran ringi,targad silmad,
merevaigu kollased...,
pilk on tuttav,vaatad otsa,
lõhnu sisse ahmides.
Oled hunt,ning kelle leidsin,
külmal talvel sellel teel...,
oli ulg,nii hale,kaeblik,
sa nõrgalt lumes lebades...
Silmad,milles valu,piin
ja kurgust kostuv korin,
soe veel keha...,sellel veri
ja punane ka lumi...
Kas oli püss või teine loom...,
mul pol .....
Hommikune aas
See hommikune jahedus,
siin lilli täis aasal...,
surun ennast su vastu,
minust kinni sa haarad.
Leban alasti su kaisus,
pole sõnu siin vaja...,
sinu silmades on vastus,
oma tundeid nüüd jagan...
Suudlen õrnalt sind suule,
mis mu hellusi ootamas...
ja need tulised huuled...,
minu kirg rinnas hõõõgumas.
Suudlen hellalt su silmi,
milles mõistmise läige...,
mulle selgeks saab seegi-
mida teen-kõik ju õige.
Suudlen kuumalt su ihu,
siin lillelisel aasal...,
jahe, hommikune udu
niiskelt jalgu mul embab.
Sinu armastust ma tajun
ja see meeletu kuumus...,
pol .....
Pimedusest koorub valgus
Sündida võib sädemest
suure sooja algus.
Pimeduse südamest
koorub kirgas valgus.
Need, kel osaks saanud rõõm,
teavad, mis on kurbus -
teenimatult kibe sõõm
laulma harjund kurgus.
Jahedas ja tohutus,
tundmatus maailmas
ringi liigub lohutus -
hoia teda silmas!
Ning kui oled väsinud
ega jaksa loota -
ära soovigi siis muud:
jõulupühi oota!
Nukraimad jõulud
Ma ei unusta ööd, kui Sind nuttes palusin -
Sa lahkusid ja ei vaadanud enam tagasi.
Ei suuda unustada, et Sind lakkamatult anusin,
elu kibedaimaid pisaraid ma valasin.
Ei suuda uskuda, et jätsid mu üksindusse,
valu, mis mu südames, Sa ei tunne.
Taaskord jäin üksi vahtima kaugusse,
mu kuumad pisarad langesid lumme.
Tea, mulle kinkisid elu nukraimad jõulud,
süda valust jäi põlema ja hingel oli jahe.
Ma järele hüüda Sulle enam ei jõudnud,
kõik, mis meie vahel, oli olnud vale.
Uue päeva saabudes on kõik kindlasti parem,
suudan alla endas k .....
Õe tuba
Vaikseks kõik on kodus jäänud
Liiva mõõdab luitund kell
Sahvris viimne leivajäänus
Hiirtele näib jäävat veel
Istun keset tuba halli
Vihmamantel tilgub veest
Aknast sisse hämab päikest
Nukrus ujub vannivees
Seal ka roosiõied laotand
Käsi hoolas kellegi
Mitte mulle, seda tean vaid
Pole tuba minugi
Vaikseks sumbunud on elu
Õhkki seisatades heitleb
Iseenda kujutelma
Taban jälle seinakella
Aeg on närind seina augu
Krohvi pudenema pannud
Õlimaalilt laenand toone
Kuid ei sellest keegi hooli
Ootan, ootan, tean, et ootan
Oleks tore teada veel
Keda tege .....
Aasta
Oli suvi, kõik oli ilus.
Sa armastasid, sa naeratasid sa hoolisid.
Siis tuli sügis, vihm ja vilu -
Sa jahenesid, kuid siiski tundeid näidata veel proovisid.
Ja siis tuli talv
ja su pisarad ja su süda olid jääs.
Sa ei väitnud, nagu oleksin olnud halb
kuid teadsin, et sinusse neid tundeid enam ei jää.
Saabus kevad ja sa sulasid,
kuid mitte enam mulle.
Ma ei suutnud, ja ei suuda ikka tunnistada seda,
et läksid, sest minu juures sulada ei julgend.
Taavi Järv
....
Sõnu sõlme keerutades vägisi sai loodud
ümmargune õhust kera. Tuulega see lendas
kaugemale postist, kuhu mõte üles poodud.
Sõna kukkus kildudeks, vaid täht jäi iseendaks.
Vihmaga käis paljajalu mööda muru ootus:
alasti ja puutumata kordumatu isend.
Jahedaks läks olemine. Unistustes kootud
rüü ehk toonuks hingesooja. Soov kui olnuks pisem...
Kurvameelselt, õrnal toonil, vaevu kuuldus aime:
õigest-valest, tasakaalust,sellestki, mis näis.
Palju muutus paremaks, vaid tõde nuttis taimes,
millest unelm paljajalu vihmas üle käis.
(Heliriin Puistamaa)