Sõnale jalutu leiti 24 luuletust (pop)
Pühendusega
Meeled valutavad Sinu kurbust, silmi
Mis Su katki tegi? Kes ei hoidnud sooja?
Võib, ma terveks ravin? Näitan metsi, pilvi
Lihtsalt luba olla Sinu uuekslooja
Täna lamad, kuna käia ei saa jalutu
Silmad pisarais ja ajalugu süles
Homme avastad- kõik halb on juba talutud
Las ma naeratan ja korjan Sinu üles.
Saad nõnda Nägijaks ja märkamatult taipad-
Kõik ei heegelda Sind valumustris vesti
Veel tuleb raskusi, kuid luba- las ma aitan!
Tulin selleks, et saaks jääda- Igavesti.
Sünnib arusaam, muu aeg seab ise paika
Varjud lahkuvad, sest iga ilm on vahelduv
Taas hakkad .....
Sa oled...
Sa oled mu põsepadi, mu mõnus villane sokk.
Mu üksik jalutuskäik. Mu pooleli lõngatokk.
Mu akna kodune vaade. Mu sajus krõbisev telk.
Mu auto taandatud iste. Maanteel mu helkurihelk.
Oled mu vaikus kesk melu, hämar mu nurga taga.
Mu uneliivane mõte – soov, mis iial ei maga…
Mu nägu ja näpujälg võõrsil, mu kokku volditud kaart.
Mu alati terane pliiats. Riigipiir ümber mu saart.
Oled mu väärikas pildiraam… Tunne mu rinnal ja süles.
Mu pere, kes lõpuks ja viimaks
on leidnud mind maailmas üles.
/Mari*Uri/
Kõverpeegel
Ka rikkad nutavad
kui nägijaid ei ole
ning vaesed ehitavad
mõtteis õhulosse
ma tunnen tühjust
kui sind siin ei ole
vaid poriilma kiuste
kannan valgeid tosse
On haiglas südametu
toibumas infarktist
võib kanapime
kukele su saata
saan päiksepõletuse
kesk Antarktist
mul peeglist vastu vaatab
ingli näoga saatan
On lugematuid kordi
loetud minuteid,
et hiljem oleks tunde
tuulde pillata
su juurde jõudmiseks
pean kasutama kõrvalteid
ja üle saama jõest,
mis sillata
Ei ole abi purjekast
kui pole tuult
ja sile tee
ei aita jalutut
su suudlust
ma ei leia oma suult
.....
Orb
Pimedaks, jalutuks, näotuks
võib lapsevanem su teha.
Moondada hinge ja oiu,
halvata kogu su keha.
Kuigi hoidma ja kaitsma
on määratud iga ema
ja pandud Päikeseks paistma –
kõiges võib luhtuda tema.
Kuigi kaitsma ja hoidma
on määratud iga isa
ning Maana sind alati toitma,
ka siis, kui vajaksid lisa –
võib olla just vastupidi.
Ja sageli nõnda see ongi.
Ei tehta seda, mis pidi.
Ja võibolla parem ongi.
Saad ise Päikene olla,
saad ise kaevata Maa...
Tead, kuidas ilma on olla.
Hoitud need seda ei saa.
/Mari*Uri/
Tööidüll
Algas legetatiivse kodaniku elu.
Ãra vaata enam pidusi ning melu.
Las vara ärkamine täidab su hommikuid.
Kildine jalutuskäik on ärkamisele bronnitud.
Vaheta riided, kiiret pole-vahetpole.
Kraba munchied ja astu päeva rõõmsameelselt.
Ainult tööta usinalt,
saa palka, söö ja maga.
Löö vãlja endast loll naga,
näita enda ûhiskondlikku kuuluvust.
Ymberringi vaid vatid,
šlangivad.
Ei kurda tegelt yldse,
почему я експерт жланг.
Töötempo on tappev,
tõmbab lausa tissi põletikku.
Päev on korda läinud siis
kui tunnikese saab teha toolil .....
Lume ootuses.
Käes on detsember,
kuid puuduvad lume helbed.
Vahel mõned siiski tulevad,
järgmisel hetkel needki sulavad.
Võiks ju maha sadada valge vaip,
kaduda muru ja asfaldi laik.
Kaunis valge maa,
paremat tahta ei saa.
Romantilisel metsateel,
tahaks jalutuskäiku nautida veel.
Mitte mudasel teel tallata,
kui vihma asemel, lund võiks kallata.
Lootus jääb ,et tuleb ka lume vaip,
seni on üsna vesine see talve maik.
Ehk siiski valged jõulud tulevad,
lootused on need mis viimsena surevad.
Jalutuskäik mõtetest maailmasse
Kõnnin kenal kaldal.
Paremal iidne säng,
milles voolab kena vesi.
Rahulolust süttib äng.
Miks see vesi ei väsi.
Kuhu voolab, miks ta voolab.
Kas olengi loodud jalutama kaldal.
Otsiks silla ? Läheks üle ?
Ehk peaks sukelduma,
jooksma kaldal
voi kas üldse vaja seda jõge.
Äkki loodud mägedesse ma, vallutama tippe meeletuid,
seltsiks šerpa nõder.
Hõljuma hõredates pilvedes.
Üleolevalt vaatama alla
maailma katuselt.
Pingu Ja Valgekese pesupäev
Kätte jõudnud on pesupäev
väikeste nunnude majas
Pingu korjab kokku riideid
Valgeke pakib trikoo kaasa
ning suplemiseks rätikud.
Siit jalutuskäigu kaugusele
jääb suur sinine ookean
mis päikese käes sillerdamas
sinna viib lumme sammutud
loomakeste käpakeste rada.
Selles rannakeses on alati
palju armsaid erinevaid
kohmakas jääkarupoeg
paterdavad pingviinid
kavalad lumerebased
laisalt lesivad hülged.
Kõigil on siin väga mõnus
Loobivad palli loomalapsed
Valgeke ninaga tonksab
Pingu jalaga tähtsalt kõksib.
Hiljem vette sulpsates
pesevad nad puhtaks
.....
kallis sulle
See imeline naeratus mille hommikuti põhjustad
Soe kaisutus, kui hea on leida Sind oma kõrvalt
Päev – kui ühtisid me elud, kas mäletad?
Kinkisid me pilkudesse päikese –
Sellest, hetkest lubasin Sind hoida õrnalt.
Hilisõhtused jalutused käsikäes pargis
Südames joovastav õnnetunne, kuulda Su häält
Hiilida Su selja taha, üllatada lilledega vargsi
Halvemaid päevi leidub ka neidki
Kuid kuniks veeta Sinuga need –
Tundub iga sekund imelisem aeg.
Kallis pea seda meeles, ainus mida vajan ma –
On Su olemasolu, ole südames alatiseks lähedal
Kuigi kõik ei .....
Jalutuskäik metsas
Kui läeks õige täna metsa,
sinililli noppima,
ülastega tutvust looma,
lihtsalt niisama kepslema.
Mets täis vidinat on täna,
nii ilus kõrval kuulata,
armas on ka metsamüha,
soojalt südant silitab.
Samblasüles on veel lund,
pole maasikate, mustikate tund,
Pistaksin neid põske mõnuga,
kuid selleks aeg peab olema.
Taevas pisut pilvi üles korjab,
laseb alla vihmasagara.
Pärast seda nii hea on olla,
tulen ikka metsa rõõmuga.
Talvine jalutuskäik
Lumi sillerdab päikesele vastu
sammud krudisevad
talvisel teel
Lumest sellist kargust õhkab
ahmiks sisse veel ja veel
Väiksed kitsejäljed rajal
vahest kitsepojad omapäi
Söögisõime heina pandud
kitseema valvab seal
Kuusepuud kõik käbiehteis
paksud lumemütsid peas
Orav silkab puult puule
küll on rahus olla hea!
Videvik vargsi ligi hiilib
kuusirp taevas laiutab
Külm poeb sisse sõrmikuisse
varbaotsi näpistab
Nüüd võin vantsida ma koju
hoopis teise tujuga
Loodusel on paeluv võlu
Vaata vaid ja imesta!
meega tee
teen kesköise jalutuskäigu randa
tuul on mängimas tasa lainte vahus
jahedad liivaterad kõdistamas kanda
vilkuv virvatuluke soovimas öös rahu.
südame teejuhiks sul joonistan
ees on ju kaugustes piiritu piir
punaseks asukoha siis toonitan
värvimiseks murtud päiksekiir
mille armastuse värvipotti pistan.
hakkab aeglaselt siin jahe
kiiremad sammud tagasi teen
soojus tekib ainiti kahe vahel
teepadjake ning vesi mis keeb
omavahel segunedes muutume me
meega termoses auravaks teeks.
Jalutuskäik alleel
Lihtsalt jalutan kevadisel alleel
näe,keegi vastu jalutab veel
Pole näha naeratust
ei kuulda lahket teretust
Mutikene pargipingil
omaette nohistab
Vaikides ta saiapuru
lindudele pudistab
Pargiteel ei ole kiiret
aeg seal justkui seisatab
Puhtaks saavad mõistus,meeled
küll siis jälle naeratad
Rulle - poiss
Vanaemal on toakass, mis pehmeke
lumivalge väike kaisukaruke
ta on mõnus ja tore vanake
Rulle on kodulooma nimeke;
"klõps - klõps" kõnniskleb
pole vaja tal nelja tuba
tahab seltsi, siis ise tuleb
sest mõtleb paitamisele juba;
pole vaja tal jalutuskeppi
18 a, sööb, joob ja ise end peseb
ajab end laiali mööda treppi
nagu vorst, mis päikse all küpseb;
pooleldi siiam on ta tõug
ei saa paitamisest kunagi siiber
kui saab meilt kõdi tema lõug
igaühega on suur sõber
Armusin Su eksistensi
Armusin Su eksistensi
kuuvalgel ööl,
kui üheskoos pimikus ilmutasime pilte
möödunud aegade ärevusest
on meil seda taaka üldse endaga kaasa vaja võtta?
Lõhutud tundeid või
saaks me võtta kõik hea ja laduda selle
ühise elu vundamendiks?
Arglikud nagu kaks põldhiirt,
kauged, kuid samas lähedased,
kumbki oma põllu ääres...
Üksildasi jalutuskäike tegemas...
Tean, et oled muutunud,
aga mu hing tantsib koos Sinuga.
Katar 2022
Selle poolaasta parim sündmus siin
muidu telekat passida oli igav piin
Eesti meedia oli täis saasta
polnud huvitavat värki lasta;
nägin ära tseremoonia
ja kuidas staadioni ehitus oli agoonia
rikas, ent primitiivne riik on see Katar
ning inetu oli see lauljatar;
misasja Freeman seal tegi?
ning misasja publik veel nägi?
üks jalutu mees "kõndis", mis pisikene
küllap on ta autist, kui arvab et inimene;
maskott on nagu nagu näoga mopp
mis kaltsuks pesuruumi on tipp - topp
ei oskanud tšurkad ei tantsida
ning muidu läänemaailmale austust avaldada;
proua otse eetri .....