Sõnale juuli leiti 60 luuletust
Eestipärased on nimed
Mai see tasapisi läheb,
juuni, juuli, august tuleb.
Suvekuudel nii ilusad on nimed,
eestipärased on nad.
Eriti mul meeldib nimi Juuli
vanu aegu meelde tuletab.
Mu kadund tädigi oli Juuli,
ta kaasa August, lahke südamega.
Ise kevade laps ma olen,
sündisin, kui loodus hakkas õitsema.
Minu kulla emake,
nimeks kinkis Mai minule.
Plikana
Sa puhtevalgusena
mu päeva tulid
kui juuni valge
õites palav juuli
pilk kaua otsis
poiste seast
Su silmi huuli
neid hetki palju oli kuumi
kus patja nutsin
et suu Sind suudlemata
jätta suutis
öö piinaks muutis
Sa vahel nüüdki
päeva valgusena tuled
kus kestab edasi
me igavene suvi
haiget tegev juuni
suure kruusiga
suure kruusiga teri viin
hommikul lindude söögimajja
nii tardunud talves
halli hämaruseni
näha saan õhus
tihaste lendu
hing pungade paisumiseni
jää laulma hakkamiseni
järvel rõõmustub
et nälg vähem neid näpistas
veres alles oli
looma ja linnu vastu vendlus
*
millest sosistavad omavahel
seened sipelgad pilved puud
metsa kohal kuu
tsiitsitajad roostiku võsas
päiksega juulis õun ja sõstar
suureks saanud lehtedega
kase okstes tuul
ma iial saa teada kuis ka
ei vaevaks sellega pead
keel sõnu ei otsiks
kogu aeg suus
*
kesk tard .....
Mis
Mis on see asi
Mille nimel pingutad
Eks ikka see, noh, see asi
Tead küll, see pingutus
Et olla elamisväärne
Iseenda jaoks
Teha pikantne kodujooks
Iseenda jaoks
Ma rügan ööd
Ma rügan päevi
Naelu taon
Seina-lakke
Põrandasse, olla lahke
Püsimatu ja meelt muutev
Selge joon, spordigeen
Täiuslik ja isesuutev
Maalaps alles veel
(2022 juuli)
Me oleme hoopis midagi muud
Me oleme hoopis midagi muud
Kui lihtsalt liha ja luu
Süda ei ole vaid pump
Keha vaid rümp
Soontes ei voola vaid veri
Oleme ookean
Oleme meri
Vikerkaare seitsmel värvil
Pesa meie sees
Igal värvil oma tähtsus
Meie pärlikees
Seitse pärli igaühes
Suunaga alt üles
Punane on alustala
Alguse saab juurest
Mis meid hoiab maas
Pühaduse soojas süles
Kasvavad me soovid
Päiksekullas säravad
Me sisemised hoovid
Roheline on me süda
Roheline aas
Mida külvad
Seda lõikad
Viljakas see laas
Sõnad justkui sinilinnud
Lendavad me suust
Valed sõnad
Nagu pinnud
Lõhestava .....
Kaarnakivi taak I
Mulgimaal on endiselt õudsaid lugusi
müüte, legende, rahvajutte igasugusi
seekord peategelane naabrimees Jaan
aru annan nii, kuidas saan;
rehielamu all kartulisahvris
on igasugu asju tarvis
aga kas kaarnakivi on kodu eetika
selles on asja müstika;
katsudes ükskord sädelevat kivi
läks paigast ära aurarivi
Jaan vaevalt seda nägi
et tal kätes edaspidi on vägi;
a. 1994 juuli tuli mustlaspere röövima
asunud tühja majja aardeid otsima
niipea, kui lambad kisavad
üha vähem hirmu mustlased tunnevad;
kuni peremees naabri juurest revolvriga
võttis külalised vast .....
lume valgust vaikust
sind tänan suvi
valge juuni
su pillamises kaua
sai olla meel
sinitaeva pilvede
astrite unustuseks
nüüd öö läbi hommikuni
maale sajab valge lund
meil unuks sootuks juuli
jääks silmapiiri taha
heleroheline kevadootus
lume valgust vaikust
aina rohkem päeva
hangedena kuhjuks
Taaskohtumine
Kui me taassünnis kohtume teel,
tean, et tunnen sind ära , mu arm.
Siin siis kõnnime käsikäes veel
ja mind endiselt võlub su sarm.
Oleks taas kesksuvine juuli.
Meile meenuks, et olime kord
õnnelikud neis ajatuulis,
jätkub kajana viimne akord.
Oma hing ava mulle, mu arm!
Siis südame kingiks saad vastu.
Saatus polegi äkki nii karm
ega varjuna meile ei lasku.
Jumal, luba meil kohtuda taas,
raja siledaks tunnetustee,
et me unustusõisi ei saaks,
kui kord taassünnis kohtume veel.
nagu ikka pärast suve
hing orvuks jääb
külmetama hakkab
taeva alt kui lahkub
pilgeni täis õitsmist
palav juuli
enam taevas pole
pilvi valgeid suuri
päevas hetki tulikuumi
kurgust kadund ilu janu
jäänd vaid suvest
lahkumise puhas valu
raaguv ilmaruum kohtumine
helerohelises mais
õrnuseks avanev suu
parem on, kui Sa ei loe neid ridu
ära ütle mulle suu
varsti ilma jääd
leeklillede hullutavast
lõhnast taeva alusest
vaid saab närtsinud
hetkete ruum
lahkunud kust juuli kuum
silm ussikeele õitest
tee ääres otsima hakkab
suve kõrget taevasina
vihmases septembris
*
ära loe neid ridu
ma ei taha et saaksid kurvaks
suvi on siiski eelkõige vabadus ja rõõm
*
Su suudlusest igal õhtul
kahe käega hoides kinni
ümbert Su kaela
tunnen hing on alles
kergeks muutuvad
kõik me vaevad
kui elu nõnda täidab aega
meil antakse sääraseid
hetki kalleid
August
Suvel kolm on nime; juuni, juuli, august,
nagu heal lapselgi on mitu nime.
Täna suvi kannab nime august,
august küpseid õunu pakub meil,
kostitab meid marjadega aias,
ploomipuud on maitsvaid ploome täis.
August rohkelt kukeseeni jagab,
samblikust neid palju leida võib,
saab ka kivipuravikke uhkeid,
kübarast nad ära tunda võid.
August tuletab meil meelde,
et varsti saabub tarkuse kuu,
see ta sõbrke september,
kirjus kleidis pruut ja uhiuus.
üks luuletus tuli täna veel
ah kui hea
juuli kuuma päikest
nüüd tilgub otse verre
endal keelama ei pea
sukeldumast aja eest
terveks päevaks sinimerre
mis siis et tead
ei kesta aeg kaua
nõnda heldelt
meel ole hele kerge
hetk kildudeks su käes
ei enam siiski klirise
kui päev vaid loojub
sääsk kus piniseb
See heinakuu
Alles viimane päev
selleks 31. juuli pühapäev
see heinakuul ilu
muidu ülejäänud ilm vilu;
ainult lõpp ja algus
püsis soojus ja valgus
kõigest 3x saanud ujuda
sest ei saanud vihmaga sujuda;
või siis tuules rannal seista
sõpradega liival hõista
kui see heinakuu meenutas sügist
nüü pääsesime septembrikuu vangist